/nginx/o/2014/02/12/2816668t1h4c9d.jpg)
President Toomas Hendrik Ilves rääkis kolmapäeval Johan ja Maria Laidoneri mälestusmärgi avamisel, et ükski riigikaitseks kuluv euro ei tohi tühjalt kaotsi minna või mõttetult seisma jääda.
Ilves: riigikaitseks kuluvad eurod ei tohi seisma jääda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimees toob presidendi kõne ära tervikuna.
«Lugupeetavad külalised.
Me ei saa täna mööda kahest seigast. Neist esimene on kindral Laidoneri kui sõjavägede ülemjuhataja päevakäsk number 1308, mille ta avaldas ametist lahkudes 28. märtsil 1920.
Ma tsiteerin: «Kui meie rahva ja sõjaväe keskel jääb püsima see üksmeel, mis meid Vabadussõjas on ühendanud; kui meie jääme truuks oma demokraatlikule põhimõttele; kui jääb püsima vastastikune usaldus Valitsuse, rahva ja sõjaväe vahel, siis võime rahulikul pilgul igale välisele ohule vastu vaadata.»
Need sõnad kehtisid siis, Eesti riigi koidiku esimestes kiirtes, aga sama päevakohased on need ka praegu, kui Eesti riik on peagi 96-aastane.
Rahva kaitsetahe on tugev, see teeb heameelt, annab kindlustunnet ja mõjub heidutavalt neile, keda on vaja heidutada. Aga see kõik pole iseenesestmõistetavalt lõplik ja jäädav.
Tugeva kaitsetahte püsimise eelduseks on meie igapäevane hool oma riigikaitse eest ning nende naiste ja meeste eest, kes kaitseväes, kaitseliidus, aga ka politseis ja piirivalves Eesti riiki igapäevaselt kaitsevad.
Me vajame ka hoolikust, täpsust ja põhjendatust kahe protsendi SKP kulutamisele riigikaitseks. Ükski euro ei tohi siin tühjalt kaotsi minna või mõttetult seisma jääda. Ainult siis suudame hoida edukaks riigikaitseks tarvilikku üksmeelt ja usaldust, millest kindral Laidonergi 94 aastat tagasi oma päevakäsus kirjutas.
Teiseks on kohane mõelda just siin, Maria ja Johan Laidoneri mälestusmärgi juures, üksteise hoidmisele, mõistmisele, armastamisele.
Nende kahe inimsaatuse - Maria Kruszewska ja Johan Laidoneri - üheks kasvanud lugu on osa Eesti ja Poola, meie rahvaste ja riikide saatusest 20. sajandil. Ent eelkõige on see lugu vaprast naisest, kes leidis endale Eestist teise kodumaa ja jagas lõpuni oma mehe traagilist saatust ning ohvitserist, kes võitles oma maale kätte iseseisvuse, aitas seda hoida, kuid pidi siis ometi oma riigi kadumist pealt vaatama.
Maria Laidonerile kuuluvad sõnad: «Minu mees oli minu õnn ja õnnetus. Kui keegi peaks minust rääkima, öelgu, et ma väga armastasin oma meest. Muu ei ole oluline.»
Mõelgem täna, Maria ja Johan Laidoneri mälestuse ees, olulistele asjadele. Mõelgem oma riigile ja selle kaitsmisele, vaprusele ja demokraatiale, ühtehoidmisele ühiskonnas ja perekonnas.
Ma tänan.»