Lindiskandaal jääb toimikusse II, Taheti filmida/salvestada Soome haldusministrit?, Asi puudutab Laanaru ja tema lapse isa, Vene marurahvuslane Pjotr Rozhok sai ringkonnakohtult õiguse, Võlgade tasumise kokkulepe sõlmiti väeosa ülema kabinetis, Võlgade ee

ENNO TAMMER

Ühiskonda vapustanud lindiskandaal keris aasta tagasi päev-päevalt pingeid üles. 26. juulil 1996 lõpetas riigiprokurör Indrek Meelak nn. Edgar Savisaare kriminaalasja ja lindiskandaal jääb vaid toimikusse. «Postimees» püüab anda aimu eeluurimise käigust.

Aasta tagasi järgnesid poliitikute tunnistajana ülekuulamised omasoodu.

9. oktoobril 1995 Siim Kallas: «Kassetil nr. 3 on lindistatud kõnelus, mis toimus 25. augustil 1995. aastal valitsuse residentsis Näituse tänaval. Osa võtsid Edgar Savisaar, Heiki Kranich, Andra Veidemann, Harri Õunapuu ja mina.

Selle kõneluse lindistamisest ei tea ma midagi. Kõneluse sisu oli selline, et selle lindistamise järele mitte mingit vajadust ei olnud. Kassetil nr. 4 on minu arvates salvestatud seesama kohtumine. /- - - / Me istusime valitsuse residentsi teisel korrusel pika saali kaminapoolses otsas. Lindistamisest ei ole mind enne ega pärast kõnelust keegi informeerinud. /- - -/

Vaadatud video on salvestatud 25. augustil Näituse tänava residentsi juures. Sellisest videosse jäädvustamisest sain teada täna esmakordselt seda videod vaadates.»

9. oktoobril 1995 Indrek Kannik: «Kassetil nr. 2 tunnen ära enda ja Edgar Savisaare hääled. See lindistus toimus 2-3 nädalat enne valimisi Sootsi restoranis Pirital, kus me sõime õhtust. Olime Savisaarega kahekesi vasakut kätt esimeses kinnises boksis. Lindistamisest ei tea midagi, see lindistamine on toimunud minu teadmata ja mulle ei ole ka tagantjärele selle toimumisest teatatud. /- - -/

Kassetil nr. 5 on samuti minu ja Savisaare kõnelus. See kõnelus toimus umbes kuu aega enne kassetil nr. 2 salvestatud kõnelust. Toimus see Toomkooli restorani tagumises toas. /- - -/ Kõnelus toimus jällegi meie kahe, s.o. minu ja Egar Savisaare vahel. Kõneluse lindistuse kohta ei hoiatatud mind ette ega ole ka tagantjärele räägitud. Lindistus on toimunud minu eest varjatult.»

Uurija küsib: milline on teie hinnang, kas nimetatud kahe kõneluse sisu oleks olnud hiljem kasutatav lindistaja huvides?

Kannik: «Mõningal määral kindlasti, kuna tegu oli konfidentsiaalse vestlusega, siis vestluse vorm oli ka veidi vabam. Näiteks üksikute lõikude väljavõtmisega vestluse kontekstist võib luua eksliku pildi.»

17. oktoobril 1995 Heiki Kranich: «25. augustil toimus Savisaare initsiatiivil Näituse tänava residentsis Keskerakonna ja Reformierakonna vaheline kohtumine. Kohtumise sisuks olid poliitilised konsultatsioonid. /- - -/ Minule keegi ei teatanud, et kõnelused salvestatakse helis ja videolindile. Eelnevalt oli meie kohtumispaigaks kokku lepitud teine koht, kuid samal päeval lepiti kokkusaamine Näituse tänava residentsi. Kohtumispaiga pakkus välja Keskerakond.»

Eeluurimise toimikus on kuulsaks saanud taotlus: «Seoses Soome Vabariigi haldusministri Jouni Backmani visiidiga palub siseministeerium luba kasutada vestlusteks riigikantselei residentsi Näituse tänaval 25. augustil 1995 kell 18-20. Arve tasumise garanteerime. Lugupidamisega Jaan Toots, kantsler.»

Lisandus: Riigikogu SIA erikomisjon otsis tulutult vastust küsimusele, miks oli kantsler Tootsil vaja Näituse tänava residentsi kohtumiseks Soome haldusministriga, kui oli teada, et Soome haldusminister sõidab nii mõnigi tund enne kella 18 Eestist minema.

6. veebruaril 1996 on tunnistajana üle kuulatud Toomas Savi, kes vaatamata Savisaare ja Laanaru tungivatele palvetele ei osalenud 1995. aasta 25. augusti kohtumisel.

Savi: «/- - -/ Mingit juttu 24. ja 25. augustil Savisaare ja Laanaruga Savisaare kohtumistest Soome Vabariigi haldusministri Jouni Backmaniga minul ei olnud. Ma ei teadnudki, et selline isik Eestis viibis.»

10. oktoobril 1995 annab tunnistajana oma ütluse Näituse tänava residentsi perenaine: «Mulle helistas minu otsene ülemus, et kella kuueks tuleb minu juurde Kalle Klandorf. /- - -/ Ülemus ütles, et ülejäänu saan teada Klandorfilt. /- - -/ Klandorf pidi mulle ütlema, mida majas teha.

Klandorf saabuski kusagil kuue ringis, siis ta kõndis majas ringi. Mina keetsin kohvi, siis ta tuli ja küsis minult 26. toa võtit. Ta küsis, et kas ta pääseb sinna tuppa. Ma ütlesin, et pääseb, ja tegin selle toa ukse lahti. See 26. tuba on magamistuba, asub teisel korrusel vasakut kätt, aken asub selle toa kumeras osas. Aknast on vaade õuele. Selle akna kõrval on kohe rõduuks, mis avaneb hoovi poole.

Peale seda ütles Klandorf, et ma tänan, sa oled vaba, kui me lõpetame, ma toon võtme ise ära. Kes siia saabusid, ma ei tea. Klandorf tõi mulle võtme ära kella 8 ringis. Pärast nägin, et ainuke ruum, kus oli kohvi joodud, oli kaminaruum. Rohkem ruumide kasutamist ma ei märganud. Nõusid ega muid asju ma mujal ei märganud. Lisan, et 26. toal on aken ka tänavale.»

SIA üks omanik, siseminister Savisaare nõunik Klandorf, kes Riigikogu SIA erikomisjoni ette ei suvatsenud tulla ning jättis vastamata ka mitmele erikomisjoni kirjalikule küsimusele, on 12. oktoobril 1995 tunnistajana ülekuulamisel.

Uurija küsib: millega te seletate, et 22. septembri läbiotsimisel leiti ja võeti ära SIA ruumidest Tallinna politseiprefektuuri eeljälitustoimikuid, samuti ka ülesanne Tallinna politseiprefektuuri töötajalt kuritegudes kahtlustatavana isiku suhtes varjatud jälgimise ürituste läbiviimiseks, kusjuures ülesanne oli suunatud politseiameti 7. sektori komissarile.

Lisandus: Klandorf räägib algatuseks taas, et oli sõlmitud koostööleping SIA ja keskkriminaalpolitsei vahel. Lepingut on eitanud siseministeerium ja keskkriminaalpolitsei. Klandorf ise tunnistab 15. jaanuaril 1996, et ei tea isegi, miks ta 12. oktoobril 1995 nii rääkis.

Ja siis Klandorf: «Vladimir Kozlov on tööl SIAs. Tema organiseerib klientidele nende objektide puutumatust. Hoidis tehnikavahendid paigas, hoolitses turvasüsteemide eest. Seda ma ei oska öelda, kas Kozlov tegeles jälitustegevusega. Sellist funktsiooni tal ei olnud. Kuidas jälitustoimikud SIAsse sattusid, ma ei oska öelda. Tahan öelda, et mina ei ole SIAs juba üle poole aasta töötanud ega tea asjadest, mis firmas toimub, eriti midagi.»

Küsimus: kuidas sattusid SIA ruumidesse helikassetid lindistustega Eesti Vabariigi poliitikute omavahelistest kõnelustest, samuti videokassett varjatud filmimisega 25. augusti kohtumisest Näituse tänaval?

Klandorf: «Seda ma ei oska öelda, kuidas sattusid Eesti Vabariigi poliitikute kõnelused helikassetidel AS SIA ruumidesse. Ilmselt on need toonud sinna siseministri abi Vilja Laanaru. Kellele ta need kassetid tõi, ei oska öelda.

Mis puutub sündmusse 25. augustil 1995, siis võin öelda järgmist. 25. augustil lõuna ajal andis Laanaru minule Tootsi allkirjastatud taotluse Näituse tänava residentsi kasutamiseks siseministri poolt. Taotluses oli märgitud, et Savisaar kohtub Soome siseministriga (tegelikult küll haldusministriga - E.T. ).

Minule anti Laanaru poolt korraldus, et ma valmistan ette ruumid kohtumiseks ning et juures ei viibiks ajakirjanikke ning teisi kõrvalisi isikuid. Samas ütles Laanaru minule, et ma otsiksin välja sobiva ruumi, kus saaks jäädvustada residentsi hoones toimuvat kohtumist. /- - -/

Kuna minul ei olnud töö juures ühtegi tuttavat, kes oleks võimeline fotografeerima, siis pöördusin endisesse töökohta SIAsse, kus rääkisin Vladimir Kozloviga pildistamise võimalikkusest. Kozlov oli nõus pildistamisega. Leppisime kokku, et saame enne kella 18 kokku Näituse tänaval. Sain Kozloviga seal kokku. Tal oli kaasas videokaamera.

Kozlov ütles, et fotoaparaati ei leidnud. Otsisime majas ühe sobiva ruumi, kus sai filmida soovitud paika. Leidsime sobiva ruumi teisel korrusel. Enne olin maja perenaiselt võtnud hoone võtmed.

Kui olin Kozloviga leidnud sobiva ruumi, jätsin ta sinna ning sain majas kokku Laanaruga. Korrastasime ruumi, kus pidi kohtumine aset leidma. Peale seda ilmselt lahkusingi residentsist. Kozlov jäi minust sinna maha. Olin Laanarult varem teada saanud, et kohtumine peaks kestma paar tundi.

Lahkumisel jäi minule arusaamine, et Savisaar kohtub Soome Vabariigi siseministriga. Arvan, et peale seda läksin koju või tööle. Arvan, et kahe tunni möödudes läksin Näituse tänava majja tagasi. /- - -/ Kui võtsin Kozlovi kella 20 paiku enda auto peale, sõitsime koos SIAsse. Seal hakkasime videot vaatama. Nägin, et videole oli jäädvustatud Siim Kallas, Savisaar, Andra Veidemann ning veel mõned isikud, keda ma ei tundnud.

Kozlov tegi videost pildid videol olnud isikutest. Seda ma ei mäleta, kas ma andsin pildid üle sama päeva õhtul ministri suvilas Keila-Joal või siis järgmisel päeval siseministeeriumis. Video jäi SIA ruumidesse. Miks videot ei hävitatud, ei oska öelda. Antud sündmuse kohta võin öelda ainult seda, et tegutsesin sel päeval siseministri korraldusel, mida kui siseministri nõunik pidin täitma.»

Vahemärkus: jääb mulje, et Savisaare nõuniku jaoks ei ole midagi imelikku selleski, kui ta peab salaja hakkama filmima võõrriigi siseministrit/haldusministrit. Ei kajastu, et uurija tunneks huvi, mil moel ja kes kogu 25. augusti kohtumise helisalvestas.

Ülekuulamisprotokolli lõppu tuleb Klandorfilt täpsustus: «... ei mäleta, kas korralduse piltide tegemiseks andis Laanaru või Savisaar. Üks nendest ütles, et leiaksin sobiva koha fotografeerimiseks. Kirja residentsi tellimiseks sain kas Tootsi sekretärilt või Tootsilt.»

25. oktoobril 1995 on siseminister Savisaare nõunik ja kodanik Savisaare elukaaslane Vilja Laanaru teinud kaitsepolitseile kirjaliku avalduse: «Teatan, et ei soovi anda tunnistajana ütlusi algatatud kriminaalasjas (nn. lindiskandaal), milles mind on välja kutsutud tunnistajana 25. oktoobriks 1995, kuivõrd mul ei ole kohustust anda ütlusi enda ja mulle lähedaste isikute suhtes.»

Trükitud tekstile on käsitsi lõppu kirjutatud: «Palun minu avaldust mitte käsitleda kui ütluste andmisest keeldumist. Vajadusel olen valmis ise kohale tulema, kuid mul ei ole asja kohta midagi olulist öelda.»

Vajadus tekkis ja 27. oktoobril 1995 on Laanaru tunnistajana kaitsepolitseis ülekuulamisel, kus ta räägib: «Tunnistajana ei soovi antud kriminaalasjas ütlusi anda, kuna mul ei ole kohustust anda ütlusi iseenda ja minu lähedaste isikute suhtes. Muus osas olen valmis tunnistusi andma. Ma ei soovi anda ütlusi minu poolt ajakirjanduses välja öeldud andmete kohta, mis puudutavad mind ennast ja Edgar Savisaart.

AS SIAga ei ole minul mingeid suhteid. Tunnen seal töötavaid isikuid Veiko Kullat ja Kalle Klandorfi umbes viis aastat. Tunnen neid isikuid mittetööalaste suhete kaudu, s.t. ma ei tea, mida nad SIAs konkreetselt teevad.

Kas ma olen mingeid jutuajamisi lindistanud või mingeid kassette SIAle andnud ümberlindistamisele, keeldun ütlemast vastavalt põhiseaduslikule õigusele. Viitan sellele, kuna Edgar Savisaar on minu lapse isa. Asja kohta minul midagi rohkem öelda ei ole.»

Lisandus: aasta tagasi 10. oktoobril, päeval kui peaministri ülesannetes siseminister Savisaar jättis valitsuse istungile tulemata, tegi Laanaru avalduse, milles võtab lindistamise süü enda peale. «Ma ei saa lubada, et minu poolt tehtu eest vastutaks keegi teine,» ütleb ta aasta tagasi. Laanaru väidab, et lindistas Savisaare kõneluse Indrek Kannikuga ning vestlusringi, kus osales Siim Kallas. Laanaru teatab, et tahtis niiviisi kaitsta Savisaart provokatsioonide eest ja jäädvustada kõneluste autentset sisu.

Küsimusele, kuidas lindid leiti eraturvafirmast SIA, vastab Laanaru, et ta laenas SIAst aparatuuri. «Mul omal magnetofoni polnud, pöördusin oma tuttava Veiko Kulla poole, kes laenas mulle Jaapani diktofoni. Tõin lindid SIAsse, et neid tavalistele kassettidele ümber lindistada,» selgitab ta.

Paraku ei usu keegi Laanarut. Isegi tema ema, kes aasta tagasi ütles «Postimehele», et küllap Vilja Savisaare süü endale võtab.

«Meie omavahelise kohtumise juures Laanaru ei olnud. Samuti ei näinud ma teda enne ega pärast kohtumist. Ja ma ei kujuta üldse ette, kuidas ta sai tehniliselt salvestada need lindistused, mida mina tunnistajana käisin kaitsepolitseis kuulamas,» ütles Kannik aasta tagasi.

«Objektiivne pilt viitab midagi muud. Ma ei ole esialgu ka aru saanud, milliseid lindistusi ta mõtleb. Kahtlemata kontrollime tema tunnistust ning kuulame ta üle, siis saavad asjad selgemaks,» märkis Laanaru ülestunnistuse kohta aasta tagasi kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl.

29. aprillil 1996 kuulab kaitsepolitsei tunnistajana üle Ülo Russaku, kes on vahepeal raiunud Laanaru ajalehes ilmuvasse memuaarraamatusse.

Russak: /- - -/ Samuti oskan öelda seda, et 1995. aasta novembris või detsembris küsisin arvatavasti mõlema, nii Laanaru kui Savisaare käest, kas neil on olemas lindistusi poliitikute kõneluste kohta, mille kohta on ajakirjanduses räägitud seoses SIA skandaaliga./- - -/

Ei mäleta enam, kumb neist, kas Savisaar või Laanaru, andis minule ca 10 lehekülge väljakirjutisi kõnelustest, kus osapoolteks olid Savisaar ja Vähi, Savisaar ja Kannik. Sellest sain aru, et Laanaru neid kõnelusi lindistanud ei ole. Ta ütles seda ise minule. Ta põhjendas minule hiljem ka, et miks ta ajakirjanduses ütles, et tema lindistas kõnelused poliitikute vahel. Ta ütles, et president Meri avaldus SIA läbiotsimise kohta oli absurdne. Laanaru tahtis vastata samuti absurdiga. Ta tahtis süü enda peale võtta./- - -/

Seda Savisaar ja Laanaru ei öelnud, kas väljakirjutised on kassettidelt, millised võeti ära läbiotsimisel SIA ruumides.»

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

EPP ALATALU

Tallinna ringkonnakohus andis endisele Venemaa Liberaaldemokraatliku partei esindajale Eestis Pjotr Rozhokile õiguse, tunnistades ebaseaduslikuks tema Eesti Vabariigist väljasaatmise 1995. aasta märtsis. Tallinna halduskohus tunnistas tänavu jaanuaris riigi kodakondsus- ja migratsiooniameti otsuse õigeks.

Tallinna ringkonnakohtu halduskolleegium, koosseisus eesistuja Allar Jõks ja liikmed Ulvi Loonurm ja Gaida Kivinurm, arutas Venemaa kodaniku Pjotr Rozhoki apellatsiooni Tallinna halduskohtu 1996. aasta 1. veebruari otsusele jätta rahuldamata tema kaebus väljasaatmise kohta.

Rozhoki saatis politsei Eestist välja kui välismaalase, kes ei järginud Eesti põhiseaduslikku korda ja ei täitnud Eesti seadusi. Halduskorras väljasaatmine otsustati politseiameti ja migratsiooniameti ametnike nõupidamisel. Nõupidamine on protokollitud, ka väljasaatmise otsus. Eraldi vormistatud otsust kohus ei näinud ja leidis, et kuna haldussunnivahendi kohaldamine on nõuetekohase dokumendita, on see ebaseaduslik.

Kohus otsustas tunnistada kehtetuks Tallinna halduskohtu 1996. aasta 1. veebruari otsuse ja lõpetada haldusõigusrikkumise asjas menetlus. Kohus tunnistas Pjotr Rozhoki suhtes kohaldatud haldussunnivahendi - halduskorras väljasaatmine Eesti Vabariigist 1995. aasta 24. märtsil - ebaseaduslikuks.

Kohtunik Urve Loonurm jäi eriarvamusele. Loonurme arvates on Tallinna halduskohus asja läbivaatamisel rikkunud menetlusnorme, mis toob kaasa kohtuotsuse ja asja uueks arutamiseks saatmise Tallinna halduskohtule. «Kuivõrd Rozhok saadeti 1995. aasta 24. märtsil Eestist halduskorras välja, mis tulenevalt haldusõigusrikkumiste seadustiku paragrahvist 19 ei ole halduskaristus, tulnuks Tallinna halduskohtul menetleda kaebust väljasaatmise kohta halduskohtumenetluse seadustiku sätteid kohaldades.»

Haldusõigusrikkumise protokolli aluseks on olnud kaitsepolitsei kiri, kus on kirjas, et Rozhok on toime pannud tegusid, mis on suunatud Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra ja terviklikkuse vastu. Kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl ütles eile BNSile, et sellisel otsusel on kindlasti mõju Eesti riikluse arengule. «Seni ei ole veel selge, kas see mõjutab heas või halvas suunas,» ütles Pihl.

Pihl ütles, et tema kaebaks Rozhoki väljasaatmise tühistanud kohtuotsuse edasi, ent see on protsessi osalise, migratsiooniameti otsustada. Ühe kuu jooksul saab Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu kaudu.

Eile ütles kodakondsus- ja migratsiooniameti peadirektori asetäitja Ene Rebane BNSile, et kui Rozhok tahab praegu edasi Eestisse jääda, siis peab ta oma viisat pikendama. Seni ei ole ta oma viisa pikendamiseks taotlust esitanud, kinnitas Rebane.

Rebase sõnul teeb kodakondsus- ja migratsiooniamet juhul, kui Rozhoki viisa lõpeb, talle ettekirjutuse riigist lahkuda.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TOOMAS SILDAM

Hiljuti leidis lahenduse võlausaldajate ja võlgniku konflikt, mis sai avalikuks siis, kui augusti lõpus põgenes väeosast sidepataljoni ajateenija koos oma automaadiga.

Nooremseersant Oliver (22) põgenes sidepataljonist koos automaadiga Galil ja 30 padruniga 30. augusti õhtul. Ööl vastu 1. septembrit tuli ta ise väeossa tagasi ning selgitas, et põgenemise põhjuseks oli hirm võlausaldajate ees, kes olevat räigelt ähvardanud nii Oliveri kui ka tema lähedaste turvalisust.

Kaks võlausaldajat kohtusid seejärel «Postimehe» ajakirjanikuga. Nad eitasid ähvardusi, kuid kinnitasid, et Oliver on neile võlgu sadu tuhandeid kroone, mida ta vaatamata korduvatele lubadustele ja võlakirjade koostamisele pole ära maksnud.

Vandeadvokaat Urmas Arumäe juhtimisel sõlmiti nüüd sidepataljonis kahe võlausaldaja ja sõdurist võlgniku vahel kirjalik kokkulepe võlgade tasumise kohta.

«Oliver tunnistas, et ta on neile võlgu tõesti üle 300 000 krooni. Tunnistajateks olid väeosa ülem ja veel üks ohvitser,» kirjeldas vandeadvokaat.

Võlad tekkisid 1995. aastal, mil Oliver võttis mitmelt ärimehelt ja firmalt laenuks suuri rahasummasid, lubades nende kiiret tagasimaksmist. 28. novembril 1995 tunnistas Tallinna linnakohus, et Oliver garanteeris võlgade tasumist sõiduautoga Saab, mis hiljem vahetas kaks-kolm korda omanikku, ning korteriga, mis tegelikult kuulub tema elukaaslase vanematele. Oliveri pangaarved olid tühjad, tema firma olemasolev vara koosnes vaid mobiiltelefonist ja lamellkardinast.

Kohus likvideeris Oliveri firma ning lõpetas «pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu».

Võlausaldajad on kindlad, et Oliver läks tänavu jaanuaris kaitseväkke sundaega teenima vabanemaks tsiviilelus tekkinud probleemidest.

Nüüd kirjutas Oliver tunnistajate juuresolekul alla kokkuleppele, et alates aasta lõpust - pärast kaitseväeteenistusest lahkumist - hakkab ta võlgu tõepoolest tagasi maksma. 15 aasta jooksul tuleb tal igakuiselt tasuda veidi üle 2000 krooni, pluss intressid.

Urmas Arumäe tunnistas, et kaitseväes teeniva võlgniku puhul oli sellise kokkuleppe sõlmimine tema praktikas esmakordne juhtum. «Kohtuväliseid kompromisse juhtub ikka, need on alati mõistlikumad kui kohtulahendid, sest on odavamad,» selgitas Arumäe.

Kõik endised Oliveri allkirjastatud võlakohustused anti väeosa komandöri kätte, kes need hävitas, ning nüüd kehtib ainult viimane kokkulepe.

Kui Oliver pärast sundaja lõppu võlgu tagasi maksma ei hakka, lubas Arumäe kohtusse minna. «Tema endaga ei hakka enam keegi rääkima,» välistas vandeadvokaat võlausaldajate jõulised survemeetodid. «Kuid kohtulahendi korral muutub ühiskondlik arvamus Oliveri suhtes järsult negatiivseks,» usub ta.

Vandeadvokaat meenutas, et enne kokkuleppe sõlmimist küsis ta Oliverilt, kuidas viimane elab. «Aitäh, halvasti,» vastas noormees, kes pärast põgenemist tagandati nooremseersandist reameheks.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TOOMAS MATTSON

Tallinna halduskohus leidis eile, et valitsuse otsus mitte anda ärimees Mark Rivkinile, tema abikaasale ja tütrele Eesti kodakondsust, on seaduslik. Rivkin sai avalikkuses tuntuks seoses ekspeaminister Indrek Toome katsega Rivkinite passe kaitsepolitseist altkäemaksu abil välja osta.

Halduskohtunik Elle Kask ütles «Postimehele», et valitsuse korraldus, millega keelduti Rivkinile ja ta perekonnale kodakonduse andmisest, ei ole üheski punktis vastuolus seadusega.

«1938. aasta kodakondsusseaduses ja selle 1940. aasta redaktsioonis ei ole antud kodakondsuse andmisest keeldumise aluseid. 1995. aasta kodakondsuse seaduses on need alused olemas, kuid see seadus ei laiene Rivkinitele,» sõnas kohtunik. «Kuna 1938. aasta seaduses keeldumise aluseid ei ole, siis ei saanud valitsus ka alustele viidata. Selles osas on õiguslik vaakum.»

Kohtunik möönis, et kohtus ei selgunudki põhjus, miks valitsus Rivkinitele naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmisest keeldus. Sellekohasele küsimusele ei osanud kohtus vastata ka valitsust esindanud siseministeeriumi õigusosakonna juhataja Osvald Tammeorg.

«Asjas ei oma see ka tähtsust, sest vabariigi valitsusele on antud kodakondsuse otsustamiseks ainupädevus, seega on ka negatiivne otsus valitsuse pädevuse piirides,» ütles kohtunik.

Mark Rivkin kinnitas «Postimehele», et kavatseb asja kindlasti edasi kaevata. «Mulle on oluline teada saada äraütlemise põhjus,» sõnas Rivkin.

Ta lisas, et ei ole veel mõeldud, kas jätkata Eesti kodakondsuse taotlemist või võtta mingi teise riigi kodakondsus. «Mul on vaja selle üle mõelda,» nentis ta.

Rivkinite esindaja vandeadvokaat Üllar Talviste viitas Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele, mille kohaselt haldusaktid, millega määratakse kindlaks isikute avalikul õigusel rajanevad õigused ja kohustused, peavad olema motiveeritud.

Rivkinite esindaja Üllar Talviste nimetas protsessil BNSi teatel vaidlustatud korraldust riigivõimu omavoli aktiks, mis sobiks keskaega, mil isevalitseja ei pidanud oma otsuseid põhjendama.

Kodakondsus- ja migratsiooniameti peadirektori asetäitja Ene Rebane ütles «Postimehele», et tema isikliku arvamuse järgi on riigil suveräänne õigus anda kondakondsust, keegi ei saa seda võtta õigusena saada. «Riik otsustab ise, keda ta oma kaitse alla võtab,» kinnitas Rebane.

Vabariigi valitsus keeldus käesoleva aasta 9. aprillil Rivkinile ja tema perele Eesti kodakondsust andmast, kuna nad olid siseminister Märt Raski sõnul esitanud Eesti passi taotlemiseks valeandmeid. Rivkinid esitasid valitsuse otsuse peale kaebused halduskohtule, eitades valeandmete esitamist.

9. juuli kohtuistungil selgus, et valitsus oli 2. juulil Rivkinit puudutava otsuse tühistanud ja võtnud samal päeval vastu teise keelduva otsuse, milles ei olnud keeldumist motiveeritud.

Ene Rebase sõnul oli see riigi vastus Rivkini ebakorrektsele käitumisele riigi suhtes.

«Rivkin teadis, et ta ei ole Eesti kodanik ja et selleks saamiseks tuleb tal läbi teha teatud protseduurid. Ta esitas meie arvates teadlikult valeandmeid ja tema väited, nagu ta poleks teadnud, et ta pole Eesti kodanik, on absurdsed,» ütles Rebane.

Rivkin ja tema pere said juba 1993. aastal kodakondsus- ja migratsiooniameti Ida-Tallinna osakonnast Eesti passid, kuid kaitsepolitsei võttis need 1994. aastal hoiule, kuna selgus, et need olid välja antud mitteõiguspäraselt. 1994. aasta detsembris püüdis ekspeaminister Indrek Toome Rivkinite passe altkäemaksu eest kaitsepolitseilt välja osta. Kohus mõistis hiljem Toome süüdi altkäemaksu andmise katses ja karistas teda 3000-kroonise trahviga.

Siseministeeriumi andmeil esitas Mark Rivkin omal ajal avalduse Eesti kodaniku passi saamiseks, kusjuures passi väljaandmise aluseks olevale rahvastiku arvestuse kaardile on Mark Rivkini emana märgitud Eesti kodanik Aksella Tameri. Hilisemal kontrollimisel selgus, et Aksella Tamerile on samast Ida-Tallinna osakonnast välja antud pass, kusjuures rahvastiku arvestuse kaardile ei ole märgitud pojana Mark Rivkinit. Seega ei saanud Mark Rivkin Eesti kodakondsust sünniga ja tal pole õigust saada Eesti kodaniku passi, taotlemata naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsust.

1993. aasta märtsis anti passid välja ka Mark Rivkini abikaasale Liidia Rivkinale ja tütrele Olga Rivkinale.

Taotluse naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saamiseks Eesti Kodanike Komiteede taotlejakaardi alusel esitas Rivkinite perekond alles pärast seda, kui kaitsepolitsei oli 1994. aasta veebruaris nende passid hoiule võtnud.

«Nimetatud isikud olid esitanud Eesti kodaniku passi taotlemisel valeandmeid, tõendades rahvastiku arvestuse kaardile kantud andmete õigsust oma allkirjaga,» nendivad seletuskirjas valitsusele siseminister Märt Rask ja kantsler Jaan Toots.

Kodakondsuse taotlemise dokumentidele on Mark Rivkin lisanud oma sünnitunnistuse, kus tema isana on märgitud Ruvim Rivkin ja emana Vera Rivkina, mitte Aksella Tameri, nagu rahvastiku arvestuse kaardil.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

URMAS KALDMAA

Pärnu linnakohtus algas eile kohtuprotsess Permi grupeeringu oletatava liidri Nikolai Bleskovi (sünd. 1957) ja tema kaasosaliste Peeter Vaiki (1967) ning Vahur Tammani (1959) üle.

Bleskovi süüdistatakse röövimises, väljapressimises ja relva ebaseaduslikus omandamises ning hoidmises, Vaiki avalikus varguses, röövimises ja väljapressimises ning Tammani väljapressimises.

Politsei oli kohtuistungi ajaks võtnud kasutusele erilised ettevaatusabinõud. Hommikul toodi kohtumajja eriväljaõppe saanud koer, kelle abil tehti kindlaks, et pommi majas ei ole. Uste juures, koridorides ja treppidel valvasid politseinikud. Kohtusaali sisenejad otsiti läbi, politseinike kasutada oli metalliotsija, mis reageeris isegi närimiskummi hõbepaberist ümbrisele.

Kohtuasja sisulist arutamist eile alustada ei saanud, kuna Bleskovi ja Vaiki advokaadid ei olnud kohtuistungile ilmunud. Kohtu poolt määratud advokaadiga kumbki süüdistatavatest ei nõustunud. Bleskov ütles, et tal on leping advokaat Nadezhda Kikasega, kes on kursis tema kohtuasja kõigi detailidega, kohtu poolt määratud advokaati näeb ta aga esimest korda. Vaik soovis oma kaitsjana näha Andres Gorkinit, ei andnud aga selget vastust, kas tal on Gorkiniga sõlmitud leping. Vaik põhjendas lepingu puudumist sellega, et ta kannab praegu vanglakaristust ja tema tegevusvabadus on seetõttu piiratud.

Tekkinud olukorra analüüsimiseks kuulutas kohus välja pooletunnise vaheaja. Pärast seda tegi kohtunik Rein Pokk teatavaks otsuse jätkata kohtuasja arutamist kolmapäeval. Sel päeval peab Bleskovi poolt valitud kaitsja ilmuma kohtuistungile, vastasel korral on kohtul õigus määrata kaitsja ise. Vaiki kaitsja selgus aga eile vahetult enne kohtuistungi lõppu. Selleks sai mitte Andres Gorkin, vaid hiljuti Tiit Madissoni kaitsnud Paul Järve.

Nikolai Bleskovi ja Peeter Vaiki süüdistatakse selles, et nad 1993. aasta 30. septembril tungisid ühe Pärnu ärimehe korterisse ja füüsilist vägivalda ning ähvardamist kasutades võtsid sealt kaasa 4285 USD ja umbes 25 000 krooni eest kuldasju. Vahur Tamman pidas väidetavalt samal ajal vahti õues, et hoiatada kaaslasi võimaliku ohu korral. Kuna saak osutus loodetust väiksemaks, siis lubasid kurjategijad uuesti tagasi tulla. Umbes pool aastat elas ärimees pidevas hirmus. Talle helistati ja ähvardati teda tappa või röövida tütar.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MALLE TOOMISTE

Eile peale kella kaheksat hommikul tõid Viljandimaa päästeteenistuse mehed põlevast elumajast Viljandis Leola tänav 9 välja kolm surnukeha, vana naise koos kahe täiskasvanud pojaga.

Viljandimaa päästeteenistuse peainspektor Jüri Soovik ütles «Postimehele», et esialgseks tulekahju põhjuseks peab ta vooluvõrku jäetud keedukannu. Tuli oli saanud alguse köögist alumisel korrusel.

Hukkunute sugulased, kes asusid koristama tulekahjus kannatada saanud ruume, rääkisid, et 79-aastane naine oli elanud koos oma pojaga ning mõni päev tagasi oli neile külla sõitnud teine poeg Tallinnast. Sugulaste arvates võis tuli hakata majas hõõguma juba öösel, kuigi päästeteenistus sai väljakutse kell 8.13. Naine koos poegadega (s. 1941 ja 1943) oli surnud vingu kätte teisel korrusel.

Tules hukkunud Elfriede Sootsi mäletavad viljandlased staazhika kõrva-, nina- ja kurguarstina. Aastatel 1963-1975 oli ta Viljandi polikliiniku juhataja. Viljandi haigla peaarst Viktor Sarapuu ütles «Postimehele», et Sootsi hinnati tugeva erialaspetsialistina ning ta etendas suurt osa viiekümnendatel-kuuekümnendatel aastatel Viljandi tervishoiukorralduses.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

AIVAR AOTÄHT

Eile hommikul süttis tulekahju Tartus Peetri tänava majas, kus sai kergelt põletada purjus mees. Esimese korruse ühest toast leidsid tuletõrjujad kaheaastase pisitüdruku, kes küll selles õnnetuses viga ei saanud, kuid kellel lastehaiglas avastati ravivajavad nahamädanikud.

Kerkivat suitsu Peetri tänav 2 asuvast kahekorruselisest puumajast märkasid kell veerand üheksa naabrid kõrvaltänava majast ning kutsusid tuletõrje. Kohale sõitis kaks tuletõrjeautot.

Tartu tuletõrje- ja päästeameti juhtivpäästekorraldaja Gennadi Apevalov ütles, et tuli oli alguse saanud teisel korrusel ühest ruumist.

Kui tuletõrje kohale jõudis, olid teisel korrusel leekides üks tuba, esik, sinna viiv trepikoda ning katuse all olevad koli täis ruumid.

Apevalov sõnas, et tuletõrje oli sunnitud lammutama kaksteist ruutmeetrit katust. Allkorruse toad pääsesid tulest, osalt kahjustas neid vesi. Ülakorrusel pääses tulest üks tuba. Kustutamisel pidid viis tuletõrjujat kasutama hingamisaparaate.

Kiirabi viis traumapunkti 60-aastase purjus mehe ja lastehaiglasse 2-aastase tüdruku.

Traumapunkti arst ütles, et asotsiaalist mehe näol ja kätel oli punetusi ning kergeid põletusi. Mehele anti esmaabi ja lubati minna.

Põlenud majast leitud pisut hooldamata pisitüdruk vingust ega suitsust viga ei saanud, kuid peab nahamädanike tõttu umbes nädalaks ajaks haiglasse ravile jääma, ütles Tartu Ülikooli lastekliiniku vanemõde Maire Valgma.

«See on siin majas juba teine suur tulekahju,» ütles allkorrusel oma perega elav Tatjana Shpilik. «Eelmine oli umbes kuus-seitse aastat tagasi.»

Korteriperenaise sõnul käib ja elab majas joodikuid, kes tema sõnul ka tulekahju põhjustasid. «Kolm päeva jõid siin järjest,» lausus ta, näidates kasimata tube, oma sõnul bardakke.

Tatjana Shpilik lisas, et on käinud korduvalt politseist abi palumas, et joodikutest pääseda, kuid hoolimata politsei üsna sagedastest käikudest sellesse majja pole miski aidanud.

Ülejõe politseijaoskonna politseinik kinnitas, et Peetri 2 on tuntud joodikute kogunemiskohana. Politseinik jäi aga napisõnaliseks: «Igasugune väljatõstmine käib kohtukorras. Eesti vabariigis sissekirjutust ei nõutagi.»

Elamujaoskonna number 2 andmeil on majas Peetri 2 neli korterit, kuhu on sisse kirjutatud üheksa inimest. Majal on ka omanik, kellele hoonet siiski veel tagastatud ei ole.

Tartu tuletõrje- ja päästeameti juhtivpäästekorraldaja Gennadi Apevalov lisas, et tulekahju põhjus on teadmata, kuid tõenäoliselt võis see alguse saada suitsetamisest või hooletust ümberkäimisest tulega. «Sündmuskohal räägiti, et eelmisel päeval oli üks noormees suitsuga magama jäänud ning ta viidud traumapunkti,» sõnas Apevalov. «Üks mees ütles, et see tulekahju oli selles majas juba viies.»

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996