Eesti Looduse lootusrikas sünnipäev

TOOMAS KUKK

Pikka aega ainukese perioodilise eestikeelse loodusajakirjana lugejaid valitsenud Eesti Loodus (EL) tähistas reedel taasilmumise 40. aastapäeva.

Ajakiri on toiminud väga ulatuslikult: harinud mitut põlvkonda noori loodushuvilisi, säilitanud soid ja andnud fosforiidisõja stardipaugu.

Tegelikult on ELil käesoleval aastal kaks sünnipäeva - 40 ja 65. Varasemat ja olulisemat on lubatud pühitseda suurejooneliselt sügisel. Asutamisajaga on ELil samasugune segadus nagu Tartu ülikoolil: mõnel ajajärgul loetakse selleks üht, seejärel aga hoopis varasemat aastat.

40 aastat tagasi hakkas Teaduste Akadeemia uuesti avaldama endist Eesti Looduseuurijate Seltsi (LUS) ajakirja Eesti Loodus. Et taastamine õnnestus, on paljus tollase LUSi presidendi Eerik Kumari teene. Omaaegne EL ilmus 1933. aasta veebruarist 1941. aasta alguseni. Viimane number kiidab nõukogude võimu viljastavat mõju Eesti teadusele, seejärel ilmumine lõppes ja EL paigutati raamatukogude erifondi.

Ikka lilled ja loomad

Kui võrrelda 1958. aastal taassündinud Eesti Looduse esimest, veebruarinumbrit tänavustega, siis ühisjooni on peamiselt kolm: nimi, trükiarv ja temaatika. Ikka kõneldakse siin lilledest, loomadest ja loodushoiust, lugejaid ei meelitata horoskoopide ega Ernie koomiksiga. Stabiilsus on ELi edukuse üks märksõnu.

Temaatikas on muutunud üksnes erinevate teadusalade kirjutiste suhe. 1958. aasta EL sisaldas kaasajast rohkem täppisteaduslikke ja kosmoloogiaalaseid kirjutisi, mis nüüd on rohkem saanud ajakirja Horisont pärisosaks.

Vähem on ka artikleid teaduse üldistest küsimustest. Kirjutised muudest maailma piirkondadest piirdusid alguses enamasti Nõukogudemaaga või vennalike sotsialistlike riikidega, nüüdseks on jõutud ka Patagooniasse ja Tulemaale.

Osa ajakirjast on alati pühendatud noortele. 1958. aastal õpetas Viktor Masing pesakastide valmistamist, sel aastal köidab meeli poollooduslike koosluste (loopealsed, puisniidud jne) projekt «Pärandus».

Nüüd vahetas möödunud aastast tuttava Jussi lehekülje välja Rein Kuresoo lindude ja loomade rubriik «Vaata, vaata mind!». Küllap on EL olnud enamiku meie tänapäevaste looduseuurijate üks esimesi teabeallikaid ja innustajaid.

Parem kui varem

Tänapäevane EL on kujundatud ja trükitud kahtlemata paremini kui kunagi varem. 1958. aasta ELi kartongist kaaned ja mustvalge trükk on asendunud värvifotode ja kriitpaberiga.

Võibolla on tõesti õigus peatoimetajal, kes selle aasta märtsinumbris arvab, et «EL on meie kauneim ajakiri, mis võlub ülla sisu, mitte odavate nippidega».

Võibolla tõesti on ka mööda saamas meie loodusajakirjanduse mõõna põhi. Koos hiljuti taastatud ajakirjaga Loodus, mis on 11 aastat vanemgi kui EL (ilmus aastail 1922-24), näitab loodusajakirjade trükiarv kasvu märke.