Raha võim Eesti jalgpallis

ALDO MAKSIMOV

Raha eest juhtub Eesti jalgpallis enamvähem kõike. Nüüd ilmnes, et algavaks hooajaks meistriliigasse tõusnud Tallinna JK Valli asemel hakkab kõrgemas seltskonnas mängima FC Flora tütaresindus Lelle SK. Ostap Bender tegutseb.

FC Flora aitas Valli esiliigasse tagasi

FC Flora toimekatel meestel eesotsas Aivar Pohlakuga nutikusest ja pealehakkamisest puudu ei tule. Alles kuu tagasi kolis meistriliigas neljandaks tulnud Lelle SK Viljandisse ja klubi nimeks sai Viljandi Tulevik. No tore, Viljandi on Kehtnaga võrreldes siiski inimasustatud koht ning sealne publik näitas suurt huvi üles juba Eesti-Aserbaidzhaani kohtumisel.

Järgmiseks sammuks oli meistriliiga üleminekuturniiril viiendaks jäänud baasklubi FC Lelle upitamine kõrgliigasse. Selleks sõlmiti üleminekuturniiri kaudu meistriliigasse koha võidelnud Tallinna JK Valliga kokkulepe, et Valli omad rahulikult esiliigas edasi mängiksid. Valli eest võtab koha sisse Lelle SK, kes sisuliselt koosneb endise FC Lelle tuumikust. FC Flora eraldas pressiesindaja Tarmo Lehiste sõnul Vallile teatava valuraha (kinnitamata andmeil seitsmekohalise), mis majandusraskustes virelevale klubile pidi olema hädapärasem kui koht meistriliigas. Ühtlasi ei kao Lelle SK kuhugi, tema kodustaadioniks jääb Kehtna väljak. Kõik said aru?

Leping on jalgpalliliidus veel ratifitseerimata, kuid Lehiste ei näe põhjust, miks EJL ei peaks seda tegema: «Mõlemad meeskonnad on ju kokkuleppele jõudnud.» Jalgpalliringkondadest kuuldub, et Vallil on meeskonnasiseseid probleeme ning nad ise olid tehingust huvitatud.

Eesti ei valmistu MM-finaalturniiriks

Kuigi vormiliselt kõik nagu klapiks, jääb ülaltoodust natuke pentsik mulje. Raha eest saab niisiis Eesti jalgpallis peaaegu kõike. Ainus, mida FC Floral viimase kahe hooaja jooksul saada pole õnnestunud, on sportlik edu: ei meistritiitlit ega karikat, muust rääkimata.

Teised meistriliiga klubid on avaldanud rahulolematust. FC Lantana peatreener Anatoli Belov muigas maikuus «Postimehele»: «Jääb mulje, nagu valmistuks Eesti meeskond maailmameistrivõistluste finaalturniiriks.» Tõsi ta on, meistrivõistluste kalender on tehtud sellest lähtuvalt.

Näiteks. Kui Eesti koondisel seisab ees MM-valikgrupi kohtumine, peab FC Flora samasse perioodi langeva sarjakohtumise ette. Kevadringis oli FC Flora «soojendusbändiks» sobivalt lojaalne Lelle SK, sügisringis ootab sama lojaalne Viljandi Tulevik.

Kalender ei ole probleem

Juuli lõpus peab FC Flora UEFA karikasarja kohtumisi Iisraeli teise klubi Hapoel Petach Tiqvaga ning augustis MM-mängu Austriaga. Kas on juhus, et sel perioodil on floralaste vastasteks meistriliigas nõrgemate hulka kuuluvad (ajalises reas) Tulevik, Jõhvi EP, Lelle SK ja FC Marlekor? Üks sarjamäng jääb üldse vahele (kolm päeva enne UEFA korduskohtumist).

Kuivõrd FC Flora ja FC Lantana oleksid pidanud mängima Euroopa karikasarja avakohtumise ühel päeval, 23. juulil kodus, tuli ühel neist mängupaik ära vahetada. Kõlbab ju rahvusvahelisi kohtumisi pidada vaid Kadrioru staadionil. Eelise sai FC Flora, kes esimese kohtumise peab Iisraelis, FC Lantana sõidab korduskohtumiseks Porisse. Samuti juhus?

Loomulikult sätitakse ka arenenud jalgpalliriikides meistrivõistluste graafikut koondise vajadustele vastavalt. Kuid arenenud riikides ei koosne koondis ühe klubi mängijatest. Ja klubide kapriise seal ei arvestata.

Ent ettevõtlikkus ei ole ju negatiivne ilming. Kui Eesti jalgpall säärastest toimingutest võidab, on ju kõik lõppkokkuvõttes hästi. Aivar Pohlak ja Co on käivitanud mitmeid jalgpallikoole ning seeläbi palju poisse-tüdrukuid selle ala juurde toonud.

Pohlaku initsiatiivil küpseb tasapisi projekt praegune lastestaadion Eesti jalgpalli rahvusstaadioniks ümber ehitada, ka Tartu Ülikooli väljakuga on omad plaanid. Tartu linnapea Roman Muguriga on viimases osas juba mingitele kokkulepetele jõutud. Ülikooli staadion sobivat jalgpallureile hästi, kuigi pisut tuleb teda kohaldada. Heite- ja tõukesektorid saab ju ometi teisaldada?

Kui juba «kui» teemat alustatud sai, siis jääb vaid lisada, et kui ka kaheteistkümnest toolist ainult ühes on peidus miskit, siis elukunstnike ostapbenderite jaoks pole see ületamatu takistus.

Iga avangardne mõte läbivat Andre Maurois’ sõnul kolm etappi võõrastusest omaksvõtuni. Lõpuks imetleme või parastame me ikka produkti, ja kui see on meelepärane, siis ütleme, et aimasime seda juba ammu.