Riik peab tagastama miljoneid

Mullu oktoobris otsustas valitsus kaevandamisõiguse ja vee erikasutusõiguse tasumäärasid alates tänavu aprillist muuta ning tõsta neid kavandatust kiiremini ja ulatuslikumalt. See teinuks muuhulgas ka põlevkivikaevanduste rajamine senisest märksa kallimaks. Foto: Raigo Pajula

Riigikohtu otsus tunnistada põhiseadusevastaseks ja kehtetuks kevadine keskkonnatasude järsk tõstmine seab löögi alla riigi rahakoti.

Mullu novembris Postimehes esmakordselt suurelt avalikkuse ette toodud vaidlus keskkonnatasude järsu tõusu seaduslikkuse üle sai eile kõrgemas kohtuastmes ühese lõpu. Riigikohus otsustas, et valitsuse määrus, mis nägi ette kaevandamistasude tõstmist järgmise kolme aasta jooksul varem aegsasti kokku lepitud 15 protsendi asemel kuni 60 protsendi võrra, on ebaseaduslik.

Riigi rahakotile annab see otsus muidugi tõsise hoobi. 1. aprillist 2013 on kaevandus- ja teised maavara käitlevad ettevõtted (ehitusmaterjalide tootjad, keemia- ja turbaettevõtted jne) maksnud riigile kõrgendatud tariifidega keskkonnatasusid.

«Riik peab selle enammakstud osa ettevõtetele nüüd tagasi maksma,» ütleb mäetööstuse ettevõtete liidu juhatuse esimees Rein Voog. Tagantjärele hüvitada tulev summa võib ulatuda viie ja kümne miljoni euro vahele.

Väide väite vastu

Et keskkonnatasud pidid tõusma ka järgmisel aastal ja seda taas umbes 20 protsendi võrra, jääb seegi tulu riigil nüüd saamata. Aasta tagasi prognoositi keskkonnatasude järsu tõstmisega kaasnevaks lisatuluks umbes 12 miljonit eurot.

See on umbes pool äsja riigikogus suurt vastukaja leidnud autode käibemaksu seaduse muudatusega plaanitud rahast. Viimasele tuli leida teised katteallikad, kuid nüüd laiutab riigieelarve tulupoolel uus katmata auk.

Väikene tõus – viie protsendi võrra – keskkonnatasudes siiski tuleb. See lepiti valitsuses kokku juba 2009. aastal. Kuid arvestades, et praegused keskkonnatasud on juba 15 protsenti kõrgemad kui toona kokku lepitud, saab riik kahe aasta peale prognoositud 40-protsendilise keskkonnatasude tõusu asemel arvestada vaid 10-protsendilise tõusuga.

See oli ka väljaminek, millega ettevõtjad algselt arvestasid. Kuni 2012. aasta lõpus võttis valitsus viimasel hetkel vastu määruse, mis seadustas keskkonnatasude tõusmise 20 protsendi võrra ja nii kolmel aastal järjest.

Palju pahameelt tekitanud määrust hoiti kuni valitsusse jõudmiseni siseringi teada. Pärast seda kui Postimees keskkonnatasude kooskõlastamata tõstmise plaani uurima hakkas, teatas keskkonnaministeerium, et ettevõtjad olid sellest teadlikud.

Ettevõtjad nimetasid seda väidet valeks ja pöördusid oma õiguste kaitseks õiguskantsleri poole. Viimase hetke määrus olevat vastuolus põhiseadusest tuleneva õiguspärase ootuse põhimõttega. Lisaks polevat selle väljatöötamisele kaasatud huvigruppe ehk vastuollu mindi valitsuse kinnitatud kaasamise tavaga.

Õiguskantsler Indrek Teder leidis ettevõtjatel õiguse olevat, sest valitsuse määrus rikub põhiseadusest tulenevat õiguspärase ootuse põhimõtet. Ettevõtjatel on õiguspärane ootus, et varem kokku lepitud tasumäärade tõusu graafikut ei muudeta. Nii olid ettevõtjad sõlminud ette lepingud, kus arvestati juba varem kokku lepitud hindadega.

Õiguskantsler leidis, et ei ole ühtegi erakordset asjaolu, mis varem kokkulepitud hindade tõusu põhjendaks. Valitsus üritas end kaitsta väitega, et ettevõtjail oli uute tasudega kohanemiseks aega sisuliselt ligi pool aastat, sest uus hinnakiri hakkas kehtima alles 1. aprillist.

Poolsada kaevandamisluba

Samuti õigustati end sellega, et Säästva Eesti Instituut soovitas juba 2007. aastal kaevandustasusid tõsta keskeltläbi 20–30 protsenti aastas. Pealegi olevat 2009. aastal kokku lepitud tasumäärad n-ö majanduskriisiaegsed ning vajasidki uues seisus ülevaatamist.

Valitsuse nimel riigikohtule vastanud keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus teatas, et Eestis on välja antud 490 kaevandamisluba ja nende järele olevat suur nõudlus. Seega on tegu toimiva konkurentsiga sektoriga, kus hinnatõus ei kahjusta oluliselt ettevõtete huve. Täpsemalt tähendavat keskkonnatasude tõstmine toodetele ühe- kuni kaheprotsendist hinnalisa.

Riigikohus leidis siiski õiguse olevat õiguskantsleril, sest seadustes tehtavad muudatused ei tohi olla sõnamurdlikud. Olukorras, kus riiki pole tabanud erakordsed asjaolud – näiteks ootamatult saabunud ulatuslik majanduskriis –, ei kaalu riigi fiskaalhuvi üles õiguspärase ootuse põhimõtet. Sama seisukoht puudutab ka valitsuse esile toodud keskkonnakaitsest lähtuvaid eesmärke.

Valitsuse üle kohtus seljavõidu saavutanud ettevõtjaid ootavad keskkonnaministeeriumis ees uued läbirääkimised alates 2016. aastast kehtima hakkavate keskkonnatasude üle.

«Me ei vaidlusta olukorda, et peaksime tulevikus rohkem keskkonnatasusid maksma. Me olime vastu olukorrale, kuidas varasemaid lubadusi rikkuma hakati,» ütleb kaevandusfirmasid esindav endine Reformierakonna tipp-poliitik Rein Voog.

«See kohtuotsus puhastab palju õhku ministeeriumi ja ettevõtete vahel. Me ei taha, et sellised muudatused nagu see ja äsjane autode käibemaksu teema tekiksid riigieelarve teemasse viimasel minutil,» lisas ta.

Vaidlus

•    2009. aasta 12. novembril võttis valitsus vastu määruse, millega kehtestati maavara ja vee keskkonnatasude määrad aastateks 2010–2015. Selle järgi pidid maavarade kasutamise tasumäärad tõusma igal aastal umbes viie protsendi võrra.

•    2012. aasta 12. oktoobril jõustus valitsuse uus määrus, mis tõstis keskkonnatasusid järgmisel kolmel aastal kokku 60 protsendi võrra.

•    Mullu novembris pöördusid mäetööstuse ettevõtete liit, ehitusmaterjalide tootjate liit, turbaliit ja keemiatööstuse liit oma õiguste kaitseks õiguskantsleri poole.

•    2013. aasta 23. aprillil tegi õiguskantsler valitsusele ettepaneku viia määrus kooskõlla põhiseadusega ehk naasta varem kokku lepitud hinnatariifide juurde.

•    9. mail jättis valitsus määruse muutmata.

•    6. juunil pöördus õiguskantsler taotlusega riigikohtusse.

•    16. detsembril otsustas asja kirjaliku menetlusena läbi vaadanud riigikohus, et valitsuse määrus on ebaseaduslik.

Allikas: PM