Saadikud jagavad katuserahana miljoneid eurosid

Aastaid vaikselt toiminud salapakt sattus esimest korda kella külge juba 2006. aasta presidendiheitluse eel, kui katuserahadega püüti üles osta valijamehi. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Tänavu eriti kirglikuks kujunenud riigieelarve vaidluste osas tehti riigikogus detsembri alguseni paus. Vaikuse varjus toimub aga just neil päevil kuluaarides viimane kauplemine selle üle, kuidas jaotada hinnanguliselt umbes kümne miljoni euro suurune nn katuseraha, mida konkreetsed parlamendipoliitikud saavad oma äranägemise järgi paigutada.

ETV saade «Pealtnägija» leidis, et saadikute otsustada jääv raha suunatakse nii erakonna kui isiklikuks hüvanguks, jõhkramal juhul isegi endaga seotud jahimaja või ujumiskoha jaoks, vahendas ERRi uudisteportaal.

Endine riigikogu liige Marek Strandberg võrdleb saadikutele jaotamiseks antavat raha omamoodi riituse või salaseltsiga, mille üle tunnevad inimesed kerget piinlikust. Tema arvates ei soovi parlamendiliikmed seepärast raha jagamisest eriti avalikult rääkida.

Alates 1992. aastast kuude riigikogu koosseisu kuulunud Eiki Nestor (SDE) on üks Toompea staažikamaid rahvaasemikke. Tema sõnul tekkis katuseraha traditsioon juba 1990. aastate keskel ja väga pragmaatilistel põhjustel. Kuna valitsus ei tahtnud, et saadikud nende kroon-krooni haaval vaevaga tasakaalu aetud eelarvet ümber teeks, siis pandi juurde kaasavara, mida riigikogulased said oma huvide rahuldamiseks jagada.

«Selle võimalusega valitsus kaitseb tegelikult oma kulutusi, mis tal on riigieelarvesse kavandatud,» ütles rahanduskomisjoni kuuluv Nestor.

Seda, et riigieelarve eelnõu annab saadikutele võimaluse enda valitud projekte toetada, tunnistab ka endine reformierakondlane Silver Meikar.

«Ma mäletan, kuidas me Tartust valitud Reformierakonna saadikutega mõtlesime, et kas me paneme ühiselt mingi asja kokku ja toetame mõnda suuremat Tartu objekti,» rääkis Meikar.

Kuna poliitikud – ja eriti võimuliidu poliitikud – teemast kaamera ees rääkida ei taha, toetus «Pealtnägija» paljuski endiste riigikogulaste intervjuudele. Näiteks kui Marek Strandberg roheliste esinumbrina Toompeal istus, oli iga-aastane katuseraha tema sõnul suurusjärgus 200 miljonit krooni, millest umbes 150 miljonit läks koalitsiooni ja 50 miljonit opositsiooni saadikutele.

Aastaid vaikselt toiminud salapakt sattus esimest korda kella külge 2006. aasta presidendiheitluse eel, kui katuserahadega püüti üles osta valijamehi. Ka riigikontrolör Mihkel Oviir kritiseeris toona omavalitsustele investeeringuraha jagamise läbipaistmatust, läbimõtlematust ja kuritarvituste ohtu.

Täies ulatuses jõudis asi avalikkusele kohale alles siis, kui keskerakondlane Heimar Lenk jagas 2007. aasta jaanuaris Räpinas valijatega kohtudes sümboolseid tšekke, mida justkui tema neile tõi.

Pärast selle skandaali vaibumisest katuseraha olemasolust eriti ei räägitud. Kui masu-aastatel viidigi katuseraha väidetavasti nulli, siis hiljem taastati see ilma suurema kärata.

Eelmisel aastal ulatus see ligi 7,3 miljoni ning 2013. aastal 9,5 miljoni euroni.

«Ma arvan, et ega seda traditsiooni keelata ei saa, sest iga parlamendisaadik ütleb, et, see on täiesti legaalne toiming. Lihtsalt see ei ole õiglane, kuna kõiki maksumaksjaid, kõiki huvilisi, kellel on soov midagi teha, ei kohelda selle toimingu tõttu võrdselt,» leiab Strandberg.

Nestori sõnul ei ole jaotamise kohta mingeid reegleid ning seda, kui palju raha antud aastal jaotamiseks antakse teavad vähesed. Nii ei tea isegi rahanduskomisjoni kuuluv Nestor, kui suur summa valitsusliidus katuserahaks kokku lepiti, sest momendil on sotsid, keda ta esindab, opositsioonis. Küll on ta kindel, et tänavu neid seda «pirukat» jagama ei kutsuta, sest sotsid ajasid koalitsiooni ööistungitega närvi.

Saadikutele jaotamiseks antud rahadest on ülevaade näiteks rahanduskomisjoni esimehel, IRLi esindav Sven Sesteril. Paraku ei leidnud ta oma tihedas graafikus mahti kaamera ees selgitusi anda.

Kirjalikus vastuses räägib Sester ühiskonna hüvanguks tehtud isetutest investeeringutest, mille sisend tuleb kohtumistelt valijate ja väärikate organisatsioonidega ja mis kõik on täiesti avalikud.

Siiski on neid eraldisi eelarvest üsna keeruline üles leida. Näiteks 2012. aasta eelarves tuleb see avalik peatükk üles otsida «valitsusasutustele ja valitsusasutuste hallatavatele riigiasutustele määratud muude eraldiste täiendava liigenduse» alt, 2013. aastal on see aga hoopis teises kohas.

Kui see nõel heinakuhjast lõpuks üles leida, siis on see tõesti esmapilgul loend üllastest objektidest ja üritustest. Näiteks tänavu said raha kümned lasteaiad, koolid ja seltsid, aga ka näiteks presidendi kantselei diiselgeneraatori ostuks ja ERR uudistesaadete vaegkuuljatele titreerimiseks.

Kuid üllataval kombel on ka selle sama kolmanda sektori esindajad rahulolematud.

«See on üks arusaamatumaid asju minu jaoks olnud, et kuidas need vabaühendused, kes tegelikult teevad väga olulisi asju Eesti jaoks satuvad sellesse nimekirja,» ütles vabaühenduste liit EMSL juhataja Maris Jõgeva.

«Me ei tea, milliste kriteeriumite järgi need otsused tehakse - kuidas otsustatakse, mis on hetkel vajalik Eesti riigis või erinavate valdkondade arengus või missuguseid organisatsioone peaks toetama?» jätkas ta.

Sotsiaaldemokraadi Eiki Nestori sõnul nõustuvad saadikud raha jaotamisega praegu heas usus. «Ma oleksin nüüd küll väga sinisilmne, kui ma väidaksin, et siin pole aastate jooksul toimunud midagi sellist, mida kohe mitte kuidagi ei tohiks heaks kiita,» tõdes Nestor.

Omaaegsest Heimar Lenki tšekiskandaalist ei ole paraku palju õpitud.

Näiteks nuumas IRL vastaste väitel just katuserahade kaudu Eesti Omanike Keskliitu, mis omakorda reklaamis valimiste eel nende poliitikuid. Samuti täheldati, et Eesti Olümpiakomitee, kes saab regulaarselt katuseraha, on omakorda sellest toetanud poliitikute juhitud spordiühinguid, seal hulgas sai 2010. aastal pool miljonit krooni näiteks Sven Sesteri juhitud Eesti Turniiribridži Liit.

«Väikeses riigis ongi tihti nii, et aktiivsetel inimestel on kümme ametit ja poliitikud ei ole siin erandid. /.../ Ma arvan, et on igati normaalne, kui poliitik läbi kohalike seltside, MTÜde ja spordiorganisatsioonide soovib ajada kohalikku asja. /.../ Kindlasti ei tohiks olla sellist suhtumist, et tuleks hakata diskrimineerima organisatsioone, mille töö või juhtimises osalevad ka poliitikud või erakondade liikmed,» kommenteeris Sester.

Ilusate nimedega MTÜ-de tausta uurides aga selgub, et laste, vanurite ja puuetega inimeste kõrval on raha kohati väga jahmataval kombel nii erakonna kui isiklikes huvides kasutatud.

Eriti agar ja sirgjooneline on olnud just IRL. Näiteks sai spordiselts Jõud, mille president on IRLi Helir-Valdor Seeder, 170 000 eurot oma peamaja remondiks. Sama erakonna saadik Ülo Tulik suunas 18 000 eurot, et ehitada välja Võrumaa Jahiseltsi maja, mille juhatuses ta ise istub.

MTÜ Põlvamaa Patrioot, mille üks asutaja on IRLi peasekretär Priit Sibul, sai 3000 eurot seminariks. Tagatipuks anti 3000 eurot Pärnu maavanema, IRLi kuuluv Andres Metsoja perefirma puhkeksekuse järve juurde «väliujula korrastamiseks».

Samuti kasutatakse raha ka omavalitsustegelaste parteistamiseks, sest raha saavad ka erakonda vahetanud liikmete korraldatud üritused.

Katuserahaga kelgivad ka teised erakonnad, näiteks riigikokku kuuluva reformierakondlase Tõnis Kõivu isiklikult veebilehelt leiab tema piirkonda toodud katuserahadest konkreetse loetelu.

Hoolimata korduvatest päringutest, ei avalda rahanduskomisjoni esimees Sester kui suur on kokku järgmiseks aastaks kavandatud katuseraha või täpsem soovide nimekiri. Kõigi eelduste kohaselt lüüakse see lõplikult lukku järmisel nädalal.