Velikije Luki on paratamatult osa ka Eesti ajaloost

TANEL RÜTMAN

Sõnapaare Eesti Laskurkorpus ja Velikije Luki on kuulnud nähtavasti iga eestlane. Enamik seostab neid väljendiga «endised». On viimane aeg vaadata objektiivselt oma lähiminevikku, sest juba mõne aasta pärast võib olla hilja.

Teise maailmasõja lõppemise aastapäeval, 9. mail külastasid 29 Eesti Laskurkorpuse veterani Vene Föderatsioonis Pihkva oblastis asuvat Velikije Luki linna, mille nime on kuulnud arvatavasti iga eestlane. Paraku ei tea valdav osa meist, mis on selle sõnapaari taga. Parimal juhul seostub see meil väljendiga: «vat kus meie Luki all» või legendaarse mälumänguri Hardi Tiiduse suu läbi kuulsaks saanud lauluga «seitse patja, neli tekki, siidisukad, samovar…».

Tapatanner

Tegelikult on Velikije Luki märksõnaks, mis tähistab ühte kurvemat sündmust Eesti ajaloos. 9. detsembrist 1942. aastal 26. jaanuarini 1943. aastal aset leidnud Velikije Luki lahing oli kurvaks ja omamoodi iseloomulikuks jätkuks 1940. aastal Stalini käsul loodud moodustise ENSV käekäigule.

Paar nädalat pärast sõja algust Eestist mobiliseeritud 1921. ja 1922. aastal sündinud paarikümnest tuhandest noorukist peaaegu kümnele tuhandele jäi talvine ja teedetu Vene provintsilinn viimseks puhkepaigaks.

Enne seda oli valdavalt käsu korras ja heauskselt mobiliseeritutest umbes kümme tuhat jätnud elu Uurali taga asuvatesse tööpataljonidesse. Vaatamata nimele oli sisuliselt tegemist koonduslaagritega, kus mehed surid liigse füüsilise koormuse, alatoitluse ja haiguste tõttu kui kärbsed.

1941. aasta lõpul otsustas Stalin siiski moodustada Nõukogude Vene tagalas asuvatest eestlastest rindeväeosa. Raske öelda, kas see tuli kellelegi ja kuidas kasuks, ent tööpataljonides vaevelnud eestlastele tähendas see vähemalt esialgu surmast pääsemist.

Tallinna võti

Tööpataljonidest ja Venemaa eestlastest kokkuklopsitud Eesti Laskurkorpus sai 1942. aasta jooksul kõva drilli, aasta lõpuks leiti väeosa olevat küps rindele saatmiseks. Lahingupaigaks valis N Liidu kõrgem väejuhatus olulise Loode-Venemaa transpordisõlme Velikije Luki, kuhu sakslased olid koondanud tugeva garnisoni. Eestlaste lahingutee algas 400-kilomeetrise rännakuga, sest Uuralitest, väljaõppekeskusest rongiga rindele toodud laskurkorpus jäeti Velikije Lukist just nii kaugele.

Pärast pöörast ja nii mõnelegi viimaseks jäänud rännakut läbi talvise Venemaa jõudis Eesti väeüksus oma tulevaste positsioonide lähedusse. NL armee olulisimad inimesed - politrukid - tõstsid enne lahingut eestlaste meeleolu, nimetades Velikije Lukit Tallinna võtmeks.

Paraku kujunes Eesti laskurkorpuse tuleristsetest Luki all lihtne aadrilaskmine. Valdavas osas lahingukogemusteta ja ilma pädeva juhtimiseta eestlased olid sakslastele kerge saak. Poolteise kuu jooksul, mil laskurkorpus Luki all sõdis, kaotati pea pool koosseisust. Tänastel andmetel on teada 6476 Velikije Luki all langenud laskurkorpuse sõdalase nimed. Eesti Laskurkorpuse veteranide Tallinna Klubi esimehe Jüri Raudsepa arvamusel võib langenute tegelik arv olla kaks korda nii suur, sest nimetatud arvule võib lisada nimetuna hukkunud ja haavatuna haiglates surnud, haavatuid aga on tavaliselt lahinguis kaks korda rohkem kui kohe lahinguväljal surnuid.

Tõenäoliselt on Velikije Luki lahing langenud eestlaste arvu poolest selle sajandi suurim lahing. Võrdluseks võib tuua, et Luki all langenute umbkaudne arv (10 000 Eesti meest) ületab kahe praeguse rahuaegse Eesti kaitseväe (ca 4500 meest) suuruse ja Kaitseliidu (ca 8000) liikmete arvu. Rääkimata kogu Vabadussõjas langenute arvust.

Unustada on vale

Juba ainuüksi langenud eestlaste arvu tõttu oleks vale Velikije Luki sündmusi mitte mäletada, mida paraku viimastel aastatel on püütud teha. Seetõttu on igati tervitatav Tallinna linnavalitsuse sellekevadine otsus eraldada 10 000 krooni Eesti Laskurkorpuse veteranidele külastamaks 55 aasta eest langenud rahvuskaaslaste kalmusid. 8.-10. maini aset leidnud reisist osavõtjate keskmine vanus oli 78 aastat. Vaatamata kõrgele vanusele tegid mehed reisi vapralt kaasa. Ei tea kas noorusaegade seltskond või kena kevadilm tõi veteranides esile nooruslikud jooned, nii et allakirjutanu aeg-ajalt unustas, et reisikaaslased olid temast keskmiselt pool sajandit vanemad.

Reis Velikije Lukisse oli kõike muud kui igav. Kui alguses veteranid natukene võõristasidki, siis noorusemälestused sulatasid keelepaelad lahti. Pärast sõda ja nõukogude okupatsiooni ajal olid korpuse poisid hinnas, nad nautisid kõrgeid ühiskondlikke positsioone. Seetõttu on ka täiesti mõistetav meeste kerge kibestumus, mis kaasnes taasiseseisvumisega. Mis meestele eriti hinge läheb, on nende nimetamine okupantideks.

Tegelikult jäädi lihtsalt ajale jalgu. Tagantjärele on raske hinnata, kas oleks olnud kasulikum Vene mobilisatsioonist kõrvale hiilida, et siis Saksa sõjaväkke sattuda ja parimal juhul aastaid metsas redutada või Siberis nälgida. Suurem osa laskurkorpusest mobiliseeriti siiski 18-20-aastastest noorukitest, kes olid juba kasvatuse poolest õpetatud seadust järgima. Mehed on tagantjärele möönnud, et käitusid laskurkorpusesse astudes sinisilmselt, ent teave tõelisest olukorrast Venemaal oli toona segane intelligendilegi, saati siis äsja ellu astunuid endisele koolipoisile.

Lukis mäletatakse eestlasi

Eredaima mulje laskurkorpuse veteranidele Velikije Luki sõidust jättis sealne suurejooneline vastuvõtt ja austav suhtumine nn Suure Isamaasõja veteranidesse. Erinevalt eestlastest oli Teine maailmasõda venelastele selge võitlus vallutajatega, interpreteerigu meie seda kuidas tahes. Suure tõenäosusega sellisena ta ajalukku jääbki.

See, et ka eestlaste rolli Velikije Luki vabastamisel siiani mäletatakse, näitavad hooldatud ja värskelt remonditud vennaskalmistud ja mälestusmärgid. Ja ka tavalise linnaelaniku arusaam. Olgugi, et eestlastega pole lukilastel ei enne ega pärast sõda tihedamat kokkupuudet olnud, on nimetus «estonets» linnas siiani au sees. Erinevalt näiteks Velikije Lukile geograafiliselt palju lähemal elavatest lätlastest ja valgevenelastest.

Eestlaste mäletamine peegeldus ka vastuvõtu suurejoonelisuses. Linn, mille neli suurimat kunagi kümnetele tuhandetele inimestele tööd andnud ettevõtet juba aastaid seisavad, suutis organiseerida eestlastele nii tasuta majutuse kui ka söögi. Linnapea Aleksei Migrov pühendas pool oma ametlikust puhkepäevast, 9. maist eestlastega lävimiseks.

Patrioodid

Hoolimata sellest, et paljud laskurkorpuse veteranid pärast sõda nõukogude rezhiimi teenistuses kõrgetel postidel asusid, ei tasu arvata, et tegu on veendunud punakommaritega. Võidupüha õhtul kohalike veteranidega ühise laua taga sõjamälestuste jagamine näitas veenvalt, et venelaste derzhaavalikkus on eesti meestele võõras. Sõnavahetus Eesti iseseisvuse kaitsmisel läks kohati koguni väga teravaks, kuigi seesama iseseisvus tõi samadele meestele praeguses ühiskonnas mitte just kuigi austustvääriva positsiooni.

Esmakordselt Velikije Luki ajaloos asetati sel aastal langenud eestlaste mälestusmärgile sinimustvalge lindiga kaunistatud Eestist kaasa toodud pärg. «Kuigi sõjaajal ei tulnud rahvusvärvide eksponeerimine arvessegi, kandsime neid värve alati südames,» sõnas üks veteranidest.

Leppimine

Kuigi Teine maailmasõda eestlaste arvamust suurt ei küsinud, lõhestades perekondi nii, et ühed sattusid saksa, teised vene mundrisse, ei suuda endised rindemehed siiani ühe laua taha istuda. Laskurkorpuse meeste sõnul takerdub asi Saksa poolel võidelnute taha, kes praegu naudivad ühiskonna soosingut. Teatud määral on see mõistetav, sest nõukogude okupatsiooni ajal oli olukord vastupidine.

Ehk jõuab siiski kätte aeg, kui mõlemal pool võidelnud veteranid istuvad ühe laua taha. Seni kuni pole veel hilja… Eesti ajaloos on kindel ja võrdne koht olemas mõlemal poolel sõdinud meestel.