Tiit Vähi avas 7 miljonit maksva Haapsalu staadioni, Karl August Hermanni pole veel unustatud, Vaba ühiskonna probleemid, Mulgi Instituut andis vilet, Pärnus moodustati valimisliit «Brackmann», Nähtamatu oht elektrilises muruniitjas, Elekter tappis muru n

ENE PAJULA

Eile kell 16.45 kuulutas peaminister avatuks Haapsalu staadioni ja ühtlasi esimesed rahvusvahelised kergejõustikuvõistlused, millest võtsid osa Erki Nool, Virge Naeris, Remigia Nazaroviene, Liina Põldots, Marko Turban ja teised Eesti tipsportlased.

See oli pikisilmi oodatud sündmus, sest juba aastakümneid meenutas Haapsalu staadion rohkem külakarjamaad kui spordiplatsi. Võimalusi staadioni rekonstrueerimiseks hakkasid Haapsalu linnapea Urmas Sukles ja aselinnapea Sulev Vare otsima juba 1994. aastal.

Leping Rootsi firmaga Nordic Sport AB sõlmiti 1995. aasta alguses. Nordic Sport valiti töö tegemiseks avalikul konkursil, sest nende tingimused olid Haapsalu linnale sobivaimad. Staadioni ehitamiseks on seni kulunud veidi üle 7 miljoni krooni. 700 000 krooni saadi staadioni lõpetamiseks valitsuse reservfondist.

Staadioni avamisele eelnenud päeva jooksul tutvus valitsusjuht Lääne maavalitsuse tööga. Teda huvitas, kuidas maakonnas viiakse ellu valitsuse poliitikat. Peaminister kuulas ära maavalitsuse seisukohad uue riigieelarve koostamisel.

Vähi tutvus Haapsaluga

«Pean oluliseks leida võimalusi Haapsalu taastusravihaigla ehituse kiirendamiseks,» ütles Tiit Vähi õhtusel pressikonverentsil Lääne maavalitsuses. «Külastasin taastusravihaiglat tema praegustes ruumides ja leian, et haigla personal on suurepärane ja teeb, mis suudab, kuid objektiivselt nad paremini ei saa.»

Taastusravihaigla on oluline kogu Eestile. Uue haigla ehituseks on riigieelarvest juba saadud 14 miljonit krooni ja umbes 20 miljonit oleks veel vaja. «Peame leidma võimaluse,» kinnitas Tiit Vähi, «et taastusravihaigla valmiks kindlasti 1998. aastal.»

Ka Haapsalu üksetehases, avaldas peaministrile kõige suuremat muljet see, et tehas on Eesti turule tänavu kaks korda rohkem uksi-aknaid müünud kui möödunud aastal.

Haapsalu koolituskeskusega tutvudes oli peaminister üllatunud. Haapsalu Wiedemanni-nimelise gümnaasiumi juurde rajatud keskuse arvutiklassis saavad haridust gümnaasiumiõpilased, seal korraldatakse rahvusvahelist õpetajate täiendõpet ning ümberõpet tööhõiveameti tellimusel, samuti mitmesuguseid kursusi. Peaminister oli hämmastunud, «et munitsipaalalluvuses koolituskeskus ei maksa linnale midagi, vaid teenib ennast ise tasa!»

Peaministrina käis Tiit Vähi viimati Haapsalus 1992. aastal, kui ta arutas tollase maavanema Andres Lipstokiga puhastusseadmete ning raudteeprobleeme. «Haapsalu on oma arengus Eesti keskmisest üle,» kinnitas valitsusjuht. «Selle nelja aastaga toimunud muutused linnapildis on väga suured. Piiskopilossi ilme on samuti palju paranenud.»

Küsimusele, millest võiks tuleneda kiire areng traditsiooniliselt vaesel Läänemaal, vastas Tiit Vähi, et nii maavalitsus kui ka kohalikud omavalitsused teevad oma tööd hästi. «Eesti valitsuse ülesanne on kindlustada edasiminekut, tagada riigi julgeolek ja vältida tagasilangust sotsialismi, kõik muu on kohalike omavalitsuste pädevuses,» arvas peaminister.

Haapsalu staadioni rajakate on hetkel Eesti moodsaim. Analoogne on vaid Tallinnas «Kalevi» sisehallis. Sulev Vare kiidab Haapsalu oma ehitusfirmasid Ehtot ja Annet, kes ehitasid tribüüni, finishimaja ja teised rajatised. Haapsalu linnavalitsusel on staadioniga seoses kaugeleulatuvaid plaane. Eileõhtune suur kergejõustikuvõistlus oli alles algus. Edaspidi tahetakse igal aastal augustis korraldada rahvusvaheline võistlus.

Eile katsusid jõudu ka poliitikud. Hoota kuulitõukevõistlusest võtsid osa peaminister Tiit Vähi, kultuuriministeeriumi kantsler Henn Vallimäe, Lääne maavanem Hannes Danilov ja Haapsalu linnapea Urmas Sukles. Kuulitõukevõistluse võitis Põhja Kõrgepingevõrkude asedirektor Raivo Ellermaa. Tiit Vähi jäi kuulitõukes eelviimaseks.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ENE PUUSEMP

Laupäeval meenutati Põltsamaa lähistel ühel taluõuel Karl August Hermanni. Koha- ja ajavaliku põhjuseks oli rahvavalgustaja ja aatemehe siinne kodukant ja 145. sünniaastapäev.

Üritust võis võrrelda hästi ette valmistatud laulupeo või omaaegse «Vanemuise» seltsi koosolekuga, kus peeti kõnesid, lauldi ja mängiti.

Kokkutulekupaiga korrastamiseks olid suuri jõupingutusi teinud Pardi talu peremees Arnold Everaus ja tema tütar, Tartu Ülikooli professor Hele Everaus ning Põltsamaa vallavalitsus (vallavanem Tiit Kulu) ja külaelanikud (külavanem Heino Joost).

Oli kujundatud koht, kus lippu heisata ja kõnesid pidada, kus rahvale laulda ja pilli mängida, publikule valmis mitu rida istepinke.

Algavale üritusele andis kaalu Eesti kaitsejõudude orkester, kelle mäng saabujaid taluõuele kutsus.

Hermanni päeva kuulutas avatuks Põltsamaa vallavanem Tiit Kulu. Heisati riigilipp.

Edasi vaheldusid kõned Hermanni loodud muusikaga, mida esitasid puhkpilliorkester, viiuldajate ansambel, Tartu meeskooride lauljad, Vanemuise teatri ooperikoor, segakoor Vanemuine ja Põltsamaa koor Heli.

Hermanni lapsepõlvest Nõmme külas kuni tema elu- ja tööpäevade loojanguni Tartus kõnelesid külavanem Heino Joost, TÜ prof. Hele Everaus, TÜ lektor Udo Kolk, ASi Postimees juhatuse esimees Mart Kadastik, Vanemuise teatri esindaja Evald Kampus, konservatooriumi õppejõud Artur Vahter, trükikoja Greif direktor Kalle Rannu ja kirjanik Ain Kaalep.

Sõnavõtud olid kui põgusad kultuuriloolised ettekanded, mis mõistvalt tunnustasid aatemehe püüdlusi valgustada ja harida oma rahvast, õpetada ja luua omagi rahvale seda, mis teistel kultuurrahvastel juba ammu olemas. Ta asus ise tööle, et koostada eesti rahvale entsüklopeediat, õpikuid, lõi paremaks ja selgemaks omakeelseks eneseväljenduseks uusi sõnu, lõi laule kodus, koolis ja kirikus laulmiseks - oli 19. sajand ja meie rahvas vajas alles ülesäratajaid!

Kuid - ei saanud Põltsamaa kokkutulekul kõnelejad jätta osutamata Hermanni kui mitmel rindel tegutseja pinnapealsusele. Ühele valdkonnale pühendudes oleks Hermanni jälg meie kultuuriloos sügavam ja säravam olnud.

Sellele vaatamata võisid kõnelejad üldistada: pärast K.A. Hermanni on meil olnud päevaleht «Postimees», tema loodud grammatika ja muusika oskussõnu; tema isamaalaulud olid rahval suus meie laulva revolutsiooni ajal ja äsja, selgi suvel rahvusvahelisel poistekooride laulupeol ja ESTO päevadel.

Alo Ritsing ütles, et ehk Hermann ei tahtnudki ise särada, ta tahtis rahvast harida, oma rahva heaks tööd teha.

Mart Kadastik tunnustas Hermanni toimetulekut «Postimehe» majandamisel ja lugejaskonna juurdevõitmisel.

Ain Kaalep tegi Karl August Hermannile ja Jaan Tõnissonile kummarduse aususe ja kõlbluse eest, mis peaksid enim vääristama ka tänaseid ettevõtlikke eestlasi.

Kokkutulekust võttis osa ka K.A. Hermanni järglasi. Kohal oli 5 täiskasvanud ja 4 väikest suurmehe järeltulijat.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TRIIN PARTS

Parempoolse suunitlusega ühendus Res Publica korraldas oma aastapäeva tähistamiseks konverentsi «Eesti teelahkmel: vaba ühiskond või kõikvõimas riik». Asjatundjate abil prooviti analüüsida Eesti hetkeolukorda ja arenguperspektiive.

Konverentsil peeti hulk ettekandeid, räägiti nii kultuurist, majandusest kui ka poliitikast. Paul-Eerik Rummo rääkis võimalustest kultuuri riiklikult reguleerida ja kultuuriministeeriumi suurest vastutusest kultuuri arenemise soodustamisel.

Põhilised ettekanded käsitlesid poliitika- ja majandusküsimusi. Lektoriteks olid palutud Eesti Vabariigi juhtivad poliitikud ja majandusasjatundjad.

Poliitiliste jõudude ja riigiaparaadi probleemidest rääkisid välisminister Siim Kallas ja eksvälisminister Jüri Luik. Jüri Luik pidas Res Publica teemaasetust veidi lihtsustatuks, kuna demokraatlik ühiskond ei ole nii kontrastne. Ei ole võimalik vastandada vaba ühiskonda ja kõikvõimsat riiki, kuna vabaduse puudumine võib kaasa tuua hoopis mandumise, väitis Luik.

Jüri Luik pidas Eesti ühiskonnale ohtlikuks väiksearvulist eliiti. Kui ühiskond on äärmiselt korporatiivne, saavad väikese eliidi vajadused kiiresti rahuldatud ja suhteliselt suletud ringkond pidurdab muutusi,» ütles Luik.

Seda mõtet toetas ka Siim Kallas, tuues ohuna välja riigiametnike kõrged palgad võrreldes erasektori sissetulekutega. Ta rääkis võimalusest, et valimised kujunevad võitluseks riigilt saadavate hüvede pärast ning rõhutas poliitilise kontrolli vajalikkust hoidmaks ära professionaalsete ametnike iseseisvumist.

Jüri Luik nägi ühe lahendusena riiklike dokumentide laiemat levikut, mis tugevdaks debatti erinevate jõudude vahel ja aitaks ära hoida professionaalsete struktuuride sumbumist. Siim Kallas nõustus sellega, väites, et eelkõige tuleb tagada meediale finantsbaas, mis soodustaks vaba infolevikut. Siim Kallas ei pidanud paljuks ka alkoholi, sigarettide ja ravimite reklaamide lubamist, kuna sissetulek meediale on niiviisi kindel, sellest tulenev kahju aga kaheldav.

Kallas käsitles oma ettekandes ka eraettevõtluse laiendamise vajadust riiklike struktuuride arvelt. Riigisektoris töötavate inimeste arv on suurem kui erasektoris ning see suhe peab muutuma, ütles Kallas.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MALLE TOOMISTE

Laupäeval Viljandis pidulikult avatud Mulgi Instituudi üheksaliikmelise nõukogu liikmed peavad loodud asutuse ülesandeks koguda ja talletada mulkide vaimuvara.

Tallinna Mulkide Seltsist kasvanud mõte peaks selginema oktoobris vastu võetava tegevuskavaga, ütles Mulgi Instituudi teadusnõukogu liige, Tallinna Tehnikaülikooli professor Valdek Mikkal.

Tartu Ülikooli professor Eduard Vääri pidas vastse instituudi tööks jätkata seni Mulkide Seltsi välja antud ja kuuenda numbrini jõudnud «Mulkide Almanaki» toimetamist.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ANNIKA PÄRNAT

Neljapäeval Pärnus moodustatud valimisliit «Brackmann» on eraisikute valimisliit, millel on ametlik toetus Reformierakonnalt, Isamaaliidult ja varem Parempoolsete nime all kandideerinutelt, ütles «Postimehele» valimisliidu nõukogu esimees Marika Priske.

Priske sõnul peavad nad end praegu kõige parempoolsemaks valimisliiduks Pärnus. Valimisliidu registreerimisavaldusele kirjutas alla 27 inimest, liitu kuuluvad nii kandideerivad kui toetajaliikmed, kokku umbes 40 inimest, ütles Priske.

Valimisliitu kuuluvad ka praeguse linnavolikogu Brackmanni fraktsiooni liikmed, kes on otsustanud uude volikogusse kandideerida.

Täpne linnavolikogusse kandideerijate nimekiri pole Priske sõnul veel valminud. Praegune Pärnu linnapea Väino Linde on varem olnud Brackmanni fraktsiooni kandidaat, uuteks valimisteks ei ole valimisliit tema kandidatuuri veel kinnitanud, ütles Priske.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JAAN VÄLJAOTS

«Ma ütlen nüüd igale isale-emale, et elektriga peab olema väga ettevaatlik,» rõhutab veekalkvel silmadega ema, kelle majaesisel murul on vaas lõikelilledega tähistamaks kohta, kus ta 16-aastane poeg sai elektrilisest muruniitjast surmavaks osutunud elektrilöögi.

Tartust umbes kolmkümmend kilomeetrit Peipsi suunas, suurest teest veidi kõrvale jääva paisjärvekese ääres elav perekond oli laenanud suviti naabritelt muruniitjat juba aastaid. Ise valmistatud riistapuu oli korralike kummratastega ja hästi isoleeritud elektrimootoriga, mida kasutavad kaevurid põlevkivi puurimisel. Vigane oli vaid muruniitja järel lohisev elektrijuhe, tõsi, mitmelt poolt isoleerpaelaga parandatud, kuid vahetevahel võis sealt siiski kerget sirakat saada.

«Deniss oli ikka selline rõõmus ja optimistlik. Lõi käega, et ega ei juhtu midagi,» räägib ema, kes süüdistab nüüd ka ennast, et ei osanud tegelikku ohtu karta. «Mootorratas sai ostetud. Kartsime, et järsku juhtub sellega õnnetus. Aga kes see võis teada, et oht on sootuks mujal... Ratas nüüd seisab...»

Niiske lohk murus

Jaanuaris 16-aastaseks saanud Deniss oli nooruk nagu nooruk ikka. Kodusele töö tegemisele eelistas ta sõpradega lõbutsemist, kuid tegi siiski päeval vanemate nõutud tööd ära, et vastutasuks õhtul vaba olla.

«Ta küll ei tahtnud muru niita, aga teadis, et siis lubab isa õhtul külapeale minna,» räägib ema.

Laupäeva (3. augusti) pärastlõunal kella nelja-viie paiku võttiski Deniss naabrite juurest elektrilise muruniitja ja hakkas tööga pihta. Kummikuid tal jalas polnud. Niitmist alustas noormees maja eest, kus asub ka õue kõige madalam lohk, millest vihmasel ajal vesi maasse ei vajugi.

Naabritüdruk oli olnud esimene, kes nägi noorukit kahe maja vahelisel muruplatsil töötava niitja kõrval maas just nimetatud niiskes lohus.

«Ta oli esialgu vist veel arvanud, et Deniska veiderdab niisama. Deniss oli ju selline nalja poiss. Aga naabrinaine sai kohe aru, et asi on hull. Jooksis meie maja juurde ja tõmbas esiteks kohe muruniitja juhtme seinast välja,» räägib ema. «Siis tuli meile ütlema. Nüüd mõtlen, et hea, et mu oma 19-aastane tütar esimesena ei juhtunud nägema, tema oleks võibolla kohe venna juurde jooksnud ja nad oleks võinud mõlemad seal pikali maas voolu all olla.»

Arstid saavad südame käima

Naabrite juurest helistati kähku kiirabisse ja kohalikule arstile. Tagantjärgi kõigile abi eest tänuliku ema sõnul püüdsid reanimatsiooniauto saabumiseni kohale jõudnud inimesed oskust mööda abiks olla. Elutule noorukile hakati tegema kunstlikku hingamist ja südamemassaazhi.

Ometi ei aidanud miski enne, kui reanimobiili arstid olid välja võtnud elektrishoki seadmed. Paari shoki järel hakkaski noor ja tugev süda taas tuksuma ning reanimobiil kihutas Tartusse.

Neli päeva oli noormees Maarjamõisa haigla reanimatsiooniosakonnas, kuid suri teadvusele tulemata. Noormehe keha oli 220-voldise pinge all olnud nii kaua, et kahjustused osutusid paranematuteks.

Elektrivoolust põhjustatud põletusjäljed noormehe jalgadel, kätel ja kehal ei olnud sedavõrd saatuslikud kui rakukahjustused organismi sees.

Elekter hävitas veresooni

Nähtus, mida arstid nimetavad nekroosiks, ehk teisisõnu elusorganismi osa (rakurühma, koe või elundi) surmaks ehk kärbumiseks mingi kahjustuse tagajärjel, ei ole kohe algul märgatav.

Nekrotiseerunud kude laguneb ja muutub struktuurituks. Elektrivoolu alla jäänud noormehel juhtus see veresoontega, sest soontes voolav veri on parim elektrijuht. Veresoonte lagunemine viis sisemiste verejooksudeni. Noormehe seisund halvenes ja eluküünal kustus.

Nüüd põleb pikk ja peenike vahaküünal Denissi kodus elutoa kamina kohal ikooni ees.

«Ega ta ise jumalat ei uskunud, ehkki oli õigeusu kommete kohaselt ristitud,» seletab ema vabas eesti keeles. «Ta oli rahutu. Kirikus vaikselt seismine talle ei meeldinud. Tahtis ikka igale poole jõuda, sõpradega olla. Kui ta veel haiglas oli, siis poisid kurtsid, et kui Deniska elama ei jää, siis pole ka neil tahtmist edasi elada,» meenutab ema, lisades kahetsevalt, et matustel olid Denissi eakaaslased olnud vaikselt omaette, ehkki tema oleks soovinud ka neilt kuulda, milline oli ta poeg oma sõprade keskel.

Ühel vähestest fotodest, millele on ka Deniss jäädvustunud, on nooruk sõpra kaitseväkke saates pidulauas midagi õhinal zhestikuleerimas.

«Ikka mõtled, et ega minuga sellist õnnetust juhtuda ei saa,» arutleb ema poja pilti põleva küünla juurde tagasi asetades, «kuid nüüd ütlen ma küll igale isale-emale, et elektriga peab olema väga ettevaatlik.»

Vigase juhtmega saatuslik muruniitja on sellest ajast peale seisnud. Murul lillevaasi juures on selgelt näha rant, kus elektrilöök niitmise katkestas.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ALO LÕHMUS

Alates eilsest ootab Kalevipoja kuju kipsist mudel tartlasi endisse Kaitseliidu majja Riia 12 raha annetama.

Tartu Vabadussõja mälestussamba (Kalevipoja) taastamise komitee eestvõttel loodava kuju kipsist töömudel on valminud skulptor Jaan Luige käe all. Enne 4,7-meetrise kuju lõplikku valmimist tuleb teha veel üks poolelusuurune makett.

Kunstniku sõnul kujuneb Kalevipojast suurim pronksfiguur, mis Eestis seni üldse valatud on. «Leedukad tegid endale küll ka Tallinnas ühe viiemeetrise Gediminase,» meenutas Luik.

Uus Kalevipoeg on Amandus Adamsoni kunagise skulptuuri koopia niivõrd, kuivõrd toonast kuju fotodel säilinud on. Kadunud ja unustatud detailid tuleb asendada Luigel endal.

Esimese etapi valmistamine läks komiteel maksma 12 000 krooni, tööde kogumaksumus kuni pronksivalamiseni on umbkaudu 150 000 krooni. Kuju loodetakse Kreutzwaldi monumendi praegusele asukohale panna Eesti Vabariigi 80. aastapäevaks.

24-liikmeline komitee kogub raha annetuslehtede ja -kastidega ning samuti loodetakse toetust saada asutustelt ja Tartumaa omavalitsuste liidult. Tänasest 25. augustini ootab kuju heldeid annetajaid endises Kaitseliidu majas (vahepealne Eesti Põllumajandusülikooli hoone) aadressil Riia 12.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ROMI ERLACH

Loomaaed kuulub kindlasti paikade hulka, kus suve jooksul ära käia tasuks. «Postimees» käis ühel palaval suveõhtul uurimas, mida pakub Veskimetsas asuv Eesti ainus loomaaed, teejuhiks loomaaia direktor Mati Kaal.

Esimene koht, kuhu loomaaeda jõudes mõistlik suunduda oleks, on otse peasissekäigu vastas asuv kiosk, kus müügil loomaaia bukletid, raamatud ja suveniirid. Sõbraliku kioskööri sõnul on kõige minevam kaup loomaaia uus märk (43 krooni) ja 1989. aastal ilmunud värvitrükis raamat «Tallinna loomaaed» (4 krooni).

Meie alustame oma ringkäiku loomaaia peasissekäigust vasakule puudesallu jäävast häälekast linnuekspositsioonist. Mati Kaal näitab uhkusega linnuosakonna uusimat rajatist, kakkude klaasseintega «ridamaja», mis olevat vaatamata küllalt odavale lahendusele enamvähem kaasaegsel tasemel. Soome ehitusspetsialistid olevat öelnud, et nemad ei teeks ka paremini. «Lisaks sellele, et neid niimoodi parem vaadata on, on lindudel enestel ka hea,» leiab Mati Kaal. Paljud paarid olevat hakanud uues elupaigas ohtralt järglasi saama.

Külastaja tappis kaks kaamelit

Kakkude naabriteks on Tallinna loomaaia vapiloomad ilvesed. Nende klaaspuur sai valmis talvel ja praeguseks on ilvesed klaasi taga väga julgeks muutunud ega pelga enam inimesi. «Vahel on nii, et lapse nina on vastu tripeksklaasi ühel pool ja ilvese oma teisel pool,» räägib Mati Kaal.

Vaadata looma lähedalt ja läbi klaasi on tõepoolest hoopis teine asi kui kaugelt piirde tagant läbi võrede ja võrkude. Kaugelt vaatamise surub Mati Kaalu sõnul peale loomaaedade traditsiooniline põhiprobleem - inimesed peavad vajalikuks loomi toita. «Annavad igasugu rämpsu,» on Mati Kaal pahane. Möödunud aastal surid loomaaia kolmest kaamelist kaks, kuna üks külastaja toitis neid kartulikoortega. Kaamelid on väga tundlikud kartulikoortes sisalduva aine solaniini suhtes. Kolmas kaamel, keda praegugi loomaaias näha saab, pääses üksnes tänu sellele, et oli toona alles hiljuti loomaaeda saabunud ja kartis veel inimesi. Nüüd on kaameli puuri üles pandud elektrikarjus, mis takistab looma inimeste lähedale sattumast.

Tallinna loomaaia pärl on Mati Kaalu sõnul kitsede kollektsioon. Aluse sellele väidetavalt maailma kolme parema kitsede kollektsiooni hulka kuuluvale kogule pani asjaolu, et Lasnamäe nõlval, kus loomaaed enne Veskimetsa kolimist asus, polnud teisi loomi suurt võimalik pidada.

Veskimetsas kitsedel korralikku mäge veel pole, see on alles ehitamisel. Praegu peavad nad leppima puuridesse kuhjatud paekivihunnikutega. «Kui tulla siia hommikul kuue-seitsme ajal, siis iga kivihunniku otsas on karja juht,» räägib Mati Kaal. Karjajuhid peavad ilmtingimata saama oma karjale ülalt alla vaadata.

Üks kitsekollektsiooni asukas, Dagestani tuur, on Mati Kaalu sõnul pärit aladelt, kus praegu käimas Tshetsheenia sõda. Tshetsheenid, kes mägedes ennast millestki elatama peavad, on sunnitud seda haruldast loomaliiki ohtralt hävitama. Dagestani tuur on Mati Kaalu sõnul eriline oma lehvikukujuliste sarvede poolest. Mati Kaal räägib kaljukitse jalgade vapustavast amortisatsioonivõimest. Kunagi pääses vana loomaaia kolimise käigus üks kaljukits vabadusse ja jooksis üles Lasnamäele Asunduse tänavale. Inimesed tahtsid loomaaednikke kitse püüdmisel aidata ja lasid ta ühe elumaja trepikoja uksest sisse. Kits ronis üles viiendale korrusele, hüppas seal lahtisest aknast alla asfaldile ja jooksis edasi. Lõpuks saadi kits siiski kätte ja ta elas loomaaias veel õige mitu aastat.

Direktorile näidatakse hambaid

Loomaaia ühed aktiivseimad ja atraktiivseimad asukad on palava ilmaga ahvid. Ühes puuris käib aktiivne mäng ja üksteise sabast tirimine, kõrval otsib üks makaak teise seljast kirpe, keegi laamendab plastpudeliga.

Jaapani makaakidel - kõige põhjapoolsema levikuga ahvidel, kellele meie talv ei ole mingiks probleemiks, on parasjagu mitu tillukest poega. Üks pisikestest harjutab oksa otsast oma emale pähe hüppamist.

Tuttmakaak teeb nägusid ja näitab lähenevale loomaaia direktorile hambaid. Mati Kaal ei pahanda. «Ta näitab, et see on tema territoorium.» Shimpans Pino maadleb parasjagu kaltsuga, Mati Kaalu tervitused panevad teda aga oma mängu katkestama. Pino puuri ja kõnnitee vahelisel murul lebab üksik kummik. «Kummisääriku oled siia visanud!» kiidab direktor. Pino kõlgub uudishimulikult võrel ja naudib talle suunatud tähelepanu.

Papagoide ja roomajate ekspositsioon on praegu ajutine, käsil on ümberehitamine. Umbes kuu aja pärast on võimalik suuri madusid ja krokodille vabalt vaadata elevandimajas, siiani on neile ligi pääsenud ainult kooliekskursioonid ja see on loomaaia külastajates tekitanud õigustatud pahameelt.

Jääkarudele oli tol päeval valitsenud palavus liig mis liig ja kõik loomaaia jääkarud lesisid uimaselt puuri jahedal betoonpõrandal. Vaid jõulude paiku sündinud jääkarupoeg Jesper, kõigi loomaaiakülastajate suur lemmik, viitsis mööda puuri ringi tatsata.

Praktiliselt kogu loomaaia kaslaste kollektsioon põõnas samuti palavuses nagu üks mees. Vaid tiiger istus, tülpinud nägu peas, oma puuris vannis. «Väga õige mõte. Ilm kuum, muidugi tuleb vanni minna,» kiidab Mati Kaal tiigrit. Tiigritele meeldivat vees väga.

Elevandimaja üks tiib kuulub kahele ninasarvikule. Teravmokk-ninasarvik Murrey lesib parasjagu oma suure puuri keskel. «Teda ma käisin ise Zürichist suure veoautoga ära toomas - kaks tonni märatsevat liha nagu üks mees ütles,» meenutab Mati Kaal ja keelitab Murreyt püsti tõusma. Murrey tõusebki kuulekalt. Elevante on Tallinna loomaaias kolm, aga väljas käivad nad kordamööda - kas pull või siis kaks emast. Meie näeme pull Karli, kelle nimi Karl Vaino ajal loomaaiale suuri probleeme valmistas. Elevandimaja ühes tiivas on veel võimalik näha kääbusjõehobusid, meisterkaevureid vööloomi ja maailma kõige väiksemaid ahve - kääbusmarmosette.

Plaanis savanni rajamine

Elevandimaja taga algab ühes küljes võsa, teise külge jääb Lasnamäe mikrorajoonide vahelisi lagendikke meenutav hiigelsuur tühermaa. Kõik see maa kuulub loomaaiale. Kohe, kui raha saadakse, on plaanis see ka täis ehitada. Võsa kohale on plaanis rajada afrikaanium, kus sebrad, antiloobid, jaanalinnud ja kaelkirjakud oleksid kõik koos nagu savannis. Talve elaksid soojamaaloomad üle spetsiaalses talvemajas, kus neid samuti oleks võimalik vaatamas käia.

Võsa ja tühermaa vahel on mitmeteistkümne meetri kõrgused tehismäed, mille põhjaks on Pärnu maantee vana viadukt. Nendest mägedest saab Mati Kaalu jutu järgi elupaik kaljukitsedele. Tehismägede kõrval on lõppjärgus tiikide ehitamine, sinna tuuakse üle veelinnud. Poolteise kuu pärast peab valmis saama elevandimajani viiv suur keskallee, tuleval kevadel avatakse loomaaia teine värav.

Lisaks puuriloomade vaatamisele pakub Tallinna loomaaed muidki lõbustusi. Kohe peavärava kõrval on muinasjutulise välimusega tareke, kus on võimalik süüa ja lastel legodega mängida. Samas kõrval kulgeb paarisajameetrine laste lõbusõiduraudtee ja väikese jalutuskäigu kaugusel loomaaia servas on laste loomaaed. Sealseteks asukateks on küülikud, ponid, kääbuskitsed, konnad ja kilpkonnad, merisead ja muud väikesed ning ohutud loomad, keda lapsed katsuda, toita ja sülle võtta võivad.

Loomad laste zoos on väga julged. Kitseparv ründab aktiivselt kõiki kottidega külastajaid lootuses midagi head süüa saada. Küülikupojad kaitsevad ennast liigse väntsutamise eest kergelt külastajate näppe naksates. Lasteloomaaias olemine on Mati Kaalu sõnul loomade jaoks päris väsitav. Kui lapsi käib väga palju, vahetatakse näiteks lasteloomaaia kitsed päeva jooksul ümber. Ühed viiakse tavalisse puuri puhkama ja uued tuuakse asemele.

Aastas käib loomaaias umbes 400 000 inimest. Nõukogude ajal oli see number üle poole miljoni. Kui Venemaa piir kinni läks ja kütusega probleeme oli, langes aastane külastatavus kolmesaja tuhandeni. Ühe päeva rekord on 40 000.

Selle nädala pühapäeval tähistab Tallinna loomaaed 57. sünnipäeva ja kõik pääsevad tasuta sisse.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996