Eesti saadab Sotši hundikarja

Valmis Sotšis silma paistma: Grete Gaim ja Aivar Rehemaa värskes olümpiarõivastuses. Üks koer on Woddy, teine Fly – eks püüdke neil vahet teha! Foto: Mihkel Maripuu

Arter sai eksklusiivselt piiluda, kes ja kuidas toovad kohe-kohe rahva ette taliolümpia unikaalse, väiksearvulise rõivakollektsiooni. Jätkub vaid kiiretele!

Aivar Rehemaal oli vähemalt kaks põhjust oma Toyota Avensisega Otepäält Tallinna sõita. Üks põhjus oli seotud sellesama Avensisega, mille juhipoolsel uksel ilutseb kiri «Libisemine halb, pidamine hea» ja teisel uksel «See Toyota viib Sotši». Mõned sõbrad on Rehemaalt tögamisi küsinud: «Kuule, kas kõrvale võin istuda? Ma tahan ka Sotši saada.» Ja ega suusatades ainult pidamisest piisa, ka libisemine peab olema hea.

Avensise teema ei seisnenud siiski selles, et tögamist tekitavad kirjad vajanuks redigeerimist. Rehemaa, kes üllatas möödunud talvel suusatamise MM-võistlustel 15 km sõidus 7. kohaga, sai vana auto asemele tuttuue. See info on ajakirjandusest läbi kihutanud. Aga täiesti teadmata on teine põhjus, mis Rehemaa (31) Lõuna-Eestist Tallinna viis.

Kui ta ühel sügisesel esmaspäevahommikul Otepäält sõitma hakkas, istus tema kõrvale sealt uksest, millel ilutsev kiri lubab Sotši viia, ilus pikkade blondide juustega 20-aastane neiu. Neil, olgu kinnitatud, seisis ees ühine teekond.

Kuid ei maksa nüüd pulssi erutusest liiga kõrgele lasta ning järeldustega kiirustada. Rehemaa ja tema kõrvalistuja Grete Gaim suundusid üheskoos Tallinna modellitööle.

Kuressaarest pärit Piret Pup­part ja Peeter Rästa, Montoni vastavalt naiste- ja meesterõivaste disainijuht, olid saanud meeskonnaga valmis unikaalse kollektsiooni. Sellise, millist igaüks endale juba ei saa. Aga mida peagi näeb kogu maailm. Ja lisaks hindab, kriitiliselt.

Pupparti ja Rästa juhtimisel oli Baltika saanud valmis Eesti olümpiakoondise rõivakollektsiooni Sotši olümpiaks. Rehemaa ja Gaimi ülesanne oli seda modellidena fotograaf Olga Makinale demonstreerida.

Kuidas silma paista?

«Supernaeratus, jaa!» ergutab Makina. «Valged hambad! Tubli!»

Gaim, mullune noorte maailmameister laskesuusatamises, on varemgi modellina esinenud, seda koolimoešõudel. «Lihtsalt naeratad,» lausub ta töö iseloomustuseks. Tema päristöö on hoopis karmim. Tänavu kevadel Sotši nn eelolümpial sai ta tunda, mida tähendavad olümpiarajad: pikad ja rasked tõusud, keerulised laskumised, nii et juba sõidu ajal hakkas paha. «Väga-väga raske,» tõdeb ta.

Selleks et sombuses Tallinnas pildistamise ajaks lumisem, külmem ja talvisem tunne luua, on Karl Pedak, IT-teenuseid pakkuva Proacti müügijuht, toonud Baltika palvel stuudiosse oma elukaaslase kaks siberi husky't, Rootsist pärit Woddy ja Itaalia päritolu Fly. Ega uus koht koertele väga meeldi, algul tihuvad nad koguni nutta. Fly tuleb Pedakul lausa süles kolmandale korrusele tassida.

Pupparti loodud jope (179 eurot) harmoneerub kui valatult karvaste koertega – mis oligi osalt tema taotlus. Sest kui Eesti delegatsioon olümpia avapidustustel eheda karvastikuga ääristatud kapuutsi pähe tõmbab, näeb ta välja... «Heas mõttes nagu hundikari,» sõnab Puppart. Hundimotiiv oli tema teadlik valik. Sest esiteks, seletab ta, on hundid energialoomad («Poweranimal,» sõnab Puppart), ja teiseks ühtehoidvad, head meeskonnamängijad.

Loomulikult pidi Puppart, kes disainis 2008. aasta Pekingi olümpiaks Läti koondise rõivad, mõtlema sellele, kuidas võiks Eesti esindus Sotšis teiste riikide seas silma paista – ja samas hoiduma ülepakkumast. Ega Eesti delegatsiooni hõbedane parka mullu Londoni olümpia avamisel just vaimustust tekitanud. «Kas mäletate tsitaati filmist «Lennuk», kus öeldakse, et on halb nädal liiminuusutamise mahajätmiseks? Eesti kostüümid tõid selle meelde...» lajatas Ameerika ajakirjanik Alan Abrahamson, kahe sporditeemalise bestselleri autor.

«Riski võtmine on kahe otsaga asi, aga oluline oli mitte karta,» lausub Puppart Sotši kollektsiooni tegemise tagamaid avades. «Muidu kaome olümpial ära.» Ta ütleb otse, et tema suurimad lootused silmapaistmiseks on seotud just hundi-kapuutsiga.

Vähem paistab silma see, et lumivalged joped on uudse, silikoontäidisega. Esiteks kuivavad need seetõttu vihmast või lörtsist kiiremini, teiseks on kergem määrdunud kohti hooldada ja küürida. Nn praktilised kohad, nagu õlapealsed, küünarnukid ja kätiste otsad on musta värvi – nii ei hakka mustus neil eriti silma.

Piiratud kogused

Ühtekokku tuleb Rehemaal ja Gaimil veeta rambivalguses naeratades, riideid vahetades ning Woddyt-Flyd käsutades-ohjates kaks ja pool tundi.

«Kõik tööd on omamoodi rasked,» nendib lõpuks Rehemaa. «Kui iga päev peaks modellitööd tegema, siis küll ei tahaks. Parema meelega sõidaks ja suusataks metsas.»

Fotograaf Makina klõpsib pilte kokku kaheksa gigabaiti (kui see kellelegi midagi ütleb). «Ma teen kiiresti,» ütleb ta. «Seetõttu ei võta ma tasu tunni alusel, sest muidu ei teeniks midagi.» Modellide kohta annab ta igaks juhuks hinnangu alles siis, kui nood on kuuldekaugusest lahkunud. «Tublid andekad noored,» lausub Makina. «Neil on nii armsad naeratused!»

Olümpiakoondise liikmed saavad Montoni verivärske kollektsiooni tasuta, teistel on võimalus see osta. Huvilistel maksab kiirustada. Näiteks nii jopesid kui kindapaare (19,95 eurot) jõuab poodi müüki vähem kui sada, täispuuvillaseid kampsuneid (59,95 eurot) vähem kui kakssada, pikkade varrukatega jersey’sid (29,95 eurot) nelisada. Tulevast teisipäevast saab olümpiarõivaid tellida seks puhuks loodavast veebipoest (selle aadressi palus Baltika veel mitte avaldada), poodidesse jõuab kollektsioon novembri viimasel päeval.

Aga on veel üks võimalus: saage Rehemaa heaks sõbraks. Rehemaa on varem osalenud Torino ja Vancouveri olümpial, kuid noiks puhkudeks saadud rõivaid tal enam kodus kapis pole. Ta on need semudele ja tuttavatele kinkinud.

«Kui ausalt ütlen,» tunnistab Rehemaa, «siis sellise riietusega käidki

ainult olümpial. Kuidagi imelik on seda kolme aasta pärast selga tõmmata ja öelda «Tšau!».»

Ja kui Baltika esindaja ütleb ausalt, siis ega Rehemaa juttu väga sõna-sõnalt maksa võtta. Sotši olümpiakollektsioon, kõlab enam-vähem ametlik kinnitus, on teadlikult disainitud igapäevast kandmismugavust silmas pidades. Hundi-tunde saab pealekauba kauba peale.

Kommentaar

Aivar Rehemaa

suusataja

Edu armastab ettevalmistust. Olen püüdnud teha oma asju nii, et hiljem poleks endale etteheiteid. Enne

[7. kohaga lõppenud tänavust] MMi tegin treener Anatoli Šmiguniga kõik kuni pisiasjadeni nii, nagu vaja. Võib-olla varasemast natuke rohkem pühendusin ühele võistlusele. Endale tuleb aru anda, et ma ei ole nii tugev ega andekas, et iga päev maailmas esikümnesse sõita. Kindlasti oli mul õnne ka, sest venelastel olid kehvad suusad.

Seni olen saanud olümpiaks suhteliselt rahulikult valmistuda. Olen suusatamises juba üle kümne aasta ringelnud, nahk on paksemaks kasvanud, kui keegi ajakirjanik tuleb midagi küsima. Vähem möla, pikem samm! Kui õige olümpiapäev on käes, siis vaatame. Loodan, et suudan pea külmana hoida ega hakka üle sabistama.