Laevakaitsjad: meid kutsuti relva ähvardusel külla

Peaaegu pool aastat India vanglas veetnud eesti mehed ütlevad, et selle aja jooksul pole neid isegi mitte üle kuulatud ning ükski India ametnik pole kinnipidamist põhjendanud.

Indias Chennai linnas laupäeval vanglast vabanenud eesti laevakaitsjad Lauri Ader ja Roman Obeltšak andsid Postimehele intervjuu oma praeguses elukohas hotellis Shelter, kus nad kirjeldasid vahistamist ja elu vanglas.

Mis juhtus möödunud aasta 11. oktoobril, kui te India piirivalvega kohtusite? Kuidas kogu lugu alguse sai?

Ader: Piirivalve poolt ei olnud mingisuguseid selgitusi.

Obeltšak: Öeldi lihtsalt: «Tõstke ankur üles ja tulge meie järel.» Kapten ütles, et meil pole seal midagi teha ja me ei pea minema teie territoriaalvetesse. Siis nad tegid paar tiiru meie ümber, mõtlesid ja tulid uuesti ütlema, et tõstke ankur veest välja ja tulge meiega kaasa. Kõik. Algul vaatasin, et tiirlevad meie ümber ja midagi hakkab toimuma. Kapten selgitas neile, mis meil pardal on, ja ütles, et me ei pea kaasa minema. Me olime rahvusvahelistes vetes ja ikkagi nad käskisid kaasa minna.

Ader: Nad kutsusid meid külla relva ähvardusel.

Obeltšak: Just. Ja teine asi oli veel. Nad ütlesid, et tellige loots oma raha eest. Kapten ütles, et ei hakka lootsi tellima, kuna seda pole vaja. Ütles, kui tahate, siis tellige ise. Paari tunni pärast tuli loots kahe inimesega. Loots läks esialgu piirivalvelaeva peale. Siis tulid kaks inimest automaatidega meie laeva peale ja meid suunati sadamasse.

Mis seejärel sadamas juhtus?

Obeltšak: Seisime tund aega sadamas. Keegi ei kontrollinud meid. Pärast seda tulid esimesed, kes hakkasid kontrollima. Mina osalesin selles ka. Tavaline protseduur käib nii, et kui sul on mingid ohtlikud asjad või midagi taolist pardal, siis kontroll vaatab üle. Teeb nimekirja näiteks relvadest ja inimestest. Siis paneb allkirja ja pitseri. Siin nad seda ei teinud. Nad käisid viis päeva kontrollimas – relvi, inimesi ja passe. Öeldi, et kõik on korras. Palusime allkirja ja pitserit, aga ei midagi.

Ader: Nad lugesid laskemoona ja relvi iga viie tunni tagant. Tuli mingi mees, kes tahtis teada, palju relvi on, mis on relvanumbrid ja kui palju on laskemoona. Nad ajasid kogu aeg sassi. Küll oli kolm padrunit üle ja siis viis padrunit puudu.

Millal teid kinni võeti?

Obeltšak: 17. oktoobril tuli politsei, kes küsis ka minult ja Laurilt, et millega me laeval tegeleme ja mis on meie roll.

Ader: Minu käest küsiti naljakaid küsimusi. Küsiti, et kas olen käinud NATO missioonidel. Ütlesin, et olen. Siis küsiti, et palju sul seal sõpru surma sai. Ma ütlesin, et võtke ühendust Eesti kaitseministeeriumiga ja küsige.

Obeltšak: Minult küsiti, kui palju ma palka saan. Samal päeval hakati meilt passe küsima. Küsisin, et miks te tahate seda ära võtta, see on Eesti Vabariigi omand. Kui tahate seda teha, siis võtke ühendust meie riigiga. Selle peale öeldi, et andke kohe pass ja kõik. Mina ja kaks inimest veel pidid passid andma. Ütlesin, et see on Eesti riigi omand ja mina seda ei anna.

Ader: Vahepeal helistasin välisministeeriumisse ja selgitasin olukorda, et meid ähvardatakse rünnata, kui me passe ei loovuta. Välisministeerium soovitas dokumendid probleeme tekitamata ära anda. Olime valmis neid enda käes hoidma.

Obeltšak: Olime valmis neid enda käes hoidma, aga siis oleks võib-olla veel hullemini läinud. Hommikul (18. oktoober – T. R.) andsime passid ära. Üks naine ütles, et meid viiakse haiglasse. Meid viidi politseijaoskonda. Nad ütlesid, et aitavad meid, ning käskisid allkirju anda. Palusin seletust, et millele pean alla kirjutama, sest ma ei saa sellest keelest aru. Öeldi, et kirjutage, või muidu läheb halvemini. Pärast tuli arst meid üle vaatama. Torkis ja küsis, kas valutab. Hiljem tuli seesama naine ja ütles, et ma juba lubasin, et saate haiglasse.

Ader: Olime lihtsalt šokis.

Obeltšak: Küsisime siis, et mis alusel te meid kinni peate, kuid ei saanud vastust. Meid viidi bussiga ära, ootasime kolm tundi ja siis taheti jälle allkirja. Küsisin, mis paber see on. Öeldi, et protseduuriline ja te lähete nagunii laeva tagasi. Siis viidi bussiga vangla juurde. Mõtlesin, et paberite vormistamise pärast.

Ader: Ma olin esimene, kes sinna sisse astus. Sügasin kukalt ja mõtlesin, et mis kuradi kohta ma lähen. Seal otsiti meid veel kord läbi.

Kuidas olid tingimused vanglas?

Obeltšak: Päeval polnud hullu, aga öösel pidime magama betoonpõrandal ja see oli külm. Sellega tekkisid terviseprobleemid. Põranda peal oli vaid lina. Jalanõud olid padjaks. Siis toodi meid Chennai vanglasse. Konvoiohvitser ütles seal, et te pole süüdi ja jääte siia vaid kolmeks päevaks. Olime seal pool aastat. Vanglas esimesed paar nädalat meie silme all kedagi ei karistatud.

Ader: Pärast seda nägime, kuidas turvamehed lihtsalt võtavad oma nuia ja taovad inimesi vastu pead. Vangid kõrval vaatavad, et kunas ta meelemärkuse kaotab. Nad peksid vange nii, et bambuskepid lendasid tükkideks.

Kas põhiliselt olid peksjateks vangivalvurid?

Ader: Nad polnud valvurid. Vanglas on mingi erigrupp, mis käibki kedagi peksmas.

Kas sellega püütakse vange kontrolli all hoida?

Ader: Nii valvureid kui ka vange. Ma seda vangla sisepoliitikat nii hästi ei mõista, aga mulle tundus, et olid vangid, valvurid ja erirühm. Erirühma kartsid nii valvurid kui ka vangid.

Kas nad peksid ka valvureid?

Ader: Mina pole seda näinud. Aga lisaks veel, et meil oli seal ka selline kihvt päev nagu karistuspäev. See oli pärast vangide streiki.

Millal vangide streik oli?

Ader: See oli umbes kaks nädalat tagasi. Umbes 3000 vangi karjusid ja loopisid valvureid kividega. Järgmisel päeval olid kõik puuris. Me nimetasime seda bambuskepipäevaks. Tehti nii, et avati puuri uks, vang lasti välja ja siis pandi uks kinni ning valvurid hakkasid teda taga ajama. Meile tundus, et nad üritasid vange aja peale bambuskeppidega oimetuks peksta. Vangidel oli väga põnev, sest keegi ei teadnud, keda järgmisena välja lastakse. Valvureil oli põnev, sest nad sõlmisid kihlvedusid, kes kiiremini nokaudi saab. Ja meil oli põnev, sest kuulume nende väheste inimeste hulka, kes on kiviaja seadusi pealt näinud.

Kuidas valvurid teisse suhtusid?

Obeltšak: Mõned ütlesid, et ei saa aru, miks me siin üldse oleme, sest me pole midagi teinud. Üldine arvamus Indias on, et me oleme väga halvad. Meie olukord on Itaalia kaasusest (2012. aastal tapsid kaks Itaalia laevakaitsjat piraatide pähe kaks India kalurit – T. R.) väga erinev. Itaalia kaasuses on kaks laipa. Mida me tegime? Mitte midagi.

Kuidas vanglas arstiabi oli?

Obeltšak: Kui mingi probleem oli, siis anti ainult antibiootikume. Kõht valutab? Antibiootikum. Ei saa magada? Antibiootikum. Hammas valutab? Antibiootikum. Mul oli seal probleem hambaga, tekkis põletik. Pidin kogu aeg vanglaülemale peale käima, et arsti juurde saada. Arst andis antibiootikumi ja mõtlesin, et nüüd on küll kõik. Paar kuud hiljem saadeti mind lõpuks arsti juurde, et hammas välja tõmmata. Aga nad tõmbasid välja vale hamba! Ütlesin, et mitte ülemist pole vaja tõmmata, vaid alumist. Siis laususin, et las olla, rohkem pole vaja välja tõmmata, ja see hammas jäigi niimoodi.

Ader: Mul tekkis umbes kolm-neli kuud tagasi põlvevalu. Närvivalu, ilmselt betoonpõrandal magamisest. Jalg hakkas nii jubedalt valutama, et ei saanud öösel magada. Kõndida ka ei saanud. Lõpuks sain siis loa minna arsti juurde. Lasin arstil teha pildi põlvest ja igaks juhuks ka seljast. Ta ütles, et põlvega on korras, aga seljaga on halvasti ning pean käima iga päev ravil. Rääkisin sellest vanglas ja jutumärkides öeldes siiani käin ravil.

Mismoodi söögiga oli?

Obeltšak: Esialgu öeldi, et võite süüa seda, mida tehakse. See oli siis riis mingi supiga. Supp oli vürtsikam kui tabasco kaste.

Ader: Tundus, nagu maitseained oleks koos ära keedetud ja siis sellest supp tehtud.

Obeltšak: Proovisime algul süüa, aga meil hakkas halb. Vett saime tünnist, mis seisis päikese käes ja kust kõik jõid. Tünni puhastas sama inimene, kes puhastas kanalisatsiooni, ja ta tegi seda samade vahenditega. 95 protsendil meist oli kõht lahti. Hiljem tänu ministeeriumile saime väljast pudelitega vett ja tervis paranes ka.

Kas tegite ise süüa?

Ader: Jah, ütlesime köögis, et me ei saa nende toitu süüa. Hakkasime hommikuti saama ühe muna inimese kohta. Vahepeal oli üks kahe peale. Lõunaks sai tomateid ja muid rohelisi asju. Jaanuaris hakkas liha tekkima. Viimastel söögikordadel tegime lausa friikartuleid.

Kuidas viimased nädalad möödusid? Millal kindlalt teadsite, et nüüd saate välja?

Ader: Eile (5. aprill – T. R.). Sel hetkel, kui vanglaväravast välja astusime.

Obeltšak: Siin ei saa midagi uskuda. Kui oma silmaga ei näe, siis ei saa uskuda. See tuleb kogemusest.

Ader: Ootasime üle viie kuu. Kogu aeg ootasime, et midagi nüüd järgmine päev juhtuks. Kogu see aeg, mil me vangis istusime, lootsime. Midagi on lubatud, seda ei täideta, kuid lootus jääb.

Obeltšak: Saime telekast teada, et kautsjoni vastu vabastatakse. Kõik kohalikud ütlesid, et saate kohe välja. Alles poolteist nädalat hiljem saime välja.

Ader: Minu jaoks on kõige imelikum see, et viie ja poole kuu jooksul, mis ma olen siin olnud, pole ükski India ametnik mind üle kuulanud. Keegi pole öelnud, miks ma vangis olen. Meile pole ühtki selgitust antud. Ainus, kes on meid informeerinud, on välisministeerium ja Margus (Eesti konsul Indias Margus Särglepp – T. R). Me oleme neile tõsiselt tänulikud, et nad said meid külastada ja informeerida.

Ja nüüdsest hakkate kaks korda päevas käima end politseijaoskonnas registreerimas?

Ader: Jah. Peame seal käima kell kümme hommikul ja kell kaheksa õhul. Meile öeldi konkreetselt, et teid üritatakse kindlasti provotseerida, kuid ärge alluge sellele. Politseiülem andis mulle oma isikliku telefoninumbri ja ütles, kui keegi sind lööb, siis ära löö vastu. Kui lööb uuesti, siis ära löö vastu, vaid helista mulle, ma tulen kohale ja ajan asja joonde.