Lindiskandaal jääb toimikusse I, Eestis levivad «plastikraha» pettused, Politseil on teada üle tuhande pettusostu, kui maksti võltsitud krediitkaardiga

ENNO TAMMER

Aasta tagasi 22. septembril AS SIA ruumide läbiotsimisel leidis kaitsepolitsei poliitikute omavaheliste kõneluste salvestusi helis ja pildis. Eile aasta tagasi tegi president Lennart Meri avalduse, milles leidis, et SIAst hargnema läinud skandaal tähendab demokraatliku riigi kriisi. Täna aasta tagasi saabus Londonist peaminister Tiit Vähi, kes Tallinna lennujaamas kinnitas, et riigi kriisiks ta juhtumit ei nimetaks, kuid möönis, et tegu on mitme poliitiku eetilise kriisiga. Vähi teatab, et valimiste eelsel ajal käisid paljud poliitikud, «kass põues», ringi. Lindiskandaal jõudis haripunkti, kui president vabastas ametist siseminister Savisaare, ja 11. oktoobril kuulutas Vähi, et valitsus astub tagasi. 26. juulil 1996 lõpetas riigiprokurör Indrek Meelak Savisaare kriminaalasja. «Postimees», tutvunud Savisaare kriminaalasja eeluurimise materjalidega, püüdis vahendada eeluurimise kulgu, sest ühiskonda vapustanud lindiskandaal jääb toimikusse nii või teisiti.

22. septembril 1995 läbiotsimisel avastati ja võeti ära AS SIA ruumidest Välja tänav 20 Tallinnas dokumente, heli- ja videosalvestusi, millised viitasid ebaseadusliku jälitustegevuse toimepanemisele nimetatud aktsiaseltsi töötajate poolt.

Osal helikassettidel on jäädvustatud Eesti poliitikute kõnelused, kusjuures kõikidel salvestustel esineb Edgar Savisaare hääl.

Samuti on ühele videokassetile jäädvustatud 25. augustil 1995. aastal Näituse tänaval Tallinnas vabariigi valitsuse residentsis toimunud erakondade vahelisele nõupidamisele saabunud isikute sisenemine ja väljumine. Samuti on ühele helikassetile jäädvustatud nimetatud kohtumisel kõneldu.

Videosalvestuse teostamise eest on AS SIA töötajale Vladimir Kozlovile esitatud süüdistus kriminaalkoodeksi paragrahvi 133 prim lõige 2 järgi ette nähtud kuriteo toimepanemises.

Savisaare kriminaalasi algas ametlikult 16. aprillist 1996, kui kaitsepolitsei uurija tegi määruse SIA põhikriminaalasjast materjalide eraldamise kohta.

Uurija leidis et, on vajalik eraldada materjalid, millised puudutavad nn. lindiskandaali, kuna see asjaolu ei saa takistada põhikriminaalasja eeluurimist, milline on algatatud AS SIA töötajate vastu ning milles on käesoleval ajal süüdistatavatena kriminaalvastutusele võetud Tallinna politseiprefektuuri töötajaid.

Siseminister Savisaareviimaseid käike

Eeluurimistoimikus on siseminister Edgar Savisaare käik 6. oktoobrist 1995. Käik on fikseeritud siseministri käskkirjana.

«Kriminaalasjas nr. 95150138 teostatud läbiotsimisel Tallinnas Välja tänavas AS SIA ruumides võeti ära riigi politseiametile huvipakkuvaid jälitusmenetluse läbiviimiseks vajalikke materjale.

Lahendamaks nimetatud materjalide üleandmise võimaluse, tingimuste ja ajaga seonduvaid küsimusi käsin:

1. Moodustada töögrupp koosseisus riigi politseiameti peadirektor Ain Seppik, kaitsepolitseiameti peadirektor Jüri Pihl, kaitsepolitseiameti uurimisosakonna direktor Arnold Sinisalu, politseiameti keskkriminaalpolitsei direktor Kalev Prillop.

/.../

3. Töögrupil alustada tööd 6. oktoobril 1995 ja esitada iganädalane informatsioon tehtud tööst siseministrile igal reedel tööpäeva lõpuks.»

Lisandus: siseminister Savisaarel jäi saamata iganädalane informatsioon reedel tööpäeva lõpuks, sest 10. oktoobril 1995 vabastas president Meri peaminister Vähi ettepanekul Savisaare siseministri ametist. «Postimehel» puuduvad andmed, et pärast Savisaare vabastamist oleks siseministri ülesandeid täitev peaminister Vähi töörühma tegutsema sundinud.

SIA omanik sogas seisu ettekandega

Eeluurimise toimikus on AS SIA ühe aktsionäri, siseminister Savisaare nõuniku Kalle Klandorfi ettekanne. Ettekanne on registreeritud 9. oktoobril 1995 kaitsepolitseis.

Klandorf kirjutas oma aastataguses ettekandes: «/- - -/ SIA koostöö politseiga algas 1993. aasta lõpus esialgu Tallinna politseiprefektuuri ja kaitsepolitseiga (esimesed ulatuslikud materjalid valeviina tootjate ja illegaalse viinaveo kohta anti meie poolt Pihlile üle 1994. aasta kevadel, kusjuures ei tekkinud mingisugust küsimust sellest, mil moel need materjalid olid hangitud.)

Tallinna prefekt Ralf Palo autasustas SIAd 1993. aasta sügisel aukirjaga abi osutamise eest Hansapanga röövi avastamisel Tallinna lennujaamas ja ohtlike kurjategijate tabamise eest.

Koostöö politseiga intensiivistus 1994. aasta sügisel, kui riigi politseiameti keskkriminaalpolitsei ja turvafirma SIA vahel kirjutati 3. oktoobril 1994 alla koostööleping. Lepingule kirjutas alla keskkriminaalpolitsei abidirektor Koit Pikaro ja SIA tolleaegne tegevdirektor Veiko Kulla.»

Vahemärkus: Pikaro kinnitas Riigikogu SIA erikomisjoni ees, et leping SIA ja keskkriminaalpolitsei vahel ei vasta tõele, sest sellist lepingut pole olemas. Pikaro kinnitas, et tema allkirja ei ole mingil koostöölepingul SIAga. Pikaro kinnitas, et SIA majas pole iialgi ühtki politsei konspiratiivkorterit olnud.

SIA erikomisjoni kasutuses on siseministeeriumi kantsleri Jaan Tootsi allkirjaga paber, mis kinnitab, et politseiamet, seega ka tema struktuuriüksused, pole kunagi sõlminud mingisugust lepingut SIAga.

12. oktoobril 1995 oli Klandorf tunnistajana ülekuulamisel, kus ta ütles: «1994. aasta oktoobris sõlmisid SIA peadirektor Veiko Kulla ja tollane keskkriminaalpolitsei abidirektor Koit Pikaro lepingu selles, et SIA annab kasutada keskkriminaalpolitseile ruumid Välja tänava hoones, samuti võis politseiamet kasutada SIA vara (autod). Kahes ruumis töötasid politseitöötajad, need ruumid olid eraldi signalisatsiooniga. /- - -/»

15. jaanuaril 1996 oli Klandorf taas tunnistajana ülekuulamisel. Küsimus: «Täpsustage palun, millistel asjaoludel ning kus kohas sõlmisid SIA peadirektor Veiko Kulla ja keskkriminaalpolitsei abidirektor Koit Pikaro lepingu, et SIA annab keskkriminaalpolitseile ruumid ja autod kasutada.

Klandorf:«/- - -/ Kas leping Pikaro ja Kulla vahel alla kirjutati, ei oska öelda. Nimetatud lepingut ma näinud ei ole allkirjastatud kujul. Seda, et ma 12. oktoobril 1995 ülekuulamisel teatan, et leping sõlmiti 1994. aasta oktoobris Pikaro ja Kulla vahel, võib nimetada infomüraks. Miks ma seda ütlesin, ei oska öelda.»

Klandorf kirjutas oma aastataguses ettekandes: «Lepingu alusel andis SIA tasuta kasutamisele politseile oma ruume, vara ja transpordivahendeid. Ruumid, mida SIA hoones kasutas politsei, olid teistest eraldatud koodlukuga, maja oli varustatud turvakaamerate ja valvuriga. Nendes ruumides hoiti mitmesugust politsei operatiivmaterjali, mida kasutasid nii keskkriminaalpolitsei kui Tallinna politseiprefektuuri kriminaalpolitsei töötajad. /- - -/

Turvafirma SIA tavalised töötajad ei olnud kaasatud salajasele kaastööle ega osalenud jälitustegevuses. Mingit operatiivinformatsiooni nendele kasutada ei antud.

Kaitsepolitsei poolt äravõetud materjalidega seoses teatan:

1. Jälitustoimikuid viidi ära kaks tükki. Need olid õppetoimikud, mis Tallinna politseiprefektuuris registreerimisele ei kuulunud ning milles kasutati aegunud operatiivinformatsiooni. Nende abil õpetati välja noori kaastöötajaid.

2. Telefoniabonentide kõnede eristuste väljatrükid olid tehtud Tallinna politseiprefektuuri ülesandel. Need väljatrükid olid tehtud mitmete kriminaalasjade raames. Videokassette, millel on näha H. Dikajevi kuritegeliku grupeeringu varjatud jälgimine jne., kasutati politsei konkreetsete kriminaalasjade raames.

3. Keskkriminaalpolitsei ülesandel koguti ka igasugu operatiivset laadi materjale, mis olid laiali kantud seoses miilitsa reorganiseerimisega politseiks. Neid materjale koguti ja osteti endistelt miilitsatöötajatelt või teistelt eraisikutelt (ENSV siseministeeriumi aegsed materjalid, erikontrolliblanketid jms.).

4. Lepingut Mihhail Gorbatshovi ja turvafirma SIA vahel kasutas keskkriminaalpolitsei ja Tallinna politseiprefektuuri kriminaalpolitsei Krasnodari grupeeringu töötlusel ja sisenemisel sellesse. Antud grupi töötlus lõppes 1995. aasta septembri lõpus, kui neli selle grupeeringu aktiivset tegevliiget võeti vahi alla.

5. Ülejäänud materjal hõlmab SIA kattevarjus töötanud politseiametnike osalemist konkreetsete kuritegude avastamisel.»

Lisandus: Klandorfi ettekande kirjutamise täpne aeg on lahtine, kuid endine siseminister annab kaudselt mõista, miks see ettekanne sündis.

11. aprillil 1996 oli Savisaar ülekuulamisel. Uurija küsis: «Palun selgitage, mis asjaoludel ja kelle ülesandel ning kellele oli Klandorfi ettekanne adresseeritud?»

Savisaar: «Ettekanne koostati Klandorfi poolt asjaolude selgitamiseks. Andsin selle ettekande edasi Lennart Merile, Tiit Vähile, kust see ilmselt on edastatud kaposse. Etekanne koostati pärast läbiotsimist SIAs ja ma palusin Klandorfil seda teha. /- - -/

Palusin Pihli, et ta tutvustaks mulle neid linte, et saaks selgeks nende päritolu ja kuuluvus. Pihl lubas seda teha, kuid ei suutnud mitme päeva jooksul leida uurijat, kelle käes olid lindid.»

Vähi kuulati esimesena üle

Lindiskandaali kriminaalasjas on kaitsepolitsei esimese tunnistajana üle kuulanud pühapäeval, 8. oktoobril 1995 kell 11.55 peaminister Vähi.

Vähi on hiljem tunnistanud, et tegi siseminister Savisaarele ettepaneku ise tagasi astuda laupäeval, 7. oktoobril 1995. Koonderakonna aseesimees Mart Siimann on «Postimehele» öelnud, et tema keelitas Savisaart ise tagasi astuma pühapäeval, 8. oktoobril.

Küsimus Vähile: kuulake SIAst läbiotsimisel äravõetud helikassettide koopiaid. Kas teate, kelle kõnelused on helikassettidel salvestatud, millal ja kus need kõnelused toimusid, kes neist osa võtsid ning kes on nimetatud kõnelused salvestanud?

Vähi: «Kassetil nr. 1 on lindistatud minu ja Edgar Savisaare jutuajamine, milline toimus minu korteris 3-4 päeva enne Riigikogu esimest istungit. Salvestanud on selle jutuajamise Edgar Savisaar või keegi kolmas. Jutuajamise juures peale minu ja Savisaare kedagi ei olnud.

Kui me Savisaarega selles kohtumises kokku leppisime, siis nimetas Savisaar usalduskriisi ja ma vastasin sellele, et rääkimiste tulemused võib ju fikseerida.

Kassetil nr. 2 on minu arvates Edgar Savisaare ja Mart Laari kõnelus (tegelikult on Indrek Kanniku ja Edgar Savisaare kõnelus - E.T.). Kassetil nr. 3 on Edgar Savisaare ja Siim Kallase kõnelus ja kassetil nr. 4 Savisaare ja Kallase kõnelus. Neil kassettidel toimunud kõneluste ja salvestamise asjaolusid ei tea. Kuulsin neist praegu esmakordselt.»

(Järgneb.)

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TOOMAS SILDAM

Eestis ollakse lähedal kurjategijate võrgu paljastamisele, kes on ligi kaks aastat tegelnud krediitkaartide võltsimisega.

Soome keskkriminaalpolitsei saatis tänavu maikuus Eesti kolleegidele mahuka toimiku, mis sisaldab krediitkaartidega tehtud pettusi. Juulikuus andis keskkriminaalpolitsei tollane abidirektor Koit Pikaro materjalid üle majanduspolitsei osakonnale.

«Praeguseks on meil teada Eestis üle tuhande juhtumi, mil ostude eest on makstud võltsitud krediitkaardiga,» ütleb majanduspolitsei sheff Veljo Aleksandrov.

Alates oktoobrist 1995 hakati peamiselt Tallinna mõnedes restoranides ja kauplustes - võimalik, et ka bensiinitanklates - kopeerima välismaalaste VISA krediitkaartide magnetribasid.

Suurim pettusarve 100 000 krooni

Enamjaolt valiti ohvriteks soomlased. Müüja või kelner võttis nende krediitkaardi, läks taga- või kõrvalruumi pandud elektroonilise makseterminaali juurde, tõmbas sealt kaardi läbi ning pärast seda kopeeris krediitkaardi magnetribale jäädvustatud info mingi lihtsa, kuid nutika aparatuuriga.

Hiljem salvestati see info suvalise plastikkaardi magnetribale. Väidetavalt kasutati selleks isegi magnetlukkude avamiseks mõeldud kaarte, reeglina salvestati varastatud info aga krediit- või maksekaartidele, mis olid samuti varastatud.

«Mõnda niimoodi hangitud krediitkaarti kasutati kaks-kolm korda, mõnda aga üle saja korra,» räägib Veljo Aleksandrov.

Võltsostude summad mahuvad vahemikku paarisajast kroonist kuni 9000 kroonini, kõige suurem arve küündivat 100 000 kroonini ühe maakonnakeskuse mööblikaupluses.

Välismaalased, kelle kaardile kuulus ümberkopeeritud magnetriba, said umbes kuu aja jooksul üllatava teate, et nad on oma krediitkaardi limiidi ületanud ja nende «kaart on tühi».

Enamik kannatanuid suutis tõendada, et ei ole neid oste teinud, ning kahju kandsid pangad või kauplused, restoranid ja bensiinitanklad. Maailmas tuntakse selliseid pettusi juba kümmekond aastat.

Tuli üheks päevaks Tallinna

21. septembril ilmus Soome päevalehes «Helsingin Sanomat» artikkel «Soomlaste krediitkaarte võltsitakse Eestis». Selles kirjutatakse, kuidas augustis tuli üheks päevaks Tallinna huvireisile Soome politsei konstaabel, kes kasutas oma VISA krediitkaarti ainult ühel korral - kui maksis lõunasöögi eest «Toompeal asuvas hea mainega Toom-Kooli restoranis».

«Ettekandja viis krediitkaardi kümne meetri kaugusele baariletile. Klient kuulis makseaparaati raksatust ja sai oma VISA kohe tagasi tsheki allakirjutamiseks,» kirjeldab «Helsingin Sanomat».

Paar päeva hiljem - 21. augustil - sõitis Tallinnast Soome 22-aastane Kesk-Eestist pärit mees. Ta tiirutas rohelise BMWga mööda Lääne-Soomet ja kasutas nelja päeva jooksul umbes sajal korral Eesti Ühispangast tema nimele välja antud VISA krediitkaarti, ostes kaupa kokku ligi 40 000 Soome marga eest.

Kui mees tahtis 24. augustil laevaga tagasi Tallinna sõita, peeti ta Helsingi sadamas kinni. Sealse keskkriminaalpolitsei ametnikel oli siis juba teada, et eestlase krediitkaardile oli kopeeritud Toom-Kooli restoranis lõunatanud Soome politseikonstaabli VISA kaardi magnetriba info.

Pettuses süüdistatav eestlane viidi vanglasse, kus ta praegu kohut ootab. Kolme aasta eest mõisteti samasuguse kuriteo eest kolmele hiinlasele kahe ja poole aastane vanglakaristus. Nemad üritasid võltsitud krediitkaartidega osta 200 000 Soome marga eest hinnalisi käekelli.

Majanduspolitsei õpib

1990ndate aastate esimesel poolel juhtus Eestis suuremalt jaolt selliseid kaardipettusi, kus poodides-restoranides maksti varastatud krediitkaardiga. Sageli oli see kokkumäng kelnerite ja müüjatega, kes said kogu ärist oma protsendi.

«Varastatud kaarte kasutati päev kuni kolm, siis jõudis kaardi tegelik omanik panna selle suletud kaartide nimekirja,» selgitab Pankade Kaardikeskuse tegevdirektor Margus Aun.

«Eesti majanduspolitsei alles õpib kaardipettusi avastama ja uurima, enne meil ju sellist kogemust pole,» tunnistab majanduspolitsei sheff Veljo Aleksandrov.

Samas teeb ta möönduse: «Esimesed nutikamad krediitkaardi pettused avastati suvel 1994. Siis ei kasutatud elektroonilisi makseterminaale nagu praegu, vaid nn. kelkterminaale, kust «võeti maha» kaardi esiküljele pressitud info.»

Üks tollal sehkendanud petturite kamp saadi ka kätte ning asjaosalised lähevad varsti kohtu alla.

Kaardikeskus paigaldas alates möödunud aasta algusest võimalikult paljudesse kohtadesse elektroonilised makseterminaalid, mis ei võimalda teha topelt-kviitungeid.

Mullu oligi kaardipettusi suhteliselt vähe, kuni sügisel ilmusid välja andekad inimesed, kes hakkasid kopeerima ja ümber salvestama krediitkaartide magnetribal olevat infot.

«Lugeja» ja «kirjutaja»

Majanduspolitsei hoidub igasugustest kommentaaridest võimalike kahtlusaluste kohta. Politseivälised allikad oletavad, et Tallinnas võib kaardipettustega tegelda kaks gruppi nooremapoolseid mehi.

«Tegelikult on kõik väga lihtne,» selgitab üks asjatundjatest. «Näiteks restoranis või kaupluses on kelneril või müüjal umbes sigaretipaki suurune seadeldis, mille tegemiseks piisab kolmest mikroskeemist, mõnedest vidinatest ja 9-voldisest patareist. See on «lugeja», millega saab maha kopeerida krediitkaardi magnetribale salvestatud info. Info maht on tühine - kahel real kokku 40 tähemärki - ning mõni «lugeja» suudab jäädvustada isegi 30 krediitkaarti.

Edasi ühendatakse «lugeja» arvutiga, mis omakorda on ühendatud «kirjutajaga», millega salvestatakse näiteks sellesama Soome politseikonstaabli VISA kaardi magnetriba info meie Ühispanga, Hansapanga või mistahes muu panga kaardile või suvalisele magnetkaardile. Seejärel ostetakse selle kaardiga, mida hing ihaldab, arved lähevad põhjanaabrite politseinikule.»

«Postimeest» konsulteerinud asjatundja arvates on esimesed «lugejad» toodud Eestisse Venemaalt, kuigi neid oleks võimalik ka kohapeal valmistada. «Kirjutajate» päritolu on aga teadmata.

Äri eduks on vajalik tuttav müüja või kelner

Majanduspolitseinikud ja politseivälised allikad on mõlemad veendunud, et kaardipettused lähevad läbi vaid seal, kus kurjategijaid abistab kaupluse müüja või restorani kelner.

Veljo Aleksandrov näitab kümmet tihedalt täistrükitud paberilehte nende firmade nimedega, kus on kaardipettused toimunud.

Lehekülgede kaupa korduvad ühed ja samad nimed. «See ei saa olla juhuslik,» resümeerib majanduspolitsei sheff. «On väga kitsas ring kohti, kus juhtub suuri kaardipahandusi. Oleme veendunud, et kaardivõltsijatega on vahetult seotud mitmed teenindajad.»

Tõepoolest, raske uskuda, et 6000- või 9000-krooniste ostude puhul jätab müüja kontrollimata, kas krediitkaart on ehtne.

«Nõuame elektrooniliste makseterminaalide omanikelt, et nad võrdleksid, kas kaardi esiküljele pressitud ja magnetribale salvestatud info kattuvad. Seda on lihtne kontrollida. Kui info ei kattu, tuleb kohe politsei kutsuda, mitte aga ostu eest maksmine vormistada.

Müüjatel on kohustus küsida kaardiga maksjalt ka isikut tõendavat dokumenti, mida sageli ei tehta,» ütleb Pankade Kaardikeskuse tegevdirektor Margus Aun.

Ta usub kindlalt: «90 protsenti võltsitud kaartidega maksmisest on «musta kaardi» kasutaja ja müüja kokkumäng. Sellised tehingud lähevad läbi ainult seal, kus on müüjapoolne tugi.»

Samamoodi on raskesti mõistetav, kuidas saab soomlaselt varastatud krediitkaardiga tuhandete kroonide eest osta soome keelt mittevaldav umbvenelane. Ka teda abistab sõbrast müüja, kes saab tänutäheks mingi asja või sularaha.

Tööd jätkub kaheks aastaks

«Meil on praeguseks teada üle tuhande pettusostu, kui maksti võltsitud krediitkaardiga. Oletame, et iga episoodi puhul kulub kannatanu ja ühe-kahe tunnistaja ülekuulamiseks 6 tundi. Kokku teeb see üle 6000 tunni ehk vähemalt 750 kaheksatunnilist tööpäeva, mis on kaks aastat,» muigab Henri Sepp majanduspolitseist. Peale tema uurivad kaardipettusi veel üks majanduspolitsei uurija ja keskkriminaalpolitsei varavastaste kuritegude grupp.

«Püüame teha nii, et võltskaartide kasutamine muutuks võimalikult keeruliseks,» lubab Pankade Kaardikeskuse tegevdirektor Margus Aun. Nüüdseks olevat kehtestatud nõue, et makseterminaal ei tohi asuda kusagil tagatoas, vaid kliendi nägemis-ulatuses.

Peale selle valmistub kaardikeskus mõningateks uuendusteks elektrooniliste makseterminaalide kasutamises, mis vähendaksid magnetriba ümberkopeerimise tõenäosust. «Loodetavas-ti kaob selline teenimisvõimalus varsti ära,» on Margus Aun optimistlik.

Võltsitud maksekaartide kasutamisest tekkinud kahjud kannab kas pank või kauplus, oleneb, kuidas nende omavahelises lepingus on vastutus sätestatud. Mitmed firmad, kus kaardipettusi juhtus eriti massiliselt, teatasid majanduspolitseile oma valmisolekust hüvitada kiiresti, ja peaasi vaikselt, sadadesse tuhandetesse kroonidesse küündiv kahjusumma. Nende firmade nimede avalikustamine võiks ausaid kliente eemale peletada.

«Restoranile oleks see kindlasti valus löök, kui öeldakse avalikult, et just nende juures on maksekaartide magnetribasid ümber kopeeritud. Korralikes restoranides maksavad kliendid kaartidega juba üle 50 protsendi arvetest,» ütleb Margus Aun. Ta kaalub mustade nimekirjade koostamist firmadest, kus puudub kontroll oma töötajate tegevuse üle.

Kui kogu see lugu ükskord kohtusse jõuab, võidakse krediitkaartide võltsijaid ja kasutajaid karistada kuni 8-aastase vabadusekaotusega.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996