26. oktoober 1997, 00:00
Linnukeskne teos Eesti niitudest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TOOMAS KUKK
1997. aasta olulisim sündmus Eesti taimkatte uurimisel võinuks kahtlemata olla Eestimaa Looduse Fondi väljaandel ja Kirjameeste Kirjastuses ilmunud senistest mahukaim (247+16 lk.) niiduteos «Eesti ranna- ja luhaniidud». Raamatu pealkiri eeldaks põhjalikku ülevaadet, sisuliselt on tegu Taani keskkonnaministeeriumi rahastatud projekti Wetstonia aruandega.
Erineva tasemega välitööandmetest (kogutud 1993-1996) ühtlase teose koostamine pole toimetajatele Lauri Lutsarile ja Eerik Leibakule olnud kerge ülesanne. Inventeerivale tööle omaselt on niitude kirjeldused lihtsad: asukoht, seisund, loomastik ja looduskaitseline väärtus. Niidu moodustavad teadagi taimed. Umbes kümnendikul raamatus kirjeldatud niitudest on taimkattekirjeldus üsna põhjalik, ülejäänutel pisteline ja primitiivne, laadis: leidub pilliroogu, taimestikku, põõsaid ja kahkjaspunast sõrmkäppa.
Raamat keskendub peamiselt rannaniitudele, luhaniitude osa on tagasihoidlikum. Rannaniitude taimestiku ülevaates lk. 26-28 vähemlevinud või kohati esinevate liikide kilda arvatud randmalts, randaster, rand-teeleht on tegelikult tavalised. Haruldusena esitatud noollehine, sile ja väike malts pole haruldused. Rannataimena kirjeldatud pisilina rannaniidul ei kasva jne. Lk. 127 märgitakse Vormsi Busby Västervikeni rannaniidult kaitsealust taime liiv-hundihammast. Liivikute ja luidete harulduse liiv-hundihamba esinemist karjatataval rannaniidul on peaaegu võimatu uskuda.
Teos postuleerib, et kaitseväärilisi taimi esineb meie rannaniitudel üldiselt vähe ja needki vähesed taimharuldused säilivad hästi ka karjatamata, võsastuvatel niitudel. Raamatust jääb mulje, et taimestiku seisukohalt on karjatamine halb, kuna paljud liigid, nagu pilliroog või kare kaisel, on selle suhtes tundlikud ning kipuvad karjatamisel kaduma. Botaanikud teavad, et rannaniitudel kasvab kaitsealuseid liike, näiteks mitmed sõrmkäpad, millele karjatamine kahjulikult ei mõju.
Raamat esitab selged kriteeriumid looduskaitseväärtuse määratlemiseks. Kõrge väärtusega rannaniitudel pesitsevad korraga balti risla, mustsaba-vigle, naaskelnokk, tutkas ja soopart ning konnadest kõre. Luhaniitudele annavad väärtuse rohunepp ja rukkirääk. Mida kasinamalt mainitud liike leidub, seda väiksem on looduskaitseline väärtus. Osutub, et kui mõnel niidul on botaaniline väärtus kõrge, siis ilma ornitoloogiliste välitöödeta on tegelik väärtus teadmata (lk 134, Atla). Nii liigitubki raamatus enamik niite väärtusetuteks, sest palju seda tutkast või kõret meil siis ikka esineb.
Teoses toodud ranna- ja luhaniitude leviku andmestik on tõepoolest vajalik. Kuid kogu raamatu koostamist ilmselt mõjutanud hinnang: «floristiliselt on karjatatavad niidud vaesestunud ning oluliste looduskaitsealuste liikideta» (lk 65) on väär.