Tee vabaks, Leo tuleb!, KÄSIPALL

VALERI MAKSIMOV

Tee vabaks! Sellise pealkirja pani käsipallitreener Leo Häikeläinen kirjale, milles ta oma mõtteid tutvustab. Seitse aastat Soomes töötanud Eesti koondnaiskonna ekstreener kavatseb kodumaale tagasi pöörduda ja siin naiste käsipalli uuesti tähelepanufookusse tõsta.

Leo Häikeläinen võiks rahulikult vanaduspuhkust pidada, paraku ei talu ta paigalistumist. Soomes 2000 marka kuus pensioni saav mees on täis tahtmist Eesti naiste käsipall hämarusest valguse kätte tirida. Ta otsib mõttekaaslasi, neid juba on.

Häikeläinenit mäletatakse. Mitte just väga ammu, eelmisel kümnendil, tõstis ta Tallinna Näidislinnuvabriku käsipalliklubi NSV Liidu kõrgliigasse ja võitis järelkasvunaiskonnaga NSV Liidu juunioride meistri tiitli. Mängiti tasemel, millisest nüüd vaid unistada võiks. Praegu ei räägi linnuvabriku naiskonnast enam keegi. Kadus ka Häikeläinen. Kuhu soome nimega mees ikka kaduda võib?

Seitse aastat Soomes

Venemaa kadalipu läbi teinud sportlased ja treenerid on üheksakümnendate algusest peale Soomes nõutud kaup - näiteid võib tuua igalt pallimängualalt. Leo Häikeläinenile pakuti tööd Helsingi Sparta käsipalliklubis. Algul juhendas ta noori tüdrukuid, hiljem mehi. Meistriliiga viimaste hulka kuulunud meeskond tõusis Soome kolmandaks ja pääses nuusutama ka Euroopa karikavõistluste hõngu.

Järgmisel aastal jäid spartalased esimesena medalita, Häikeläinenil sai meestest villand ja ta naasis harjumuspärase materjali juurde. Hakkas vormima õrnemat, aga voolitavamat sugu, tüdrukuid. Mis juhtus, ei ole õnn ega juhus - Häikeläinen tuli oma «hanekarjaga» neli korda Soome meistriks. Ja vaatab isahane kombel jälle ringi.

Soomest villand? Seda pole ta öelnud. Häikeläinenit kisub «kuriteopaigale» tagasi, hea meelega saadaks ta Eestis veel midagi korda.

«Mul jäid siin head tüdrukud maha,» nukrutseb Häikeläinen, «osa hakkas jalgpalli mängima. Kahju neist.»

Nüüd on aega

Vestlesime laupäeval Kadrioru staadionil ajal, mil seal mängisid jalgpalli FC Flora ja Tallinna Sadama mehed. Häikeläinenile sümpatiseeris ainsa värava löönud Sadama meeste erksus ja usinus. Samu jooni peab ta oluliseks ilmselt nii enda kui hoolealuste juures.

«Mul on nüüd aega,» ütleb ta hoiatavalt, kuigi tuli Tallinna vaid päev varem ja läks Helsingisse tagasi juba järgmisel päeval.

Leo Häikeläinenil on plaan, mille kohta mõni spordijuht öelnud kohe, et sellest ei tule midagi välja.

«Ma tean, et tuleb välja,» teatab Häikeläinen rahulikult.

Ta saab tuge kohtumistest endiste mängijatega, kes nägevat end ikka veel unes väravpalli (Häikeläinen ei kasuta mõistet käsipall) mängimas. Nad on vahepeal perekonna loonud ja ütlevad, et... Hm, nad ütlevad oma endisele treenerile, et nüüd oleks neil aega mängida küll - kõik olevat korras, pole vajadust enam joosta ja kedagi otsida.

«On soodne aeg midagi ära teha,» ähvardab «Tee vabaks!»-mees sõbralikult. Paari aastaga teeks ta valmis «päris kõva naiskonna». Mitte sellise noortest koostatud naiskonna, kes hiljuti Soomes kolmekümneväravalisi kaotusi taluma pidi.

Soome meistriliigas mängib praegu viis eesti naist. Neist kolm tulid tänavu Soome meistriks sellesama Helsingi Sparta ridades. Häikeläinen võtaks kampa rivikõlbulikud vanad koos lootustandvamate noortega ja naaseks areenile.

Kes on poolt?

Raske küsimus. Põhimõtteliselt ei ole ju põhjust vastu olla, kui keegi midagi taastada tahab. Aga iga ettevõtmine maksab. Rahateema juurest lahknevused algavadki. Meil on meeskond, mis läheb pidajatele nii palju maksma, et tiitlivõistluste kodumängudki kokkuhoiu mõttes võõrsil ära peetakse. Kui veel naiskond ka raha küsima hakkab...

«Mängima hakkame igal juhul,» lubab Häikeläinen, «ka siis ,kui raha ei tule.»

Kui raha on vähe, korraldatakse asjad odavama hinnaga. Eesti meistrivõistlustel mängimine hirmus kallis ei ole. Kui raha liikuma hakkab, võiks kaaluda osalemist Soome meistrivõistlustel. «Saaks rohkem tugevaid mänge,» põhjendab Häikeläinen.

Tema arvates on Euroopas vaid neliteist riiki, kelle käsipallinaiskond Eesti omast tugevam oleks, kui siin asi käsile võetaks. Enesest rääkima panemine muudel aladel oleks Eestil palju raskem.

Ambitsioonikast veendumusest ajendatuna tuletab Leo Häikeläinen küsimuse, mille eest ta teiste pallimängude eestseisjatelt korraliku keretäie saaks. Nimelt: kas me oleme nii rikkad, et raha asjata kulutada? Parem kulutada raha paarikümne naise peale, kes... - tsiteerigem Leo Häikeläineni kirja toimetusele - «suudaks aastase harjutamise järel edukalt esineda rahvusvahelisel tasemel».

Kui selliseid sõnu pilluks mitte Häikeläinen, vaid keegi teine, oleks asi lihtne - räägi, räägi! Ja sinna see jääbki. Aga Leoga on lugu keerulisem. Mine hullu tea, äkki panebki käsikivid veerema.