Tüli loomadele annetatud raha ümber

Koduta loomade varjupaik Foto: Margus Ansu

Aastaid Eesti Loomakaitse Seltsis vabatahtlikuna töötanud Marion Vahuri süüdistab seltsi tegevusetuses ja loomadele mõeldud raha juhatuse liikmete palkadeks raiskamises, selts on pöördunud kohtusse Vahuri võimaliku kinnisvarakelmuse pärast.

Vaidlevad-süüdistavad osapooled on selles võitluses pöördunud Postimehe ja ka ETV saate Pealtnägija poole.

Viimased pea neli aastat vabatahtlikuna tegutsenud Vahuri tugineb oma süüdistuses Eesti Loomakaitse Seltsi (ELS) 2012. aasta majandusaruandele, kust selgub, et selts on saanud tulu kokku 158 000 eurot ja sellest pea pool, 70 000 eurot on kulunud seltsi töötajate palkadeks.

Loomade abistamissummaks on aruandes märgitud 41 000 eurot.

«Selts ei tegutse loomade huvides, ELSile annetatud raha ja riigipoolne toetus kulub juhatuse liikmetele, mitte loomadele. Selline käitumine on kuritegelik ning avalikkust ja annetajaid solvav,» ütleb Vahuri. «Annetatud raha eest peetakse ülal sisuliselt infotelefoni, kuid reaalse abitöö teevad ära Keskkonnaamet, Veterinaar- ja Toiduamet, maakondade keskkonnanõunikud, loomade hoiupaigad.»

Vahuri on selle aasta esimeses pooles teinud vabatahtlikuna 30 visiiti ja ainult ühel juhul tuli ELSi poolt reageering. «Siis tuli ka neid tugevalt survestada, kuid ka siis suunati loomad hoiupaika,» tõdeb Vahuri. Aastate jooksul on tal tulnud väljasõite teha üle saja korra. Kontrollinud kaebusi, koostanud akte, soovitanud, mida tuleks teha, aga midagi pole tehtud. Vahuri räägib kenasti, miks ta seda tööd on teinud: «Ainult endale elatud elu on igav. Ja loomad on ju äärmiselt toredad. Nad ei varja sinu eest midagi, pole silmakirjalikkust.»

Siin tuleb mängu aga loo teine pool. See, mida Vahuri varjab või jätab osaliselt rääkimata. Läinud aastal tehti seltsile annetusi kokku ligi 94 000 euro ulatuses ja üsna kopsakas summa tuli seltsi ettevõtlustegevusest – 49 000 eurot, mis teeniti metsamüügist. Kuulus Audemäe talu Viljandimaal, mille üks loomaarmastajast vanaproua seltsile pärandas, kuid mis oma asukoha tõttu seltsile sobimatuks osutus ja see maha müüa otsustati.

Mets müüdi maha ülemöödunud aastatel, maja läks müüki sel aastal. ELSi tegevjuht Tania Selart on Vahuri süüdistustest siiralt solvunud ja selgitab tüli omalt poolt. Kui päranduseks saadud metsamüük läks edukalt, volitas ELSi juhatus Vahuri otsima ostjat ka majale. Mees hakkas pakkumisi koguma läinud aasta novembris ja selle aasta juulis jõuti müügini – maja ostis üks eraisik 60 000 euro eest.

Oktoobri alguses võttis ELSi juhatusega ühendust Abja Farmid, kes on rentinud kinnisvara juures põllumaad ja küsisid, et kuidas võimalik, et maja müüdi 60 000 euroga, kui nemad tegid pakkumise selle aasta veebruaris ja hinnaks oli 90 000 eurot. Selle kohta on olemas ka Abja Farmide juhi ja Vahuri vaheline kirjavahetus. Seda aga Vahuri ELSi juhatusele edasi ei saatnud. Veelgi enam - Vahuri läks kohe pärast müügitehingu sooritamist uue omaniku esindajana Abja Farmide jutule, ütles, et on tulnud pakkumus üle 115 000 euro ja nemad müüksid maja farmidele 130 000 euro eest.

Vahuri vastab: «Müügiga oli kiire, kuna seltsil oli pankrot silme ees. Võib-olla ma teadsingi, et väärtus on suurem, aga see pole tähtis, sest, kallid inimesed, mina ei ela annetatud rahast. Rahast, mis on annetatud loomadele, vanuritele, lastele. Teie seda teete!»   

Juhtunu kohta on ELS esitanud hagi kohtule ja kohus praegu menetleb. Prokuratuur menetlust ei algatanud öeldes, et see on tsiviilkohtu asi. ELS kaebab aga selle otsuse edasi ringkonnaprokuratuuri. ELS on ka põllumajandusministeeriumile edastanud kogu raamatupidamine, dokumendid, kuidas raha on kasutatud. Samuti pöördub ELS kohtusse Vahuri laimu pärast, kuna maine kahju on juba niivõrd suur. «Tema parim kaitse on olnud rünnak,»ütleb Selart.

Selart ja ELSi meediajuht Annika Lepp selgitasid Postimehele, et seltsi töö ei ole ainult loomadele ravi ja toidu pakkumine, vaid pigem just ennetus-teavitustegevus, koolitustöö, seadusloomes osalemine.

«Süüdistus, et tegeleme ainult info vahetamisega, ei ole samuti õige, sest kuidas peaks info jõudma Keskkonnaametisse või mujale? Kui inimesed helistavad operatiivnumbritele, siis öeldakse neile, et pöörduge meie poole. Meie oleme väga oluline lüli,»ütleb Lepp. Eelmisel aastal sai abi 1500 looma. «Ise nad ju kliinikusse ei lähe – keegi peab loomad sinna aitama, suunama. Kaebaja ei ole meie igapäevase tegevusega lihtsalt kursis. Me oleme eestkoste organisatsioon, mitte varjupaik, mis tegeleb tagajärgedega.»

Loe põhjalikumat lugu homses Postimehes