Tõed põrkuvad Viru tänava krundil

VIIRE VILLANDI

Vanalinna üks väheseid vabu krunte asub Viru ja Müürivahe tänava nurgal. Nüüd on tekkinud krundile hoonestaja ja valminud kaubamaja projekt. Muinsuskaitsjatel on vanalinna ehitamise suhtes aga teistsugused seisukohad.

Viru ja Müürivahe tänava nurgakrunt sai pommitabamuse 19. septembril 1944, kolm päeva enne Nõukogude vägede sissemarssi Tallinna. Hulk aega seisnud ja seejärel lammutatud varemete kohale kerkis Voldemar Herkeli projekteeritud Lembitu maja, mis hõlmab kunagise kino Bibabo krunti Viru 11 ja ülejäänud kinnistute kvartalisiseseid osi. Viru tänava äärde jäi tühi plats.

Nüüd on krunt planguga piiratud ja tahvel kinnitab, et kinnisvarafirma Mendelson&Co kavatseb sinna ehitada arhitektide Andres Alveri ja Tiit Trummali projekti järgi 50 miljonit krooni maksva kaubamaja. Vanalinnale ebakohane tühi auk saaks niisiis täis ehitatud, tänavajoon taastatud. Ometi pole muinsuskaitsjad rahul. Läbipaistvate klaasseintega projekt ei sobi, kinnitavad nad.

Mida ja kuidas vanalinna üldse ehitada tohib, selles osas pole muinsuskaitsjategi leeris üksmeelt. Tõdesid, mis Viru tänava tulevikku püüavad määrata, on seega üsna palju.

Muinsuskaitse tõde

Vanasse keskkonda, mis on terviklikult nii hästi säilinud nagu UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Tallinna vanalinn, on raske istutada midagi uut nii, et see õnnestuks, ütleb Tallinna muinsuskaitseameti juhataja Rasmus Kangropool. «Õnnestunud lahendus oleks looming, mis jääks märkamatuks. Aga sellel poleks arhitekti ihaldatud sära ja mastaapsust, seetõttu on kogu maailmas selliseid näiteid vähe.» Tallinnas Kangropool üht teab: Vilen Künnapu ja Ain Padriku projekti järgi Väike-Karja tänavasse rajatud lillekauplus. See on moodne ehitis vanalinnale kohastes mastaapides.

Riigi muinsuskaitseameti ehitusmälestiste vaneminspektor Olev Maas on tükkis rangem: vanalinnas ei tohiks ehitada uusi maju, vaid taastada vanu, seda nimetatakse vanema arhitektuuri ennistamiseks. «Viru tänavas on säilinud endiste hoonete vundamendid, nii et neid hooneid saaks taastada sentimeetrise täpsusega. Kui täidame tekkinud hoonestusaugu endistega vähemalt väliselt sarnaste majadega, saame säilitada linnakehandi, tänavajoone, katusemaastiku. Vaade jääb muutmata, seega ei saa ennistamine olla viga.»

Maas nimetab õnnestunud näiteks Dunkri 9 maja taastamist: hoone lammutati täielikult ja ehitati uuesti täpselt endisel kujul üles, portaal tehti koguni originaalkividest ja ka aknas on sees hulk originaalkive, nii et see ennistamine õnnestus. Teine, kuigi arhitektuuriliselt lihtsam taasehitatud maja asub Kuninga tänavas pakkhoone kõrval.

Kangropool ei pea endise ehitise taastamist mõttekaks: siis saame me ju vaid maja maketi. Need hooned, mida Viru tänavas taastada tuleks, pärinevad läinud sajandi lõpust ja selle algusest. «Maketil pole aga mingit väärtust, ka mitte sajandivahetuse maja väärtust.»

Ometi ei meeldi ka Kangropoolile Alveri ja Trummali klaasfassaadiga maja projekt - tema sõnul see sinna lihtsalt ei sobi, kuigi projekt pole halb. «Ka WW-passaazh pole iseenesest halb, kuid ta on vales kohas.» Pealegi ei sobi nii suur hoone vanalinna, kus tänavate ääres olid kitsad fassaadid. Nii nagu vanalinna ei sobi kirjanike maja ega linnateater, mis haarab terve kvartali.

Ehitatud on siia muidugi igal ajal just selle ajastu moodi silmas pidades. Kui renessansiajal ehitati Pikka tänavasse voluutviiluga Mustpeade maja, ju ka siis lõid tollased linnakodanikud käsi kokku, sest see oli naabruse hilisgootika kõrval nii harjumatu. Kui aga Rosen 1760ndatel aastatel selle kõrvale oma maja (praegu Rootsi saatkond) ehitas, siis protesteerisid selle barokkstiilis ehitise vastu just Mustpeade vennaskonna liikmed: pikuti tänava poole olev maja oli neile vastuvõetamatu, sest teised majad asusid ju otsapidi tänava poole.

Viru tänavas asusid sellel kohal enne pommitamist majad numbritega 13 (kohvik Asko, mis oli viimast korda ümber ehitatud 1920. aastal) ja 15 (see koosnes eklektilises pseudogooti stiilis kaksikhoonest valmimisaastatega 1879 ja 1870). Viimase, Müürivahe tänava nurgale jäänud hoone varemed seisid hulk aega püsti ja Maasil on kahju, et maja tookord ei taastatud: selle Müürivahe tänava poolsel küljel olid väärtuslik renessanssportaal ja erker.

Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Mart Aru ütleb otsesõnu: seda kaubamaja küll Viru tänavasse vaja pole. «WW-passaazhile andsime juba Karuteene medali, üks järgmisi pretendente on kindlasti Mendelsoni kaubamaja,» arvab Aru. Tema sõnul tehti Viru tänavas esimene ja suurim viga sellega, et lubati vanade linnaväravate kõrvale McDonalds.

Vanalinn toob sisse ainult seni, kuni ta on säilinud, kinnitab Aru. «Me ei kaitse siin ilu, me kaitseme vanu ehitisi ja säilinud miljööd - viimases sõjas hävis Tallinna vanalinnast ju vaid 10%,» selgitab Kangropool.

«Arhitektid ei taha eelkäijate lahendustega leppida, igaüks tahab jätta endast monumendi, nii on see olnud ajast aega,» leiab Maas. «Kui kaubamaja rajajad ütlevad, et neil on muinsuskaitse nõusolek kaubamaja ehitamiseks, siis nad valetavad. Me ei ole seda kooskõlastanud.»

Hoonestaja tõde

«Viru tänav on selline paik, kus liiguvad inimesed, kellel on raha,» ütleb kinnisvarafirma Mendelson&Co kinnisvara äripindade grupi juht ja Viru tänavasse kavandatava kaubamaja projekti juht Aivar Kaitsa.

Soodsa ärikrundi müüs kinnisvarafirmale õigusjärgne omanik Jüri Rent, kellel olid Kaitsa sõnul olemas nii projekt, ehitusleping kui ka hoonestusõiguse leping. Viru tänava ärihoone ostja pidi nõustuma tingimusega, et ärihoone tuleb ehitada arhitektibüroo Alver Trummal Arhitektid projekti järgi ning selle rajamisel peab järgima eelmisel kevadel tehtud ehituslepinguid.

Kaitsa kinnitab, et Mendelson&Co on suurtest kinnisvarafirmadest üks viimaseid, mis hakkab tegelema ehitamisega. «Oleme seni rõhunud universaalsusele, oleme vahendanud, kuid ise pole veel ehitanud,» räägib ta kinnisvaraarendusest.

Rajatava kaubamaja maksumuseks on öeldud 50 miljonit krooni. «Pool Hansapanga peahoone maksumusest,» ütleb Kaitsa, täpset numbrit nimetamata.

Riskiprojektiks ta Viru tänavasse rajatavat neljakorruselist (projektikirjelduses on küll juttu ka tehnilisest katusekorrusest) kaubamaja ei pea. Ehitusega tahetakse algust teha juba aprillis, aasta pärast kevadeks peaks kaubamaja valmis olema.

Viru tänava krundi pindala on 730 m2, rajatava kaubamaja alla jääb 556,5 m2. Hoonesse on planeeritud 2250 m2 äripinda.

«Me usume, et saame sinna rentnikuks mõne suure kaubamajaketi,» selgitab Kaitsa tulevikukava. «Eestis nii suurt raha ei liigu, seega arvan, et see peaks olema mõni rahvusvaheline firma. Kui tervele kaubamajale rentnikku ei leia, siis teine võimalus on see korruste kaupa välja üürida. Üks on kindel: boksikaubandust sinna ei tule.»

Kuigi boksikaubandus on kasulikum ja võimaldab küsida kallimat ruutmeetrirenti, kinnitab Kaitsa, et sellises kaubamajas ei saa kindlustada piisavat kaubavalikut. «Pole tähtis, millise suunitlusega kaubamaja see tuleb, see on juba rentniku probleem,» lisab Kaitsa. Kas mõne välismaise kaubamajaketiga juba läbirääkimisi on peetud, sellest Kaitsa ei räägi.

Arhitekti tõde

«Üks põhimõttelisi asju - kas vanalinna ehitada või mitte - saab ilmselt kõigilt jaatava vastuse,» alustab arhitektibüroo Alver Trummal Arhitektid arhitekt ja üks Viru tänava kaubamaja projekti autoreid Andres Alver. «Kui me juba võime ehitada, siis tähendab see ühtlasi, et ehitamine ei kahjusta sealset miljööd. Miljöö on aga väga subjektiivne mõiste.» Ta tunnistab, et aktsepteeritav oleks ka vastupidine seisukoht: vanalinn on püha ja puutumatu ning seal ei tohi mitte midagi muuta, ammugi siis midagi juurde ehitada.

«Muinsuskaitsjad ütlevad, et nemad kaitsevad miljööd, mitte üksikobjekte, kusjuures neil on ilmselt oma ettekujutus sellest, mida ja kuidas tohib vanalinna ehitada,» lisab Alver. «Ma tean, et üks daatum on 1825. aasta - sellest aastast on olemas mõõdistused - , mille seisu taastamisest on aeg-ajalt räägitud.»

Arhitekti sõnul ehitati ka eesti ajal vanalinna palju, sinnasamasse Viru tänavassegi. «Muinsuskaitsjad räägivad, et ehitada võib ja tuleb, aga see, mida ehitada, peab nägema välja justkui vana, vähemalt väljast. Aga autentset vana pole ju võimalik tänapäevaste materjalidega enam saavutada,» selgitab Alver, miks ta riigi muinsuskaitseametiga ühist keelt pole leidnud.

Alver tunnistab nimelt kolmandat lahendust: ehitame, kuid oleme ausad, tunnistame, et elame oma ajas, ja loome selle aja maailma vaimsusele kohast arhitektuuri. Vanalinna projekteerides tuleb nagunii arvestada piiranguid - hoone kõrgus, tänavajoon jne.

Ühes on arhitektid aga muinsuskaitsega ühisel meelel: olemasolevad ja ehitatavad majad peavad üksteisega sobima. Alveri kolleeg Tiit Trummal lisab: «Aga nad ei pea sobima sarnasusprintsiibil, nad võivad sobida ka kontrastiprintsiibil.» Nimelt on kaubamaja projekteerijatele ette heidetud, et suurte läbipaistvate klaasfassaadidega nn avatud kaubamaja vanalinna miljöösse ei passi. «Ometi on ka näiteks dominiiklaste kloostris palju avatust,» väidab Trummal.

Trummali sõnul on arhitektuurilise sobivuse juures nii nagu kogu maailmas väga oluline rütm. «Oleme oma projektis jälginud Viru tänava konteksti: sealset karniiside joont ja neid rütme. Viru tänavas valitsevad historism ja uued arhitektuursed lähenemised, kõrvale jääb Lembitu hoone tänavani ulatuv osa, mis on pärit stalinlikest liialdustest lihtsamatele vormidele ülemineku ajast.»

Kolmest kinnistust rääkides ütleb Alver, et kaks neist (Viru 15) olid juba eesti ajal kokku sulanud. «Meie projektil on pealegi kinnistute piirid väga selgelt markeeritud,» väidab ta. «Me võime need osad vajadusel ka eri värvi värvida.» Muinsuskaitsja Olev Maas ütleb seepeale: «Kui tramm värvida kolme värviga, on ta ikka üks tramm.»

«Kui asi on stiilis ja maitses, siis siin on muinsuskaitsjad võtnud endale arhitekti rolli ja hakkavad suruma peale oma ettekujutust tulevasest hoonest,» heidab Alver muinsuskaitsjatele ette arhitektide töömaile tungimist. «Arhitektid ju tegelikult kaitsevad linna ka siis, kui nad mõne maja lammutavad või puu maha võtavad, sest nemad panevad ka midagi asemele.»

Muinsuskaitsel on õigus linna kaitsta, arvab Trummal, «aga ka meie peame oma töös ausad olema». Arhitektide sõnul on neil ehitusluba ja kooskõlastus muinsuskaitsega olemas. «Kui nad nüüd ütlevad, et pole luba andnud, siis on nad küll üks kihvt asutus, kes suudab väljastada selliseid pabereid, mis justkui on luba ja samas ei ole ka.»