Black Hawki eestlasest piloot: vabadusel on hind

«Nagu võrrilt rekka peale,» kõlab kapten Martin Noorsalu võrdlus Eesti õhuväe Robinsoni ja USA Black Hawki transpordikopterite kohta. Foto: Kristel Maasikmets

Kui kapten Martin Noorsalu tänavu augustis Eestisse naaseb, on tal siht selge: Eesti õhuvägi vajab päästekoptereid. Temas räägib kogemus, sest Noorsalu on piloot, kes Afganistanis Black Hawkil lennates nii mõnegi elu päästnud.

See on sama nagu võrrilt rekka peale sõitma minna,» iseloomustab Noorsalu piltlikult seda, kui palju erineb piloodi jaoks Eesti kaitseväe Robinson USA transpordikopterist Black Hawk. Aukartustäratav õhumasin tõstab korraga üles pea viis tonni ja selle käivitamine nõuab neljamehelist meeskonda. Samas ei ole talle vastast võimes kriisiolukorras välja vedada.

Noorsalu teab seda iseäranis hästi, sest ta on üks kahest Eesti õhuväe piloodist, kes saadeti 2011. aastal osalema ainulaadses programmis: kolmeks aastaks Ameerika Ühendriikidesse Marylandi Rahvuskaarti, et saada meditsiinilise evakuatsiooni kopteri ehk medevac’i lenduriks. Sellest kolm ja pool kuud veetis mees 2012. aastal Afganistanis Helmandis ühes USA armee kopterimeeskonnas, mis lahinguväljalt haavatud ära toob.

Iga kopterimeeskonna vastutusalasse kuulus umbes 150 kilomeetrit Helmandi taevast. Aja kokkuhoiu mõttes ei seisnud õhusõidukid mitte baasis müüride vahel, vaid eelpostidel, ägedama lahingtegevuse lähedal.

«Kui tuleb kutse, siis tunni aja sees tuli jõuda oma eelpostilt patsiendini ja patsiendiga haiglasse. See on «kuldne tund»,» kirjeldab Noorsalu. Tund on tegelikult lubamatu luksus, sest piloodi klassi hinnatakse just selle järgi, kui vähe ta sellest ära kulutab.

Korraga oli ööpäevases valves piloodist, kaptenist, pardainsenerist ja meedikust koosnev meeskond, kellel tuli õhku tõusta 15 minuti jooksul pärast lennukäsku. Tegelikult tõusis oliivikarva raudlind taeva alla juba kuus-seitse minutit pärast abikutset.

Kuna üks Black Hawk maksab paarkümmend miljonit dollarit, eksimustele naljalt ruumi ei jäeta. Näiteks lendab alati korraga välja kaks meditsiinikopterit, igaühes neist ka varupiloot. Kopteritandem suudab peale võtta neli kanderaami ja hulga sõdureid. Üllatused pole oodatud ja juba enne rootorite käivitamist pidi olema täpselt selge, kellele, kuhu ja mis vigastuste tõttu järele minnakse.

«Meditsiinilised kopterid ongi kõige suuremad sihtmärgid, sest tihtipeale käib seal lähedal lahing. Lendavat kopterit on suhteliselt raske tabada, aga maandumisel võetakse hoog maha,» räägib Noorsalu. «Oli olukordi, kus meid tulistati, ja meeskonnaliikmed lükkasid automaadi kopterist välja, et vastu anda.» Eriti kõrge riski korral ei saanud medevac’id õhku tõusta enne, kui neid jõuavad eskortima Apache’i või Cobra lahingkopterid.

Kokku tegi Noorsalu Helmandis ligi 20 päästelendu. Umbes pooled tuli läbida ööpimeduses, sest taliibidel oli komme korraldada rünnakuid vahetult enne päikeseloojangut.

Siiski polnud meditsiinikopteri peamised patsiendid mitte liitlasvägede jalaväelased, vaid hoopis kohalikud külaelanikud, sealhulgas lapsed, kel pole ohtude ette nägemiseks sõdurivaistu.

«Tavaline inimene ei oska tee peale pandud IED-d tuvastada. Varem taliibid märkisid neid omade jaoks, aga lõpuks jõudis asi nii kaugele, et nad ei tähista neid enam,» kirjeldab Noorsalu. Ühtlasi annab see aimu, milliseid vigastusi kopterimeeskonnal enim tohterdada tuli.

Ettekujutus, et piloot evakuatsioonilennul kopteri tagaosas toimuvast kaosest ja emotsioonidest puutumata jääb, on Noorsalu sõnul väär. Teatud side tekib iga patsiendiga ja meeskonnaliikmed uurisid ka tagantjärele, milline nende patsientide seis haiglas on ja kui palju maa ja taeva vahelisest kiirabist tulu tõsis.

«Seda arutati teinekord veel päevi pärast lendu. Eriti siiras rõõm oli siis, kui pidime ära tooma mõne lapse ja ta pääses,» meenutab ta.

Eestlasi Noorsalul evakueerida ei tulnud, sest nende tegevusala jäi täpselt tema lennuala piirile: «Paar intsidenti oli sel ajal ka eestlastega, aga need jäid brittide evakuatsioonikopterite tsooni.»

Noorsalu meenutab, et kõige otsesemat ohtu ei tundnud ta mitte kokpitis, vaid hoopis eelpostil 2012. aasta septembris. Nimelt korraldas Taliban siis Camp Bastionile rünnaku, kus hukkus kaks ja sai viga üheksa USA sõdurit. Taliibidel õnnestus õhku lasta kuus hävitajat ja hulk muud varustust, tekitades sellega 100 miljoni naela eest kahju.

Rünnak aga eelpostidele õnneks siiski ei laienenud ja hiljem selgus, et mässulised sihtisid õhusõidukite asemel hoopis Camp Bastionis teeninud kopteripilooti prints Harryt.

Õhuväel võiks olla medevac-võimekus

Praegu jätkavad eestlased Martin Noorsalu ja Rene Kallis Marylandi Rahvuskaardi 29. lahinglendude brigaadis staabiohvitseridena kuni augustini, et siis Ämarisse naasta. Noorsalu sõnul saab suurim võit Eesti jaoks olema oskusteave selle kohta, millist toetust tuleks pakkuda liitlaste kopteritele juhul, kui kodumaa pinnal peaks puhkema sõjaline kriis.

See pole aga tema ainus eesmärk. «Augustis tuleme tagasi ja meid ootavad ees väikesed Robinsonid ja suur võitlus, et tõestada päästekopterite vajadust,» leiab ta.

Relvastamata kopterite hankimise võimaluse nägi ette küll eelmine riigikaitse arengukava, kuid uuest arengudokumendist on see välja jäetud.  

Noorsalu kogemus USA Rahvuskaardist näitab, et kulutõhusa majandamise korral pole lennundus kallis. Vähemalt mitte kaotatud inimelude kõrval. «Kui on tõsine oht inimelule, näiteks jäseme või silma kaotus, siis kopteri toetusel saab patsiendi tunniga haiglasse operatsioonilauale. Eesti tingimustes on see ilma kopteriteta väga raske.»

Noorsalu näekski meeleldi, et muutuks see, kuidas kaitsevägi rahu ajal sisejulgeolekusse panustada aitab. Ühes sellega kasvaks ka inimeste kokkupuude kaitseväelaste, sealhulgas missiooniveteranidega.

Veteranid Eestis

 Veteran on kaitseväelane või kaitseliitlane, kes on osalenud vähemalt ühel rahvusvahelisel operatsioonil või saanud viga Eestis teenistuses olles

 Alates 1995. aastast on eestlased osalenud 12 välisoperatsioonil

 Neis kokku on oma panuse andnud üle 2500 mehe ja naise

 11 meest on langenud, haavata ja vigastada on saanud 130 isikut, neist raskesti 34

 Umbes tuhat veterani on kaitseväest lahkunud, ülejäänud on endiselt rivis

Artikkel ilmus Postimehe Riigikaitse erilehes.