Eesti krooni devalveerimise vaevaline teekond, Kui kukkus maailma majandustala, inglise naelsterling

JAANUS PRUULI

1933. aasta 28. juuni varahommikul kell 5.00 devalveeris Riigikogu läbi öö väldanud tuliste vaidluste järel valitsuse ettepanekul Eesti krooni 35% võrra. Ettepanek sai 47 poolt- ja 45 vastuhäält.

Riigikogu otsusega tehti lõpp Eesti Vabariigi suurimale majanduspoliitilisele valearvestusele ning viidi krooni kurss vastavusse riigi tegeliku majandusliku olukorraga.

Kroonidiskussiooni jälg Eesti ajaloos

Krooni ümberhindamise probleemist saab rääkida kui ühest enim vaidlusi ning erakondadevahelist hõõrumist tekitanud sündmusest Eesti majanduspoliitikas. Devalveerimisega venitamine kahjustas oluliselt niigi ülemaailmse majanduskriisi käes vaevlevat Eesti majandust. Ligi kaks aastat väldanud terav diskussioon Eesti rahavääringu saatuse üle pingestas sisepoliitilist olukorda ning etendas tähtsat rolli demokraatliku riigikorra asendumisel Konstantin Pätsi «vaikiva ajastuga».

Ka ajakirjanduses oli rahavääringu saatus selle aktuaalsuse ajal konkurentsitult kõige enam kajastatud majanduspoliitiline samm. Paralleelina võib siin välja tuua Eesti krooni taaskehtestamise 1992. aastal.

Kõike seda arvestades on kahetsusväärne, et ajalookirjanduses pole probleemi tegelikult käsitletud. 1930ndate teisel poolel võib seda seletada muutustega Eesti poliitilisel maastikul: Konstantin Päts oli krooni devalveerimise üks suurimaid vastaseid.

Kui ilmnesid Jaan Tõnissoni valitsuse teostatud krooni devalveerimise positiivsed mõjud Eesti majandusele, ei soovinud Päts oma eksimust tunnistada. Siin on ka põhjus, miks krooniküsimuse lahkamine kõrvale lükati.

Olukord pole muutunud ka Eesti iseseisvuse taastamisele järgnenud aastatel. Esimesena avab tollase krooniküsimuse sügavamalt Jaak Valge, kes oma uurimuses «Okkaline devalveerimine» taastab detailselt devalveerimisega seotud sündmuste ajalise käigu ning analüüsib probleemi mõju Eesti edasisele majandus- ja sisepoliitilisele arengule. Uurimus ilmub käesoleva aasta «Akadeemias» nr 8.

Siinne artikkel vaatleb ajakirjanduse, erakondade ning rahva suhtumist devalveerimisse.

Tumedad pilved krooni kohal

1927. aasta raha- ja pangandusreformiga sai 1. jaanuarist 1928 Eesti uueks seaduslikuks maksevahendiks Eesti kroon, mis võrdsustati 100/248 grammi kullaga ning 100 endise Eesti margaga.

New Yorgi aktsiabörsi krahh 1929. aasta sügisel lükkas liikvele ülemaailmse majanduskriisi. 1931. aasta mais puhkenud panganduskriisi tingimustes ei olnud Inglismaa võimeline takistama kulla väljavoolu riigist, tingituna kapitali paanilisest tagasitõmbamisest välismaiste hoiustajate poolt.

1931. aasta 20. septembri keskööst alates peatas Inglismaa valitsus kullastandardi maksvuse. Kuna üle 90% Eesti Panga kattevarast oli paigutatud naeltesse, kandis pank naela languse tagajärjel suuri kahjusid, mistõttu 1931. äriaasta lõppes pangal esmakordselt 3,8 miljoni kroonise puudujäägiga. Ühtlasi langes kattevara protsent 1931. aasta lõpul madalseisuni 43,1 peale. Saadud kahju oleks saanud tasa teha vääringu alandamise teel, kuid selleks puudusid tol ajal peamiselt psühholoogilised eeldused.

Eesti poliitikutele mõjus uudis shokina - naelsterlingit peeti maailmamajanduse alustalaks. Selle kukkumise võimalust samastati veeuputusega. Vaatamata mõningatele arvamustele Inglismaa sammudele järgneda, otsustati Eestis jääda äraootavale seisukohale. Eesti majanduse seadis patiseisu asjaolu, et lisaks Inglismaale loobusid kullastandardist ka Eesti ülejäänud tähtsamad majanduspartnerid - Soome, Rootsi ja Taani. Eesti eksport oli automaatselt muutunud konkurentsivõimetuks.

Mõistes, et Inglise naela langemine Eestit puutumata ei jätnud, haaras Riigikogu rahaväärtuse langetamise asemel kinni elustandardi allaviimisest ning kulude kärpimisest. Valuuta äravoolu püüti piirata impordi tõkestamisega.

Tuletades meelde meie juhtivate majandustegelaste tollaseid seisukohti, peab nentima, et teoreetiline pagas rahandusküsimustes oli liialt pinnapealne. Samastati inflatsiooni ja devalvatsiooni mõisted, esimest loomulikult ei soovitud.

Ägedad kroonilahingud Riigikogus ei olnud midagi muud kui osavate kõnemeeste serveeritud vildakad argumendid, mis aga täitsid nende esitajate eesmärgi - tavainimene, kes majandusprotsessidest poliitikutest veelgi vähem jagas, hakkas krooni devalveerimise nõudjates nägema rahva säästude kallale kippujaid. Sellistes tingimustes polnud raske astuda ka äärmuslikke samme: 1932. aasta lõpus täiendati sotsialistide eestvedamisel nuhtlusseadust, nähes ette kriminaalkaristuse neile isikutele, kes teadlikult arendasid propagandat krooni kukutamiseks.

Kuid lõpuks osutus edasine krooni kursi kunstlik hoidmine ikkagi võimatuks ja devalvatsioon muutus möödapääsmatuks. Ekspordi seisukord nõudis tungivalt endise pariteedi jaluleseadmist. Sellele lisandus pidev langus panga kattevaras kestvalt passiivse valuutabilansi tagajärjel. Tarvitusele võetud karmid deflatsiooniabinõud (näit. rahamärkide arvu vähendamine) aga ähvardasid halvata kogu majandustegevust.

1933. aasta 28. juunil devalveeris Riigikogu krooni 35% võrra, viies ta Rootsi krooni tasemele. Ekspordi huvides seoti kroon 1. novembrist taas täielikult naelsterlingiga ning taastati kriisieelne pariteet: 1 £ = 18,35 kr.

21 kuud kestnud viivitus oli lõppenud ja rahvas pikkadest valitsuskriisidest, pidevast nääklemisest ja «lehmakauplemisest» tüdinud. Rahavääringu kriis oli toonud ilmekalt esile poliitilise struktuuri nõrkuse, mis väljendus kõige selgemalt ebaefektiivse Riigikogu näol.

Ajakirjanduse ebaadekvaatsus

Üldkäsitlustest tuttavaid termineid «kroonihoidjad» ja «kroonikukutajad» ei ole võimalik tervet protsessi iseloomustades kasutada. Vaadeldav kriis, mis hõlmas aega 1931. aasta septembrist 1933. aasta juulini, oli äärmiselt kirju. See kutsus ka ajakirjanduses esile pidevaid vaadete muutumisi.

Ainus väljaanne, mis kohe mõistis krooni ümberhindamise vajadust ning julges oma vaateid kaitsta, oli Asunike Koonduse häälekandja «Maaleht». Teistes tähtsamates ajalehtedes võtsid maad arvukad väärarvamused, mis kujunesid suuremal või vähemal määral «müütideks». Suuremad päevalehed «Postimees» ja «Päevaleht» ei jõudnud pikka aega selguseni, millised sammud oleksid Eesti majandusele kasulikud. Kõige jäigemaks devalveerimise vastaseks oli sotsialistide «Rahva Sõna», kes ei suutnud oma laimavast hoiakust loobuda ka pärast majanduse ilmset elavnemist 1933. aasta lõpus.

Nii Põllumeeste Kogude «Kaja», Tööerakonna «Vaba Maa», vabadussõjalaste «Võitlus» kui ka sõltumatu hommikuleht «Sõnumed» pooldasid kõik krooni hoidmist kulla alusel. «Maalehe» algatatud terav rünnak sai siiski kesta vaid ühe kuu. Asunike Koonduse ja Põllumeeste Kogude liitumisega 1932. aasta algul oli «Maaleht» sunnitud oma vaated ümber hindama ning viima need vastavusse ühise erakonna seisukohaga.

Murrang ajakirjanduse hoiakus leidis aset seoses Ameerika Ühendriikide loobumisega kullastandardist 19. aprillil 1933. Üha enam mõistis devalveerimise möödapääsmatust «Postimees», vähemal määral ka «Päevaleht». Lõpliku pildi väljaannete vaadete kohta annavad nende reageeringud Riigikogu 28. juuni otsusele: ühes leeris valitses võidurõõm («Maaleht») ja rahulolu («Postimees» ja «Päevaleht»), teises leeris matusemeeleolu («Kaja», «Sõnumed», «Vaba Maa») ning raev («Rahva Sõna»). Sotsialistide häälekandja arvates oli toimunud «aadrilaskmine kõikidele töötavatele rahvahulkadele, mida Eesti rahvas ealeski ei pea andestama».

1933. aasta lõpuks oli olukord rahunenud ning «kroonihoidjad» paratamatusega leppinud. «Rahva Sõna» püüdis veel nõuda krooni langetajatele kriminaalkaristuse kohaldamist, kuid see jäi vaid meeleheitlikuks järelehüüdeks.

Kriisiaastad tõid ilmekalt esile ajakirjanduse oskamatuse orienteeruda tähtsates majanduspoliitilistes küsimustes. Ka krooniprobleemi puhul olid sisuline külg ning analüüsiv lähenemine kindlalt tagaplaanil. Erinevalt tänapäevast oli suurem osa tähtsamaid väljaandeid erakondadega tugevasti seotud, mis kindlasti vajutas oma pitseri objektiivsusele. Siit leidub ka seletus, miks püüti erilise tuhinaga konkureerivatest väljaannetest leida märke, kas «hoidmise» või «kukutamise» kohta, et neid hiljem võidukalt ja ironiseerivalt publitseerida. Määravat rolli mängis ka see, kelle valitsus vastaval hetkel võimul oli.

Erakondade suhtumine

Erakondade vaadetele mõjusid 1932. aasta alguses toimunud liitumised.

Asunike Koonduse püüded mingitki diskussiooni alustada summutas ühinemine Põllumeeste Kogudega, kus domineeris krooni hoidmist pooldav suund.

Tööerakonna ja Rahvaerakonna ühinemisel moodustunud Rahvuslikus Keskerakonnas läksid arvamused lahku.

Kuid ka need, kes nägid majanduselu normaliseerimiseks lahendust devalveerimises, hoidsid seda enda teada, sest kartsid populaarsuse kaotamist.

Kriisi najal oma toetajaskonda pidevalt suurendanud Vabadussõjalaste Keskliit kindlat seisukohta võtta ei soovinud. Sotsialistide taktika seisnes valesti ja valju häälega laulmises, mida ise loomulikult ei tunnistatud. Devalveerimist ei pooldanud ka Eesti Pank eesotsas oma presidendi Jüri Jaaksoniga.

Mida aeg edasi, seda raskemaks muutus võimalus krooni valutult devalveerida. Arvestada tuli lugematute süüdistustega ning rahva poolehoiu kadumisega.

1933. aasta aprillis oli pinnas muutusteks soodus. Rahvuslikus Keskerakonnas olid dollari langemise kaasabil lõplikult maksvusele pääsenud devalveerimist pooldavad vaated. Ka ühine põllumeeste erakond oli sisemiste vastuolude tõttu lõhenenud.

Keskerakonna ja asunike koostöö võimaldas nuhtlusseaduse tõttu peatunud krooniküsimuse taas päevakorda tõsta. Riigikogu 100-liikmeline koosseis ei võimaldanud põhimõtteliselt krooni ümberhindamist, sest Jaan Tõnissoni valitsuse taga oli vaid 48 häält. Piisanuks osa puudunud opositsioonisaadikute kohalolekust ning kolme mittehääletanud Põllumeeste Kogude liikme vastuhäälest ning kroon jäänuks devalveerimata.

Võib vaid oletada...

Jaan Tõnisson tõi end Eesti majanduse huvisid arvestades ohvriks, tema külvatud vilja lõikas hiljem Konstantin Päts. Vääringu alandamine avaldas soodsat mõju Eesti majandustegevusele juba 1933. aasta lõpus. Devalvatsiooniga kaasnenud ostu- ja müügihindade soodus kujunemine võimaldas sissetulekute ja ostujõu suurenemist. Siinjuures vajab märkimist, et problemaatika devalveerimise ümber aastatel 1931-1933 ning aastal 1997 on kaks kardinaalselt erinevat küsimust. Tolle aja efekt, mille devalveerimine tõi, saavutati siiski tänu varasematele vigadele.

Tänapäeval pole enam võimalik hinnata kahjude suurust, mille tingisid loogiliste sammude eiramine ning majanduslik lühinägelikkus. Eesti näitas end majanduslikult otsustusvõimetuna. Majanduskriisiga veerema hakanud lumepall kiskus raskustesse nii Eesti majanduse kui demokraatliku riigikorra.