Ergma: Eesti järgmine suur eesmärk peaks olema Rail Baltic

Ene Ergma Foto: Peeter Langovits / Postimees

Riigikogu esimees Ene Ergma ütles pühade eel Postimehele antud intervjuus, et Eesti järgmine suur eesmärk peaks olema Rail Baltic ja tal oleks hirmus kahju, kui selle realiseerimine takerduks omavahelistesse vaidlustesse.

Kaht viimast aastat on iseloomustanud poliitilised skandaalid, mis paljuski on peegeldanud eetikaküsimusi. Millest see on tingitud, et ühiskond reageerib väga valuliselt sellistele probleemidele, millest mõne aja eest poleks nii suuri skandaale sündinud?

Kui te mõtlete Reformierakonna juhtumit või IRLi elamislubadeskandaali, siis viimase lahendasime minu meelest väga kiirelt. Loomulikult oli see kõigile meile ebameeldiv, aga olen veendunud, et kui sellised situatsioonid tekivad, siis ei saa lahendada neid lõpmatult kaua, lootes, et äkki midagi vajub ära.

Meil on üks erakond, kellel skandaalid aitavad isegi populaarsust tõsta. Keskerakonna valijad on minu meelest usklikud. Ma ei mõtle seda halvasti, see on tugev usk oma erakonda ja see on tegelikult väga meeldiv – oleks kõikidel meil niisugused usklikud, oleksime kõik väga rõõmsad, aga see oleks ka väga igav. Kui igal erakonnal oleks oma kindel valijaskond, siis oleks meie erakonnasüsteem täielikult kivistunud. Kui osa valijaskonnast on aga väga nõudlik, siis erakond, keda nad toetavad, kaotab skandaalides osaliselt oma toetajaid.

Valijate eelistuste muutumist vaadates tundub, et viimasel ajal ongi üks osa Reformierakonna senistest valijatest hakanud toetama IRLi.

Oleme mõlemad maailmavaateliselt parempoolsed erakonnad – ühed liberaalid, teised konservatiivid. Loomulikult toimub teatud üleminek. Me ei oska täpselt öelda, kust see liikumine toimub, aga IRL on väga suures osas olnud Reformierakonna valijate teine valik.

Kas erakonnad on skandaalidest õppust võtnud?

Silvergate tõstatas kindlasti palju küsimusi, ehkki mulle ei meeldi pihtimised, mis toimuvad aastaid hiljem, nagu praegu on ka viimase dopingulooga. Kui inimesed tulevad sellise asjaga välja ja viskavad aastaid hiljem üles hulga küsimärke, siis kuidas seda lahendada? Kui inimene tunnetab, et tema erakond käitub valesti, siis peaks ta reageerima otsekohe, aga mitte paar aastat hiljem. Kui erakond sellest ei õpi, siis ma kardan, et tal ei ole tulevikku. Arvan, et Reformierakond on õppiv erakond ja ta võtab arvesse, mis Silvergate’i ajal juhtus, ja analüüsib, kas käituti nii, nagu oleks pidanud. Ma ei tea teise erakonna hingeelu, aga mulle tundus, et nad oleksid pidanud probleemi kiiremini lahendama.

Me ei ole nii halvad, nagu mõned arvavad, me oleme täiesti normaalsed inimesed. Kõigil meil on oma vead ja oma head küljed ja keegi meist ei taha meelega teha midagi halba.

Eriti just pärast kohalikke valimisi hakkas silma, et väiksemat mõõtu skandaal tõusis pea igast teravamast lausekesest, mille mõni minister või muu kõrge poliitik intervjuus või avalikul esinemisel poetas. Kui suur osa sellise reaktsiooni tekkimises võib olla väsimusel ühelt poolt valitsemisest ja teisalt ka valitsejatest?

Ma ei arva, et siin on tegemist valitsejate- või valitsemisväsimusega. See sõltub ikka sellest, milline on poliitik. Mõni armastab väga kiiresti öelda, aga alles pärast mõtleb ja võib-olla isegi hiljem kahetseb. Eks see ole temperamendi asi. Mõningatel poliitikutel võiks temperament olla natuke maandatum. Võib-olla võiks ka mõelda, kui palju on sõnal kaalu. See pole nii lihtne nagu siis, kui me omavahel räägime ja viskame kilde – ka mina armastan väga kilde loopida. Avalikus ruumis peab mõtlema, kas need killud võivad kedagi haavata. Võib-olla isegi ei mõelda halvasti, aga seda võetakse nii. Poliitikud on kõik omaette isiksused ja eks nad tahavad olla ka eristatavad.

Koalitsioon ise on siiski ääretult kaua püsinud. Kas see annab kuidagi tunda ka teie igapäevatöös?

Nagu ise ütlesite, et ühe koalitsioonierakonna valijad lähevad teise juurde – eks kõik jälgivad reitinguid väga täpselt. Ma arvan, et koalitsiooni tervis on sellegipoolest täielikult rahuldav. Koalitsioonis kindlasti on eriarvamusi: raha on vähe, igaüks tahab teki enda peale tõmmata, aga see on poliitika tavaline osa. Rääkida, et koalitsioon on väga ära väsinud… jah, meil olid väga rasked ajad, aga need olid aastatel 2009–2010, kui oli vähemusvalitsus. Praegu ma ei saa öelda, et meil oleks suuri pingeid. Loomulikult tekib neid näiteks siis, kui mõningad eelnõud jõuavad riigikokku liiga hilja. Eelnõud ise võivad olla täiesti normaalsed, aga nende arutamiseks on vaja aega.

Viimasel tunnil parlamenti saadetud eelnõusid oli aasta lõpus küllaltki mitu. Kas sellele probleemile paistab lahendust?

Jah, neid oli ikka mitmeid. Saatsin peaministrile kirja, sest me ei saa niimoodi töötada. Autode käibemaksu juurde tuleme tagasi ja arutame seda rahulikult. Ka riigieelarve baasseaduse menetlemine läheb edasi järgmisesse aastasse.

On mitmeid mõtteid, mis minu arvates tuleks sellesse seadusesse sisse kirjutada. Näiteks see, et kui riigieelarve jõuab riigikokku, siis oleksid eelarve tulupoolt puudutavad seadused juba menetletud, mitte nii, et menetlus toimub eelarvega paralleelselt. Ka see, mida nägime praeguse eelarvemenetluse puhul, kus sotsiaaldemokraadid püüdsid muudatusettepanekuna sisse viia astmelist tulumaksu, on väga tõsine muutus ja selliseid asju teha ei tohiks.

Sotsid üritasid seekord silma paista ka obstruktsiooniga. Kas toetate Rait Maruste ettepanekud, mis piiravad riigikogu töö takistamise võimalusi, ja kas need võiks teie hinnangul pälvida ka riigikogu heakskiidu?

Ma ei tea, kuidas riigikogu heakskiiduga on, aga mäletan, et kui tulin 2003. aastal esmakordselt riigikokku ja elasin üle esimese kümneminutiliste vaheaegadega obstruktsiooni, siis ma olin küll frustreeritud. Püüdsin rääkida opositsioonile, et esinege kõnedega, küsige küsimusi – need on sisulised asjad, mitte nagu kümneminutilised vaheajad. Siis tekkis mõte, et iga eelnõu kohta võiks igal fraktsioonil olla võimalus võtta kuni kümme vaheaega. Vaheaegu võiks teha just nende muudatusettepanekute juures, mis on tähtsad. Osa on muudatusettepanekud muudatusettepanekute pärast. Näiteks on mulle meelde jäänud muudatusettepanek ninasarvikute maja ehitamiseks loomaaeda ja seda olukorras, kus ninasarvik oli juba hinge heitnud. Kui pidevalt võetakse kümneminutilisi vaheaegu, siis tõsised ettepanekud ei kerki teiste seast esile. Esimesed tunnid on huvitav, aga edasi ei ole enam ja keegi ei saa siis aru, mida nad seal riigikogus teevad. Opositsioon peab omama võimalust obstruktsiooni kasutada, aga see peab olema mõtestatud.

Mille taha selle reguleerimine siis on jäänud?

Riigikokku tulles arutasin kodu- ja töökorra seaduse muutmise võimalusi tolleaegse põhiseaduskomisjoni liikmetega, kuid nad tegid selgeks, et sel juhul kirjutab opositsioon eelnõule tuhat muudatusettepanekut ja blokeerib selle menetlemise. Härra Maruste on ka uustulnuk, võib-olla temal on optimismi rohkem. Eks me näeme, kui esimene lugemine tuleb, kuidas opositsioon sellele reageerib.

Teiseks, kipume mõtlema ühes ajahetkes, justkui oleksime kogu elu opositsioonis või koalitsioonis. Keegi ei garanteeri, et pärast järgmisi valimisi ei satuta opositsioonist koalitsiooni ja siis hakatakse saama neidsamu mõttetuid kümneminutilisi vaheaegu. See on natuke kallis mäng, sest ööistungite ajal peavad ka väga paljud ametnikud tööl olema.

Järgmised riigikogu valimised toimuvad pisut rohkem kui aasta pärast. Meelis Atonen ütles Postimehes, et tema usub, et valimised toovad Eestile vasakpöörde. Ta pole küll ka mitte esimene, kes sellist võimalust on tõenäoliseks pidanud. Millist valimistulemust teie ennustate?

Ennustamine on väga tänamatu töö. Kui oleks ennustatud kuu või poolteist enne kohalikke valimisi IRLi valimistulemust, siis oleksid paljud öelnud, et IRL jääb umbes neljandale kohale. Väga tihti muutuvad eelistused ainult kuu aega enne valimisi.

Sellel, mida Meelis ütles, on küllaltki suur tõenäosus. Mina ei peaks seda ka nii supersuureks õnnetuseks. Vahepeal võib-olla ongi kasulikum mõtiskleda opositsioonis ja näidata, et ka opositsioonis on võimalik pakkuda välja midagi uut. Praeguse opositsiooni ainukene ettepanek on astmeline tulumaks, aga see ei ole uus. Meelis ütles väga õigesti, et see ei anna meile hiiglaslikku raha.

Ta ütles ka seda, et tõenäoliselt näeme selle paari aasta jooksul siiski ära.

Võib-olla me näeme selle ära, aga olen veendunud, et hiiglaslikku rahahulka see ei anna, sest meil ei ole tekkinud suurt keskklassi. Tugeva keskklassi olemasolul võib astmeline tulumaks olla efektiivne, aga meil on ainult paarkümmend tuhat inimest, kelle palk on suurem kui 2000 eurot. Mõlemad arvud – nii 2000 eurot kui paarkümmend tuhat inimest – on teiste riikidega võrreldes väikesed.

Tegelikult võiks maksupoliitika teemasid diskuteerida palju laiemalt. Praegu oleme jäänud ainult tulumaksu juurde.

Kuidas tajute riigikogu rolli muutumist? Parlamendist paistab olevat viimastel aastatel saanud üha enam ühiskondliku arutelu koht, aga kas see pakub piisavalt ka pikemat vaadet?

Jah, kindlasti on saanud riigikogust arutelude koht. See, et enamik seadusi tuleb valitsusest, on tõsi. Teiste riikidega võrreldes pole selles midagi erilist, oleme täielikult samasuguse näoga nagu vanad parlamendid, seda näitas ilusti ka Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudi teadur Mihkel Solvak.

Riigikogu on samas palju avatum kui ministeeriumid ja siin on võimalik paljusid asju rohkem arutada. Selleks on meil komisjonide avatud istungid, eriti aktiivselt kasutab seda formaati sotsiaalkomisjon, aga ka teised. See on väga positiivne ja näitab seda, et vastastikku otsitakse kontakti ja jumal tänatud, et mitte ainult meili teel. Kui inimesed tulevad kohale, tekib kontakt ja ma arvan, et see aitab lahendada väga palju konfliktseid situatsioone. Samas on riigikogus abipersonali ainult näputäis võrreldes sellega, mis on ministeeriumides, nagu kirjutas oma loos ka Anvar Samost.

Teisalt ka seadustele, mis tulevad valitsusest, ei pane me ainult templit peale. See on ettekujutus. Paljud seadused, mis meile tulevad, lähevad siit välja hoopis teistsuguse sisuga.

Soovin, et riigikogu tegeleks senisest rohkem ka lõppevate arengukavade ja strateegiate analüüsimisega. Need panevad inimesi mõtlema, kuidas sektori areng võiks järgmistel aastatel toimuda, aga keegi meist pole geniaalne, et teaksime täpselt ette, kuidas sektor tegelikult areneb. Kui kavad hakkavad lõppema, tuleks need kätte võtta ja läbi analüüsida, see annaks meile olulist informatsiooni.

Aga ka visiooni peaks olema.

Peaks muidugi olema!

Mis on näiteks Eesti järgmine suur eesmärk teie meelest?

Mina olen väga maalähedane inimene ja mõtlen teie, teie laste ja lastelaste peale, et neil oleks võimalik Rail Balticuga sõita Euroopa südamesse. See on tõsine projekt ja kui me seda omaenda Andrese ja Pearu vaidluste tõttu ei oska realiseerida, siis mul on hirmus kahju. See on suur infrastruktuuri projekt ja ei Eesti, Läti ega Leedu jõua seda üksi ellu viia.

Viitasite Anvar Samosti kommentaarile, kus ta rääkis ka riigikogu liikme abi institutsiooni kaotamisest. Aastal 2009, kui see seadusest välja võeti, võis otsus olla õige, aga kas tulevikku vaadates tuleks see võimalus seadusesse tagasi panna?

Jah, ma olen veendunud, et tuleks. Tahaksin seejuures, et avalikkus ei võtaks seda hüsteeriliselt, nii, et jälle tahavad nad endale midagi juurde saada. Tegelikult on see vajalik.

Samas on võimatu riigikogus avalikkuse kriitikast mitte välja teha. Sain riigikogu esimehena kaela kogu kuluhüvitiste esmase emotsiooni 2003. aastal, sellepärast tean. Mõningate asjadega on nii, et kui lased džinni pudelist välja, siis teda tagasi lükata on väga raske, sest ta on läinud juba nii suureks ja rasvaseks, et ei leidu enam pudelit, kuhu ta sisse mahuks.

Skandaalid on mõjunud küllaltki palju ka poliitikute mainele.

Kui ma riigikogusse tulin aastal 2003, siis Märt Rask ütles mulle, et enne seda olid sa austatud inimene, akadeemik ja kõik, aga nüüd on sulle külge pandud märk «wanted». Nii see on.

Miks see nii on läinud?

Me ei eristu siin teistest riikidest. Selles on väga palju komponente. On inimesi, kes tulevad siia ja püüavad riigimehelikult või -naiselikult midagi ära teha, aga on ka inimesi, kes mõtlevad kõigepealt mitte riigi, vaid erakonna ja iseenda peale. Parlament on niisugune kooslus, et kui üks teeb vea, siis on kõik märgistatud.

Üldistatakse liiga palju?

Püüame ikkagi rääkida inimesest, sellest, kes ta on. Teiseks, poliitikas võivad mõningad inimesed väga palju pattu teha ja kõik teavad seda, aga ikkagi on nad populaarsed ja valitakse tagasi. Kes nad siia on suunanud? Inimesed ise. Siin kehtib Newtoni kolmas seadus: mõju ja vastumõju.

Me ei saa siiski öelda, et riigikogu maine tekitaks väga suurt muret. Eurobaromeetri järgi on see üle Euroopa keskmise. Me pole küll niisugused supertegijad nagu Põhjamaad, aga ikkagi tublid keskmikud.

Erakondade rahastamise probleemid tõid aasta eest kaasa jääkeldri ja kevadel rahvakogu protsessi. Mis kasu sellest oli?

See oli algus uuele diskussioonile. Just eile arutasime suures saalis kaht eelnõu, neist esimene puudutab erakondade rahastamist ja vähendab ka erakondade nõutavat liikmete arvu. Mina kehitan selles suhtes õlgu, sest minu meelest 500 inimest on vähe. Kui meil on 15 maakonda, siis vaadake, kui palju hingi tuleks ühe maakonna kohta. Ma ei ole eriti optimistlik selles suhtes. Minu arvates peab partei olema üleriigiliselt teada ja tuntud – see on partei, teised on kõik sõpruskonnad.

Kas need muudatused võivad kaasa tuua olukorra, kus järgmisteks riigikogu valimisteks tekib Eestis mingi hulk uusi pisierakondi?

Võivad kindlasti tulla uued väikesed erakonnad, aga kui palju nad suudavad olla nähtavad? Näiteks Tallinnas on 500 inimest väga lihtne kokku saada, aga vaevalt Tartus või Võrus neid teatakse. Partei vastutab ju kogu riigi eest ja kui ta tahab tulla riigikokku, siis peab ta nägema täielikult kogu pilti, mitte ainult väga kitsast piirkonda.

Kas Eestis on teie meelest üldse vaba nišši uuele poliitilisele jõule?

2003 tuli Res Publica ilusti riigikokku sisse, aga ta tuli, kuna pakkus uusi ideid. Ta oli võib-olla liiga optimistlik, tahtis kõike teha, see oli võib-olla tema nooruse-uljuse viga. Aga programmis oli väga palju ka sellist, et isegi minusugusel – ma ei armastanud poliitikat väga – tekkis äkki huvi. Selleks peab olema midagi värsket.

Praegu ma ei näe paljudel vabakondadel seda positiivset programmi. Ma näen seda, et nad on rahulolematud ühe ja teisega, küll räägivad nad kartelliparteidest ja sellest, et rahastamist tuleb muuta, aga tegelikult tahetakse ju endale samuti raha saada. Visiooni on vaja ka uutel parteidel.

Kohalike valimiste kontekstis räägiti palju vene emakeelega valijatest. Kas neid peaks püüdma rohkem kõnetada, sest ka seal on erakondadele ehk veel ruumi?

Kindlasti on, võtame näiteks Ossinovski Narvas. Narvat peeti täielikult ainult ühe erakonna linnaks, aga ta tegi seal väga ilusa kampaania ja tulemuse. Enne valimisi kõik räägivad vene keelt kõnelevatest valijatest, aga selleks, et sa suudaksid neid kaasata, pead sa hakkama juba täna tööd tegema.

Teatud määral on venekeelne elanikkond lastud teise infovälja. Üks infoväli on see, mis tuleb Venemaalt, sest nad vaatavad Vene televisiooni, mis on mõnikord ka palju huvitavam. Nad vaatavad seda pidevalt ja sealt tuleb nende info. Samuti on kohe algusest peale väga õigesti tegutsenud Keskerakond, kes on võtnud selle osa Eestist enda tiiva alla. Müts maha Edgar Savisaare ees, kes on seda teinud ja tal on väga suur vene keelt rääkiva elanikkonna toetus. Saada neid inimesi teiste erakondade juurde on juba tunduvalt raskem.

Kõikide teiste parteide tegutsemine 90ndatel… siis oli väga palju asju vaja teha ja me unustasime ära venekeelsete inimeste inforuumi. Me mõtlesime, et kõik kohe homme hakkavad rääkima eesti keelt. See inforuum kadus meie käest ära. Tühjus täidetakse kiiresti, ja see täidetigi ära Vene kanalite poolt. Luua praegu uut telekanalit on haruldaselt raske. Millega me hakkame sinna inimesi püüdma? Inforuumi kaotus on minu meelest Eesti poliitika üks suuremaid möödalaskmisi.

Mida siis ikkagi teha, jääda ootama, kuni põlvkonnad vahetuvad?

Ka põlvkonnavahetus on kindlasti suure mõjuga, aga ma arvan, et erakonnad peavad võtma seda küsimust väga tõsiselt. Me ei pea üldse sellest rääkima, peaksime rohkem tegutsema.

Need inimesed, kes on ennast sidunud Eestiga, tahavad siin tööd teha ja lapsi kasvatada, on eestimaalased ja nad loovad täpselt samamoodi Eestile rikkust. Me saame aru, et meil tekivad probleemid tööjõuga, meil on probleemid juba praegu, ja siin on suur potentsiaal. Ma arvan, et kõigil parteidel peale Keskerakonna on suur-suur töö ära teha, aga sellest ei peaks kogu aeg rääkima, vaid tegemagi tööd, siis tuleb ka resultaat.

Olete riigikogu juhatusse kuulunud üle 10 aasta. Millised on teie edasised plaanid?

Vaatame, mis tuleb. Mina olen üldiselt inimene, kes elab antud ajas ja ruumis, ja seetõttu ma ei armasta isiklikus plaanis mõelda väga kaugele ette. Olen tõesti ilmselt kõige pikema staažiga spiiker lähiümbruses ja rekordi löönud ka kohalikus edetabelis, see vastab tõele.

Mille üle riigikogu esimees 2013. aastale tagasi vaadates rõõmustab ja mille pärast muret tunneb?

Rõõmustan selle üle, et Euroopa majandus on hakanud tasahilju kosuma. Ma ei tahaks mäest alla sõitu enam kunagi omal nahal jälle tunda. Nüüd on hakanud paistma tunneli lõpus lootuskiir, et läheb paremaks, kuigi mõningatel meie eksportriikidel situatsioon nii hea ei ole. Sellegipoolest oli lõppev aasta murranguline ja see on positiivne.

Negatiivse ütlesite ise kohe alguses ära. Suured ja väikesed skandaalid ei tee mingil moel riigikogu mainet rahva hulgas paremaks. Me ei ole nii halvad, nagu mõned arvavad, me oleme täiesti normaalsed inimesed. Kõigil meil on oma vead ja oma head küljed ja keegi meist ei taha meelega teha midagi halba. Ebameeldivate situatsioonidega, mis võivad küll rõõmustada ajakirjandust, tahaksime jätta teid edaspidi kuivale, siis ma oleksin väga rahul.