Suurest tööst ei piisa...

Meeldejäävad juhtumised

Millised on eredamad mälestused Torino ja Vancouveri olümpialt?
Torino 2006 (suurslaalomis 34., slaalomis 44.): avatseremoonia, millest sai osa võtta ka minu isa Jüri. Kui sisenesime Eesti delegatsiooniga staadionile, sammusime just tema eest mööda. Naeratasime teineteisele. Uskumatu, et mu suurim toetaja oli kohal!

Kaks nädalat enne olümpiat olin MK-võistlustel Saksamaal saanud põlvetrauma. Võistlesin vigastatud meniskiga. Pärast olümpiat läksin operatsioonile.

Vancouver 2010 (slaalomis 42., suurslaalomis katkestas): elasin Whistleri sportlaskülas, mäesuusavõistlused toimusid 7 km kaugusel Creekside’is. Ühel õhtul sõitsin bussiga sinna, et suuski ette valmistada ning kohtuda seejärel pereliikmetega. Selleks lahkusin suuskade ettevalmistamise alalt, aga pärast ei saanud sinna enam tagasi ega pääsenud seetõttu bussi peale.

Leidsin kaks turvatöötajat ja küsisin neilt, kuidas tagasi Whistlerisse saada. Nad olid parajasti sinna suundumas ja võtsid mu kaasa. Sõidu ajal vesteldes said nad aru, et mu inglise keelel on Kanada hääldus. Nad küsisid, kelle eest ma võistlen, ja teekonna lõpuks said Eesti kohta teada nii mõndagi huvitavat.

Kas nagu valge vares?

Mis tunne on maailma tippmäesuusatajate seltskonnas esindada riiki, millest kuulsad konkurendid ilmselt midagi ei tea?

Nurmberg: «Nii Torino kui Vancouveri olümpial tundsin vaid mõnda Kanada naissuusatajat. Mu treener oli ameeriklane Thomas Erhard, kes oli kaasa löönud nii MK-sarjas kui eelmistel olümpiatel. Temast oli mulle palju kasu. Kahju, et kohtusin temaga alles 2009. aasta detsembris, paar kuud enne Vancouveri olümpiat.

Siinkohal tuleb ajas minna tagasi 2009 kevadesse. Eelmine hooaeg oli läinud mul viletsalt, eesmärgid jäid saavutamata, sain vigastuse ning mõtlesin, et aeg on elus millegi muuga tegeleda. Kuid füüsilise ettevalmistuse treener Tarmo Tiits aitas mul püsida heas kehalises vormis. Otsisin küll toetajaid, ehkki ei arvanud, et spordiga tõsiselt jätkan. Aga siis käisin ema Rita Lauriga vaatamas laulu- ja tantsupeo proove ning see sütitas minus tunded ja motivatsiooni. Noil polnud tegelikult midagi pistmist spordiga. Tundsin uhkust Eesti üle!

Seejärel hakkasin plaanima, kuidas saada suveks Uus-Meremaale treenima ja võistlema. Sain just plaanid paika, kui mu senine treener teatas, et tal on tervisega kehvad lood ning ta ei saa mind rohkem juhendada. Siis kohtusingi Thomas Erhardiga, kes tollal treenis neid Ameerika ja Soome suusatajaid, kes üritasid pääseda riigi koondisse ja täita olümpianormi. Jaanuaris 2010 saigi ta mind aidata. Nagu ütlesin: kahju, et temaga varem ei kohtunud, sest tal oli kogemusi, kuidas viia noori suusatajaid maailma tippu.»

Väärt õppetunnid

Mida oleks tulnud teha, et jõuda maailma tippu?

•    Suurest tööst alati ei piisa. Vaja on ka raha ja tehnilist abipersonali: treenerid, suuskade hooldajad, füsioterapeut, arst, logistik jne. Sellise tiimi loomine on pikk protsess ning alles ajapikku annab suur töö tulemusi. Pidevalt tuleb nihutada oma piire ning usaldada oma abilisi. Kahjuks sain paljudest käest lastud võimalustest aimu alles takkajärele...

•    Võta aega taastumiseks ja lihtsalt suusatamiseks. Puhkus ja mägedes suusatamise nautimine aitab vaimsele ettevalmistusele oluliselt kaasa.

•    Õpi ennast paremini turundama.

•    Oska vahet teha sellel, mida suudad teha üksinda ja mida mitte. Kõik peab elus olema hästi korraldatud, et saada hakkama ootamatute olukordadega ning võtta vajadusel käiku plaan B, C või D.

Nemad on mu lemmikud!

Kes maailma ässadest jättis kõige meeldivama ja parema mulje?

Renate Götschl (Austria, kolmekordne maailmameister) – tema nõtkelt voolav ja agressiivne sõidustiil avaldas alati muljet.

María José Rienda (Hispaania, kuue MK-etapi võitja) – Hispaania pole küll tuntud suusariik, aga ta tegi korraliku karjääri.

Pernilla Wiberg (Rootsi, kahekordne olümpiavõitja, neljakordne maailmameister) – aastal 1997 või 1998 treenisin USAs Colorados ning käisin seal vaatamas MK-etappi. Küsisin pärast temalt rinnanumbrit ja ta andiski selle mulle.

Lindsey Vonn (USA, olümpiavõitja, kahekordne maailmameister) – ta pole küll lemmik, aga ta on väga edukas ning ta on muutnud suhtumist naissportlastesse.

Virginie Faivre (Šveitsi vigursuusataja, kahekordne maailmameister) – minu hea sõbranna, keda tunnen juba üle 15 aasta. Kohtusime treeninglaagris Šveitsis Zermattis. Käisin teda MM-võistlustel toetamas, nüüd stardib ta Sotši olümpial.

Maris Lush (Kanada) – väga hea sõbranna, kellega omal ajal koos treenisime, aga tal jäi alati napilt puudu, et pääseda Kanada koondisse. Hiljem harrastas ta suusakrossi.

Hüva nõu tähtsaks stardiks

Sotši olümpial osaleb kaks Eesti mäesuusatajat, Soomes harjutav Triin Tobi (18) ja Ameerikast pärit Warren Cummings Smith (21). Mis soovitusi neile jagaksite?

Nurmberg: «Nautige olümpiat! Tutvuge sellega, kuidas käivad suurvõistlused, kus teie ümber on nii palju teiste riikide ja alade sportlasi. Aga eesmärgid peavad ka olema. Selleks et neid saavutada, peate uskuma sellesse, mida teete, ning tegema koostööd oma abilistega.

Minge võimalikult varakult võistluspaika, vaadake ka teiste võistlusi ning kasutage aega targalt võistlustest puhkamiseks!»

Uus elu, uued sihid

Millega praegu tegelete?

Nurmberg: «Mu elu on palju muutunud. Pärast Vancouveri olümpiat, kus teadsin, et teen oma karjääri viimased stardid, hakkasin valmistuma sügisel ülikooli astumiseks. Veetsin enamiku aega Torontos, septembrist alustasin bakalaureuseastme turismiõpinguid Šveitsis Churis. Kahjuks haigestus mu isa haruldasse ja väga ägedasse leukeemia vormi.

Jätsin õpingud katki ja pöördusin tagasi Kanadasse ning veetsin suurema osa ajast taadi seltsis. Ta suri aasta pärast Vancouveri olümpiat. Olin hingeliselt äärmiselt löödud. Kuid naasin õpingute juurde ning lõpetasin need 2013. aasta juunis. Kuu aega hiljem asusin Lausanne’is Šveitsis praktikandina tööle spordimänedžmendi kompaniis Sports Recruitment International.

Katsun aidata ka noori sportlasi. Suvel tegelen lohesurfiga, käin mägedes ronimas ja matkamas ning sõidan rattaga, talvel suusatan.»