Eesti Vabariigi loojad ja Vabadussõja võitjad, Oma sõjaväe ülesehitamine, Peastaap, operatiivstaap, sõjaminister, Poisikluttidest ja ättidest ehk tänapäev Vabadussõja taustal, Ohvitserid ilma sõduriteta pole sõjavägi, Vabadussõjaaegne valitsus, Eestlaste

TÕNU PARMING

3. jaanuari hommikul 1920 lõppes Vabadussõda. Relvad Eesti-Vene rindel vaikisid. Pärast vaherahu arendati rahukõnelusi ja 2. veebruaril 1920 kirjutasid Nõukogude Venemaa ja Eesti alla rahulepingule. Vabadussõja algusest kuni Tartu rahuni oli ümmarguselt 14 kuud. Selle ajaga võitles Eesti riik endale välja eluõiguse. Eesti Vabadussõda kestis tingimustes, mis polnud poliitiliselt ega sõjaliselt optimaalsed rahvuslikele jõududele. Eesti oma punased eelistasid punase Venemaa ülemvõimu, Vene valged uskusid samuti Venemaa terviklikkusse, baltisaksa aadel ihaldas oma hertsogiriiki. Igaüks sõdis oma asja eest.

Tsaariaja lõpul hakati küll looma eesti rahvuslikke üksusi, kuid punavõim takistas nende tegevust pärast Oktoobrirevolutsiooni.

Punaarmee edu oli alguses kiire. Mõne nädalaga oli ta Tallinna all. Poolteist kuud hiljem oli aga Punaarmee põhiliselt kogu Eesti Vabariigist välja kihutatud.

Eesti Vabariigi kaitsejõudude ülesehituse töötasid 1918. aastal välja maapaos viibivad kindralid Aleksander Tõnisson ja Andres Larka. Eesti Ajutine Valitsus kiitis nende kava heaks novembri keskel 1918. Esialgu ainsa Eesti diviisi ülemaks määrati silmapaistvaim eesti soost ohvitser, kindralmajor Aleksander Tõnisson. Kindralmajor Larka oli sellal 24. veebruaril 1918 välja kuulutatud Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse sõjaminister. Vabadussõja alguseks puudus Eestil muuhulgas sõjaväeline staap. Sellele puudujäägile leiti lahendus peastaabi loomisega. 27. novembril 1918 määrati staabiülemaks kindralmajor Larka. Uueks sõjaministriks sai samal päeval Konstantin Päts, kes oli ühtlasi Ajutise Valitsuse peaminister. Kuna sõjaministril polnud aega praktiliste küsimustega tegelda, langes kohustus sõjajõude välja arendada kõrgemate ohvitseride peale.

Eesti kolmas kindralmajor Ernst Põdder juhtis tollal 1. jalaväepolku, olles ühtlasi Kaitseliidu ülem. Eesti Vabariigil oli Vabadussõja alguseks nimeliselt olemas 6 jalaväepolku ja 1 ratsapolk, mis kõik allusid 1. diviisile. Punaarmee vastu seisis aga 28. novembril 1918 vaid ligi 2000 sõdurit ja ohvitseri (kõik kokku).

Tõsine probleem oli ka see, et lahinguüksuste ja ülesehitatavate väeosade juhtimiseks puudus operatiivne organ. 14. detsembril 1918 loodi sõjajõudude operatiivstaap. Selle juhiks määrati polkovnik Johan Laidoner. Ametisse määrati ka sisekaitseülem, nimelt kindralmajor Ernst Põdder. Sisekaitseülem, peastaap ja operatiivstaap allusid kõik sõjaministrile.

Need sammud aga ei suutnud pidurdada punaväe sissetungi. 23. detsembril 1918 nõustus Ajutine Valitsus vanemate ohvitseride ettepanekuga luua Venemaa eeskujul laiahaardelise sõjaaegse võimuga ülemjuhataja institutsioon. Ülemjuhatajaks määrati polkovnik Laidoner ja mitte üks kolmest Eesti kindralmajorist (A. Tõnisson, A. Larka, E. Põdder).

Ülemjuhataja allus otse valitsusele ja ta ametivahekord sõjaministriga jäeti lahtiseks. Laidoner ülendati alles 20. jaanuaril 1919 kindralmajoriks.

Juba mõni päev hiljem esitas ta ametist lahkumise palve vastuolude tõttu mõnede poliitiliste ringkondade ja isegi Ajutise Valitsusega. Ta jäi siiski ülemjuhatajaks edasi. (Laidoner ülendati kindralleitnandiks alles Vabadussõja lõpus ülemjuhataja ametist lahkumisel). Operatiivstaabi juhi kohale määrati Laidoneri järglasena polkovnik Jaan Soots, kes hiljem ülendati kindralmajoriks. Peastaapi juhtis endiselt kindralmajor Larka.

Eesti läks igatahes edukalt vasturünnakule ja ehitas väga kiiresti üles märkimisväärse suurusega sõjaväe, kelle selja taga seisis arvestatav Kaitseliit.

Tagasivaates torkab silma esialgne segadus riigi sõjalise juhtimise organiseerimisel. See on ka arusaadav, silmas pidades, et Saksa okupatsiooni kokkuvarisemise ja Punaarmee kallaletungi ajaline vahe oli lühike.

Tõstaksin aga positiivses mõttes esile tõika, et edukad juhtisikud olid tollal küllaltki noored. Kõige vanem ohvitser, Aleksander Tõnisson, sai 1918. aastal 43-aastaseks. Ernst Põdder ja Andres Larka olid 39, Jaan Soots 38. Need olid siis meie tollased mundrit kandvad «rahvuslikud ätid». Eruätte polnud. Johan Laidoner kuulus poisikluttide tiiba, ta oli 34 aastat vana, polkovnikud Karl Parts ja Jaan Rink olid 32. Lausa «alaealiste» hulka tuleb arvata polkovnikud Viktor Puskar, vanuselt 29, ja Nikolai Reek, 28. Julius Kuperjanovist pole sünnis siin kõnelda, ta oli langedes vaid 24-aastane.

Asi polnud teistsugune riigi juhtijategi puhul. Aprillis 1919 valitud Asutava Kogu esimeheks valiti August Rei, kes oli siis 33-aastane. Ants Piip oli 1919. aastal 35 ja nende kahega võrreldes olid lausa vanakesteks Konstantin Päts (45) ja Jaan Tõnisson (51).

Eesti Vabariigi loojad ja Vabadussõja võitjad olid suhteliselt noored mehed. Väidaksin, et kuna oleme rahvana asja ükskord üle elanud, pole meil põhjust kahelda nooremate meeste (ja tänapäeval ka naiste) võimetes juhtida riiki ja sõjaväge.

Kuidas see juhtus, et Laidoner valiti ülemjuhatajaks palju vilunumate ohvitseride nagu Tõnisson, Larka ja Põdder asemel, on midagi sellist, mis pole meile täpselt teada. Kas Laidoner oli Vabadussõjas asendamatu, seda me samuti ei tea, sest teda polnud tarvis asendada. Kas ta oli parem valik kui eelmärgitud kolm kindralit? Või isegi kui näiteks Jaan Soots? Kipun arvama, et nii see oli. Laidoner polnud vilunud lahinguohvitser võrreldes nende teistega, kuid ta oli väga osav ülemjuhataja, kellele kogu sõjategevus allus. Põdder ja Tõnisson oleksid kindlasti ülemjuhatajana toime tulnud. Kas aga Laidoner nende asemel sama hästi rindel? Vabadussõjas oli siiski neid, kes olid sõna tõsises mõttes asendamatud, nimelt mehed igas vanuses, koolipoistest tõeliste ättideni, kes rivi koosseisus õilsalt sõtta läksid. Vaatamata oma aukraadidele pole ohvitserid ilma rivikoosseisuta sõjavägi. See on midagi, mida tasub alati meeles pidada. Ja ka seda, et sõjaministrid pole otsustava tähtsusega sõjajõudude tegelikus lahinguõnnes. Lõpptähelepanekuna olgu märgitud, et asendamatu polnud ka Vabadusõja-aegne valitsus. Eesti Asutava Kogu valimised aprillis 1919 olid esimesed demokraatlikud valimised Eesti ja eestlaste ajaloos.

Asutava Kogu kokkuastumisega langes Konstantin Päts ja tema juhitud Ajutine Valitsus. Asemele tuli Otto Strandmani valitsus, kelle asendamatus kestis tervenisti 6 kuud. Teda asendas 18. novembril 1919 - tegelikult Vabadussõja raskeimal ajal - Jaan Tõnissoni valitsus, kes tegi 1920. aasta 2. veebruaril Tartu rahu.

Vabadussõja algusest kuni Tartu rahuni on ümmarguselt 14 kuud. Eesti Vabariigil oli selle lühikese aja jooksul kolm valitsust, sõjaministritest rääkimata. Vabadussõda võideti sellele vaatamata tänu rahva tahtejõule, isamaalikule meelele ning vabadusihale ja muidugi tänu õilsatele meestele, tublidele ohvitseridele, oskuslikule valitsusele, osavale välispoliitikale ja heale õnnele.

Vabadussõja ajalugu ei märgi aga seda, et ministrid ja kindralid vaidlesid hambaravi üle. Ülemkindral ei nimetanud avalikult ministreid sulideks ja kaitseministrid ei süüdistanud, et nende kindralite käbarad on verised osalemisest Vene-Jaapani sõjas või suures ilmasõjas. Minevikust on alati midagi õppida.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

HARALD REBANE

Lübeckis on umbes 5000 sõjahauda Esimesest ja Teisest maailmasõjast. Mälestusmärkidel on tekstid mitmes keeles, loomulikult ka saksa keeles. Kõige märkimisväärsem on Vorwerker-kalmistu. Terve väli on täis pommitusohvrite ja pagendatute kalme. On mälestusmärgid nimetuile, kes puhkavad võõras mullas kaugel kodumaast, neile, kes uppusid merelaineis või hukkusid vägivalla ohvreina. On mitmekujulised obeliskid ja monumendid Ukraina, Vene, Leedu, Läti ja Eesti põgenikele. Leiame obeliski, mis märgib, et sellel kalmistul on maetud 380 Nõukogude kodanikku, kes hukkusid fashistlikul Saksamaal aastail 1941 - 1945.

Eestlaste mälestusmärgil on peale põgenemisel hukkunute nimede Eesti Vabariigi kolm lõvi, aastaarv 1947 ning tekst Schleswig-Holsteinis maetud eestlased. Esiküljel on 30 nime. Allservas on Fern der Heimat ruhen hier Esten (kaugel kodumaast puhkavad siin eestlased).

Toogem ära nimed esiküljelt: Hugo Oja, Raivo Lehis, Hans Jantra, Willem Tozens, Endel Meius, Franz Hindre, Oskar Võsa, Karolus Sirkel, Hilda-E. Teder, August Moorits, Endel Toom, Elmar Birk, Eduard Lindma, Eduard Tuvi, Vlad. Kesküla, Gustav Jaaska, Konst. Jõgeva, Hugo Kivimäe, Aarne Saluse, Edgar Tomingas, Ernst Kiivit, Fromh. Klais, Theodor Nagel, Paul Riis, Johannes Räst, Leonh. Riesenbuk, Mihkel Paakspuu, Paul Karu, Leonh. Jerkovitsh, Eino Neljas.

Mälestussamba teisel küljel identifitseeritavad on 18 nime: Felix-W. Greenberg, August G. D. Grass, Ursula Maydell, Vivi Reigo, Victor Matson, August Lätt, Elmo Kapp, Ago Sepp, Selma Tikso, Karl Tiels, Pilvi Aren, Matti Alliksaar, Juhan Piho, Martin Haan, Mart Nurk, Aleksander Alver, Rosalie Gutmann, Anne-Loore Noor. 14 jääb nimetamata.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1996