Sass Henno: ellujäämine rahvusspordiks

Sass Henno Foto: Madis Palm

Ma ei kirjutaks sellist rumalat loosungit pealkirjaks, kui see poleks vihje, et ka mina olen viimasel nädalal mõelnud palju sellele, kuidas me end vähem tappa võiks. Paljud on mõelnud. Viimasel ajal. Sest lahenduste otsimiseks on viimane aeg.  Lubage, ma panen meie noortele kaarte.

Jube palju noori mehi saab meil surma, ja seda liiga vara. Rahu ajal. Üledoosid, liiklusõnnetused, uppumissurmad ja kõik see kõrgehinnaline «käi-perse-ühiskond-ma-rokin!»-suhtumine, kus me endale juba alates varapuberteedist silmust elamuste saamiseks kaela proovime, on justkui meheks saamise juurde kuuluv vene rulett. Põnev, kuid kaotajale jääb idioodi maine.

Mul on hea targutada. Olen 31 aastat vana ja vahel taban hommikuti ärgates end mõttelt, kuidas mul on vedanud, et puberteedikriisist on saamas keskeakriis ja mina olen endiselt elus. Miks? Sest elada on lahe. Kui sul on palju tööd, palju süüa, palju seksi, palju ideid, palju tuttavaid, palju raha, palju asju, palju rasva, palju osalust kõikvõimalikes protsessides ja pidev tunne, et sul on mingi seletamatu soe koht meie sootsiumi turvatoolis, mida sa võib olla isegi ei vääri. Mina kindlasti ei vääri.

Ausalt. Olen noorena lakku täis peaga oma 1992. aasta kolmeses bemmis Eesti teedel sõitnud kindlasti rohkem kilomeetreid ja suuremas promillis kui Matvere ja Tätte maailmameredel. Niipalju kui mäletan, tegin seda küll ettevaatlikult, vahel isegi üks silm kinni, et mitte topelt näha ning valet rida valida, ning vahel ka pea küljeaknast väljas, et mitte autosse oksendada ja paremini näha, aga...  Ma tean, et see ei vähenda kuriteo kaalu ja ohuastet. Värdjatembud. Iga viimane kui üks neist kordadest.

Miks ma sellest perioodist oma elus nii ausalt kirjutan, on see, et ma kahjuks tean, kui neetult ükskõik on noortel kuttidel sellest, mida seadus ja talupojatarkus ütleb. Mida kampaaniad ütlevad. Või mitmeks aastaks sa tapmise eest kinni võid minna. Sa oled lahe ja see seks-tibi su kõrvalistmel, käsi sõidu ajal alati õiges kohas, ootaks su kindlasti ära, kui sa välja saad. Sest sa oled lahe ja sul on kõigest savi. Kaardid ütlevad.

Kahjuks see ongi alusteadmine, millest riik ennetustegevuses lähtuma peaks. Kuidas õpetada neid, kellel on suva.

Needsamad kaardid ütlevad ka seda, et ülesande püstitus meie liiklusohutuse kampaaniatele peaks olema see, kuidas muuta elus püsimine hasarti tekitavaks, mitte kahetsusväärseks. Targad ja elunäinud inimesed saavad oma elu teisel poolel aru, et ka elamine ise võib olla hasartne ja põnev tegevus, kus igal päeval on väärtus ning igal sõpradega veedetud tunnil hind. Ma hakkasin seda tundma alles pärast eriarste, tervisekontrolle, pärast kõigi kahjulike harjumuste mahajätmist, pärast tunnet, kui kahju mul on oma lollustele raisatud aastatest ja kui armetuna tunnen end oma iga kirjutamata raamatu ja ehitamata talvemaja pärast Otepää looduspargi lumistel nõlvadel.

Kuidas panna sellised debiilikud, nagu ma ise, mõtlema sellele, et enesetapp on küll inimõigus, aga tapmine rahu ajal on kuritegu. Vastus on sellistes lugudes, nagu seesama siin. Need 3500 täheruumi tuleks korrutada selliste meeste kogemustega, kes on sama tee läbi käinud. Kes tunnevad kahetsust. Sest kahetsev kõvamees on nõme vaatepilt. Kõigi kangelaskujude muutumise antitees. Kõige laheda vastand. Sina, rullnokk, sina. Kõigi oma 172 km/h võetud kurvidega näruses korras riigimaanteedel.

Lubasin kaarte panna. See kolumn on sinu tulevik, kui sa suudad ellu jääda. Ja kahetsusest saab sinu tulevikukeha siis, kui sa oma parimate aastate teostatavad unistused lihtsalt vigaseks jood. Lihtne. Aga sul on võimalik ka teine tulevik valida. Vali see teine. Ja vali see igas kuradi kurvis, mis su eluteele satub.