Päevatoimetaja:
Alexandra Saarniit
Saada vihje

Veeta jäetud perekond kolis Soome

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Natalja Loonurme elab koos abikaasa 
ja kahe lapsega Soomes alates 2011. aastast.
Natalja Loonurme elab koos abikaasa ja kahe lapsega Soomes alates 2011. aastast. Foto: Erakogu

Harjumaale Kiili valda maja ehitanud noore pere pikk kohtuvaidlus vee-ettevõttega hiiglasliku liitumistasu pärast päädis pärast vee kinnikeeramist Eestist lahkumisega.

«Meie lugu näitab, kui jõhkralt kohalikud valitsejad inimestega käituvad. Seetõttu noored ja aktiivsed inimesed lahkuvadki ning võtavad lapsedki kaasa. Tagasi tulla ei ole aga enam nii lihtne,» rääkis Natalja Loonurme.

Lugu ise algas juba 2004. aasta kevadel, kui Loonurmed ostsid endale Kiili valda kinnistu, millele plaaniti edaspidi kodu ehitada. Krunt osteti otse Maksimaa piirkonna arendajalt ja ostu-müügilepingus oli märgitud, et hind sisaldab kanalisatsiooni ja ühisveevärgi väljaehitamist. «Juulis 2006, kui maja ehitamist planeerisime, esitasime Kiili KVH OÜ-le vastavasisulise avalduse, Kiili KVH tegi kinnistul veetorustiku hüdraulilisi surveproove ning 21. juulil 2006 ühendati kinnistu veevärk ühisveevärgiga ning plommiti veemõõtja.» Loonurme sõnul said nad sellest päevast alates vett tarbida.

Inimesed käisid kohut

«Kuna tollel hetkel ei olnud Maksimaa vee- ja kanalisatsioonitrassid veel arendajalt vastu võetud (hiljem, jaanuaris 2008 müüdi trassid Kiili KVH-le ühe Eesti krooni eest), ei teinud Kiili KVH kinnistute omanikega kirjalikke lepinguid. Seda lubati teha siis, kui trassid on omanikku vahetanud,» selgitas naine.

Kui nad 2008. aasta juunis Kiili KVH-le esimese veetarbimisnäidu teatasid, öeldi firmast, et perel on liitumisleping sõlmimata ja liitumistasu – umbes 125 000 krooni – maksmata. «Üllatus oli suur. Uurisime naabrite olukorda ja saime teada, et kõigile Maksimaa kinnistute omanikele oli 2008. aasta märtsis postkasti, kellel see oli, poetatud Kiili KVH juhatuse esimehe Sergei Kivi allkirjaga kiri ettepanekuga sõlmida kirjalik liitumisleping, tasudes eelnevalt liitumistasu,» rääkis Loonurme.

Ta püüdis ettevõttelt teada saada, mille eest nii suurt raha küsitakse. Selgus, et tasu on arvutatud kogu piirkonna arenduskuludest lähtudes.

Toona vaidles põhjendamatu liitumistasu nõude üle vee-ettevõttega umbes poolsada Kiili valla peret. Juristi abiga koostati ühiselt kiri ja natukese aja pärast tuligi teade, et Kiili KVH nõukogu otsusega tehakse neile ettepanek «liituda 0 krooni eest».

«Ülejäänud inimesed «liitusid» nii, kuis suutsid – kes maksis kogu küsitava summa ära, mõnele pakkus Kiili KVH «allahindlust». Oli ka kohtu poole pöördujaid, küsiti abi õiguskantslerilt. Kuid kuna Kiili KVH harrastas veekraanide kinnikeeramist, ei jaksanud inimesed kaua vastu punnida, sest kõigil olid kohustused panga ees, lapsed jne.»

Muide, teiseski Kiili valla külas elavad inimesed on Kiili KVHga samasuguste asjaolude pärast kohut käinud. 2011. aasta kevadel andis ringkonnakohus selles vaidluses õiguse elanikele.

«Kuid vaatamata sellele pani Kiili KVH meie vee kinni 18. aprillil 2011. Nad teadsid väga hästi, mida nad tegid, kuid uskusid, et üksikpere ei jaksa aastaid kohut käia,» arvas naine.

Loonurmed pakkusid vee-ettevõttele kompromissi: «Olime nõus maksma 25 000 Eesti krooni, et kohtuteed vältida. Kuid vastaspool vaid muigas meie ettepaneku peale.» Nii tuligi perel anda kohtusse hagi.

Olukorra kiirele lahenemisele lootes püüdsid Loonurmed esialgu kodus veeta hakkama saada. «Tellisime välikäimla, joogivett saime naabritelt, sõime poest ostetud valmistoitu, pesu viisime Kiili pesumajja, ise käisime pesemas kas naabrite juures või basseinides,» muigas Loonurme. «Kaua niiviisi vastu pead? Augustis sai mõõt täis.

Uurisime Helsingi koolide vastuvõtuaegu ja -tingimusi (vanem laps pidi 1. klassi minema) ja läksime.» Nüüd töötab mees põhjanaabrite juures ehitusel töödejuhatajana, naine on koolis õpetajaabi.

Kohtuskäik päädis aga alles kaks kuud tagasi ringkonnakohtu otsusega Loonurmede kasuks. Kohus jõudis järeldusele, et Natalja Loonurme ja Kiili KVH vahel on 2006. aastal sõlmitud ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga liitumise leping liitumistasuga null eurot.

Teenust saab lepingu alusel

Kiili KVH juhi Sergei Kivi sõnul on kunagisest suurest, pea kogu külaga peetavast veevaidlusest üles jäänudki vaid tüli selle perega ühe juriidilise nüansi tõttu. Nimelt käis vee-ettevõte aastaid tagasi Loonurmede telefonikõne peale maja juures üht toru plommimas ja tegi survestusakti. «See andiski perele edu ja nad kasutasid ära selle nüansi. Nad olid paremini haritud ja nägid ära, et ettevõte tegi eksisammu, ja pöörasid selle juriidilise vaidena enda kasuks.»

«Ilmselt eeldas kohalik ametkond heauskselt, et inimesed teevad pärast liitumislepingu ära, aga nad ei teinud seda. Nii et ole ikka korralik ametnik ja ära tee mingeid tegusid enne, kui paberid korras,» nimetas Kivi saadud õppetundi.

Sergei Kivi sõnul andiski kohus õiguse inimestele, sest ettevõtet peetakse juriidiliselt targemaks kui inimest. «Ettevõte peaks teadma, mis järjekorras toimingud käivad, määrustega on see ette kirjutatud, aga inimene ei pruugi seda teada. Meil ei olnud mõtet edasi vaielda. Me tahtsime sellest vaidest lihtsalt vabaneda,» ütles Kivi.

Ringkonnakohtu otsuse jõustumisest on möödas kaks kuud, kuid Kiili KVHst ega Kiili vallast pole Loonurmed kippu ega kõppu kuulnud. Möödunud nädalal saatis pere mõlemale kohtuotsuse täitmise nõude. «Kui lähiajal keegi Kiili KVHst meiega ühendust ei võta, siis pöördume kohtutäituri poole,» ütles Loonurme.

«Soome läksime väga kindla veendumusega, et niipea kui vee tagasi saame, tuleme koju,» ütles naine. «Paratamatult küsime endalt, kas ikka tahame elada kohas, kus kohalik omavalitsus (Kiili KVH on Kiili vallale kuuluv ettevõte), kelle otseseks ülesandeks on inimeste heaolu eest seismine, lubab endale nii jõhkrat ja omakasupüüdlikku teadlikku seaduserikkumist, inimeste mõnitamist, kohtuotsuste ignoreerimist? Nii 2011. aastal, kui meile vesi ja kanalisatsioon kinni pandi, kui ka nüüd on võimul samad tegelased, nii vallavalitsuses kui Kiili KVH OÜs,» rääkis Loonurme.

Kivi sõnul on aga Loonurmedel vaja astuda nüüd veel vaid väike samm. «Teenuse tarbimise eelduseks on leping, meil peab olema kliendisuhe. Kohtuotsuse määrus kohustab meid sõlmima nendega lepingu, aga nemad peavad ikkagi tulema ja selle sõlmima,» ütles Kivi.

Kivi kinnitas, et liitumistasu nad enam perekonnalt ei küsi, sest niimoodi otsustas kohus. «Minu teada elab pere Soomes, sest mees läks sinna tööle ning hiljem pere järele. Nüüd on pööratud oma elu Soomes sellega kokku, et siin muutus elu võimatuks. Tegelikult nad pole siin soovinudki elada, pole isegi avaldanud soovi teenuselepingut sõlmida,» imestas Kivi.

Pere esitas kahjunõude

Kivi lisas, et perekond Loonurme on ettevõtte vastu esitanud kahjunõude, kuna probleemide tõttu Soome kolimine on ju toonud kaasa kulusid. Tema sõnul oli nõue umbes 13 000 eurot. Seda, kas ettevõte kavatseb kahjutasu Loonurmedele maksta, ei tahtnud Kivi kommenteerida: «Kui isikud pöörduvad kohtusse, siis meie läheme sinna oma argumentidega ja eks kohus otsustab, kas tuleb midagi kompenseerida.»

Loonurmet selline jutt imestama ei pannud. «Selline ongi Kiili KVH suhtumine klientidesse, kes muuhulgas ka väljamõistetud kohtukulud kõrgete veetariifide kaudu omast taskust maksavad.»

«Oma kolm aastat tühjana seisnud koju tagasitulekule mõtleme pidevalt, kuid lõplikku otsust on veel raske teha. Juristi abiga mõtleme, kuidas seda asja valutult õnneliku lõpuni viia. Kuid kui elu Kiili vallas tähendaks pidevat kohtuskäimist, peaksime pikemaks ajaks Soome jääma.»

Tagasi üles