Rudolf Jalakas: rublade müük oli võrdne justkui valeraha tegemisega, Sotsiaaltöötajad otsivad võimalusi alkohoolikute abistamiseks, Estkompexim tahab muuta Pärnu rannasalongi renditingimusi, Rendilepingu tähtaeg on liiga lühike, Tingimused vajavad muutmis

VAHUR KALMRE

Kaitsepolitsei sai 6. detsembril rublatehingu uurimiseks kuu aega pikendust, seega peaks selle tehingu üksikasjad selguma juba uuel aastal. Rahareformi käigus kogutud 2 miljardit 260 miljonit rubla müüsid Eesti Pank ja Mart Laari valitsus 24,5 miljoni krooni eest vahendajate kaudu Venemaale.

Selgitades rublatehingu tagamaid, ütleb Mart Laar eilses «Eesti Päevalehes», et otsus rublade müügiks sündis koos Eesti Panga presidendi Siim Kallasega ning vormistus rahareformikomitee dekreediga 4. detsembril 1992.

Üks rahareformikomitee liige, Rootsis elav Rudolf Jalakas, ütles eile «Postimehele», et see rublatehing ei ole mitte väga korrektne küsimus. Sellele koosolekule, kus otsustati rublade müük, Rudolf Jalakast ei kutsutud.

«Mai algusest 1992 asendas mind haiguse tõttu rahareformikomitees Ardo Hansson, kuid sügisel olin juba nii terve, et hakkasin käima Eesti Panga nõukogu koosolekutel. Mäletan, et ajakirjanduses küsiti Hanssonilt minu kohta ning ta ütles, et Jalakas on juba terve ning seega tema mind enam ei asenda,» selgitas Jalakas.

1992. aasta lõpul olid rahareformikomitee liikmed peaminister Mart Laar, Eesti Panga president Siim Kallas ja Rudolf Jalakas.

«Siim Kallas on öelnud, et rublade müük otsustati komitees lihthäälteenamusega. Kolmandat liiget aga sellele koosolekule ei kutsutudki, ei mind ega minu asendajat,» ütles Jalakas.

«Ükski maa ei saa tekitada endale kahekordset rahalist varandust, teeb uue valuuta ja jätab vanad ka alles,» selgitas Jalakas oma põhimõtteid.

Jalakase väitel huvitabki teda asja põhimõtteline külg. Kui riik on asendanud valuuta, kas ta võib siis kasutada ka vana valuutat. Rahvusvahelise Valuutafondi soovitus oli rublad Venemaale üle anda, niisugusele lepingule kirjutas alla ka tol hetkel peaminister ja rahareformikomitee liige olnud Tiit Vähi.

«Minu arvates oli rublade müük vale samm. See oli võrdne valerahategemisega, kui kehtetu valuutaga hakatakse raha tegema,» ütles Jalakas «Postimehele».

Sellest sai Jalakase meelest aru ka Vähi, kui ta lepingule Venemaaga alla kirjutas. Alles hiljem tekkisid teistsugused mõtted, rublamüük sai aga hoo sisse siis, kui Vähit asendas peaministri ja rahareformikomitee liikme kohal Mart Laar.

Jalakase nõuanne oli rublad Venemaale vastavalt lepingule välja anda ning panna Venemaa kanda ka transpordikulud. Moskva tegi Jalakase meelest vea, et ta rublasid varem kehtetuks ei tunnistanud. Seda tehti alles 1993. aasta suvel.

Kui seda oleks tehtud varem, poleks rublamüük Venemaale olnud võimalik. «Nad jäid hiljaks, nagu venelased ikka jäävad hiljaks,» ütles Jalakas.

Detsembris 1992 ja 1993. aasta esimesel poolel viidi rublad Tallinna lennujaama kaudu mitmel korral Läti lennukompanii lennukitesse ja ühel korral Groznõist tulnud lennukisse, väiksemad rahatähed aga müüdi 1993. aasta augustis Tiiu Silvese firma vahendusel. Rublade edasine saatus on ikka veel teadmata.

«Rahareformikomitee tegevust reguleeriv seadus andis komiteele õiguse otsuse tegemiseks, sest tegu oli rahareformi lõpuleviimisega,» ütles Mart Laar «Eesti Päevalehele».

«Selles küsimuses pole mind kunagi informeeritud,» ütles «Postimehele» rahareformikomitee liige Rudolf Jalakas.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MADE LAAS

Järva-, Ida-Viru-, Pärnu- ja Viljandimaa sotsiaaltöötajad arutasid läinud nädalal alkohoolikutega seotud sotsiaaltöö probleeme.

Järva maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja Jüri Kotka ütles, et konverentsil arutati ühe konkreetse, Rolandi juhtumi kaudu, kuidas üldse saaks alkohoolikuid ravida ja päästa. «Kõik on valikute küsimus. Üks äärmus oleks, kui Roland istuks järgmised 30 aastat vanglas. Siis läheks ta riigile maksma 1,5 miljonit krooni. Kui me püüaksime teda päästa, lülitaksime töösse psühholoogid, narkoloogid jne., ei pruugi see summa sugugi väiksem olla, sest teda tuleb kogu aeg tugiisikute abil püsti hoida. Valikud on kuskil vahepeal.» Mitte midagi tegemise korral kulutab riik nagunii raha toetusteks, vanglale ja muuks. Kui aga tunnistame ta tõsiseks sotsiaaltöö objektiks ja püüame sekkuda, siis kulutab sellele raha omavalitsus, nentis Kotka.

Omavalitsuste, volikogude suhtumine on aga leige. «Sotsiaaltöötajaid peetakse raharaiskajateks. Nii on nad üksinda jäetud ja nurka surutud.»

Alkohoolikute aitamiseks vajaks muutmist keskkond ja elustiil. «See on ainuke, mis aitab protsessi üldse peatada. Praegu on ju nii, et edukad inimesed lahkuvad maalt. Alkohoolikute osakaal suureneb, sest kõrvalt lähevad arukamad lihtsalt ära.»

Sotsiaaltöötaja seisukohalt on oluline varajane ja täpselt ajastatud sekkumine, vaja oleks ka alkohoolikute rehabilitatsiooni keskusi.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

URMAS KALDMAA

Oktoobris Pärnu rannasalongi rendikonkursi võitnud OÜ Estkompexim soovib muuta renditingimusi. Rendilepingut tahetakse pikendada kolmelt aastalt 25ni, kusjuures esimesed viis aastat rentnik renti ei maksaks. Lisaks soovitakse saada ainuõigust rannasalongi ümbruses kauplemiseks.

Rannasalongi omanik, linn, peab seda Estkompeximi poolt endale võetud kohustustest lahtiütlemiseks. Linnavaraameti juhataja Liivi Vaidla sõnul kaalub linn kõnealuses küsimuses kohtu poole pöördumist.

20. detsembriks ei olnud Estkompexim linnale aga kirjalikku sooviavaldust, et renditingimusi muuta või üldse rendist loobuda, esitanud. Linn otsustas rannasalongi rendile anda aasta tagasi. Siis võitis rendikonkursi aktsiaselts Brastel, mis aga lõpetas oma tegevuse pankrotiga.

Teisel rendikonkursil selle aasta oktoobris osales kaks firmat. Neis parimaks tunnistati Estkompeximi pakkumine, mille põhiidee nägi ette rajada rannasalongi meelelahutuskeskus.

Otsuse tegemisel sai määravaks see, et Estkompeximi äriplaan oli paremini ühitatav linna arengukava ja huvidega. Rendilepingule Estkompexim aga alla kirjutama ei nõustunud. Estkompeximi poolt läbirääkimisi pidanud firma Pärnu filiaali direktor Heiki Preiman ütles, et läbirääkimiste ajal ei olnud tal täpset ettekujutust, kui suur summa on vajalik projekti käivitamiseks. Ta oli arvestanud esialgu 500000-700000 krooniga, kuid hiljem selgus, et vajalik lava-, heli- ja valgustehnika ning muu varustus läheb tegelikult maksma vähemalt 1,3 miljonit krooni. Selline investeering saaks Preimani sõnul end ära tasuda kaheksa aastaga.

Renditingimuste kohaselt sõlmitakse rendileping aga vaid kolmeks aastaks.

Et saada oma investeeringutele piisav garantii, soovis Estkompeximi Shveitsis asuva emafirma Kompexim president Alexander Kofkin rannasalongi ära osta. Kuna linnavalitsusele oli selline ettepanek täiesti vastuvõetamatu, siis nõustus Kofkin sõlmima 25 aastaks rendilepingu. Praegu tuleks rannasalongi rentnikul maksta renti 10 kr/m2 suvel ja 7 kr/m2 talvel, umbes 25000 krooni kuus läheb maksma kütmine ja 12000 valve. Preimani sõnul põhineb nende ettepanek muuta renditingimusi objektiivsetel arvutustel ja tingimustel.

«Ma ei usu, et kehtivatel rendi- ja muudel tingimustel on mõni firma üldse huvitatud rannasalongi rendile võtmisest,» leidis Preiman. Linnavaraameti juhataja Liivi Vaidla aga väitis, et rendikonkursil mingeid erilisi tingimusi ei esitatudki ja kokkuleppele oleks saadud ka lepingu tähtajas, kui selline probleem oleks tookord päevakorrale tulnud.

Linnavalitsus olevat põhimõtteliselt ka nüüd valmis rendilepingu tingimusi muutma ja kõiki üleskerkivaid probleeme arutama. Formaal-juriidiliselt ei saa seda aga praegu teha, sest linnavalitsuse korraldusega on Estkompexim tunnistatud rendikonkursil parima pakkumise teinud firmaks. Nüüd tuleb enne välja kuulutada uus rendikonkurss ja alles siis saab alustada läbirääkimisi renditingimuste muutmise üle.

Kes ja milliste volitustega isik peaks seda Estkompeximi poolt aga tegema, et Pärnu linnavalitsus võiks pidada saavutatud kokkuleppeid pädevaks ja lõplikuks? Oktoobris toimunud rendikonkursil pidas läbirääkimisi Estkompeximi Pärnu filiaali direktor Heiki Preiman, keda oli volitanud firma peadirektor Ants Laos. Saavutatud kokkulepet taheti hakata muutma aga pärast seda, kui Eestist oli saadetud faks Shveitsi Kompeximi presidendile Alexander Kofkinile.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ENE PAJULA

Teede- ja sideminister Kalev Kukk saatis Harju maavanemale Mait Kornetile ja Lääne maavanemale Hannes Danilovile kirja, milles teatab, et Riisipere-Haapsalu raudteelõigu taastamine ei ole majanduslikult otstarbekas ning see tuleb raudteeliikluseks täielikult sulgeda.

RE Eesti Raudtee taotleb ülalnimetatud raudteelõigu kui avaliku riigiraudtee sulgemist alates 1. jaanuarist 1996. Läänlaste lootusetu võitlus oma saja-aastase raudtee säilitamise eest hakkab jõudma lõpule. Teede- ja sideministeeriumi ning RE Eesti Raudtee otsust ei väära arvukad raudtee kasuks toodud argumendid ajakirjanduses ega mitu tuhat allkirja, mis inimesed on andnud reisiliikluse taastamise poolt. Oma mõju ei avalda Riigikogu toetus ega isegi mitte miljonid, mis on riigieelarvesse Riisipere-Haapsalu raudteelõigu taastamiseks sisse kirjutatud.

Raudtee peab maa pealt ära kaduma. Nii on ja nii jääb. Teede- ja sideministeeriumile ei lähe korda isegi see, et nende otsus on ebaseaduslik. Raudteeseaduse kohaselt (§ 6 lg.1 p.1) saab riigiraudtee sulgemise otsust teha ainult valitsus.

Läänerannikul elades saad äkki aru, mis tunne võis olla indiaanlastel, kui valge mees hakkas Ameerikasse põlisrahvastele hävingut toonud raudteid ehitama. Või kui näiteid lähemalt otsida, siis mis tunne võib olla ruhnlasel, kui teede- ja sideministeerium otsustab äkki nädalase etteütlemisega lõpetada igasuguse liikluse mandri ja Ruhnu vahel kui täiesti ebamajandusliku, mida see tõenäoliselt ka on.

Kuigi Lääne maavalitsuses on peetud mitmeid kohtumisi RE Eesti Raudtee juhtkonnaga ja maavalitsus on pidanud raudtee pärast ulatuslikku kirjavahetust, ei ole raudteevalitsus mitte kunagi esinenud täpse majandusanalüüsiga. Mitte kunagi pole esitatud ühtki konkreetset arvu. Nad kas ei tea või ei ütle. Ja ütlematajätmise ainus põhjus näib olevat see, et olukord Riispere-Haapsalu lõigul polegi nii halb, kui on üldsõnaliselt väidetud. Vaatamata sellele, et RE Eesti Raudtee on jätnud paljudele küsimustele vastuse võlgu, on Lääne maavalitsus ennast mõningate andmetega varustanud. Nii näitab kaubavedu kasvutendentsi. 1994. aastal tühjendati Haapsalu, Taebla ja Risti kaubajaamas kokku 1491 vagunit (76 095 t), laaditi 435 vagunit (16 587 t), kokku 2,95 miljoni krooni eest. 1995. aasta kaheksa kuuga tühjendati 734 (47 791 t) ja laaditi 397 vagunit (12 928 t).

Ainuüksi AS Jarmi, mis tegeleb jõusööda töötlemisega, annab tööd ca 100 inimesele ja maksis raudteele vagunite kasutamise eest 1994. aastal 1,04 miljonit krooni ja 1995. aasta kaheksa kuuga 0,82 miljonit krooni.

Hiiu maavalitsuse andmetel tuuakse saarele raudteed pidi 70% vajalikust kivisöest ja 50% vedelkütusest.

Kaubavedu ei tööta kahjumiga. Reisijateveo kahjum Riisipere-Haapsalu liinil oli 1994. aastal 2 miljonit krooni, mis moodustas kogu reisijateveo kahjumist (80 miljonit krooni) 2,5%. Reisijate arvuks loendati 1995. aasta 23. veebruaril 749 inimest ja 20. septembril 460 inimest. Kuna AS Jarmile lisaks on Läänemaal teisigi suuri raudteetransporti kasutavaid ettevõtteid (RE Eesti Kütuse, Haapsalu Terminaal, AS Palivere Ehitusmaterjalide Tehas, Rohuküla sadam, Dirhami sadam jne.), siis on Lääne maavalitsusel põhjust järeldada, et kokkuvõttes Riisipere-Haapsalu raudteelõik ei ole kahjumis. RE Eesti Raudtee ei ole seda kinnitanud ega ümber lükanud.

Oma eelpooltsiteeritud kirjas väidab teede- ja sideminister Kalev Kukk, et ühe kaubaveotonnkilomeetri tegelik omahind raudteel olevat 0,18 krooni, samal ajal kui autotranspordi kaubaveo tariifimäär Autoettevõtete Liidu andmeil olevat 0,3-0,6 krooni tonnkilomeeter. AS Jarmi andmetel aga tuleb raudteevedu neile autoveost umbes 10 korda odavam. 1. Suletavate raudteeliinide ümbert kaob asustus, nagu see juhtus 25 aastat tagasi, kui likvideeriti Märjamaa-Virtsu ning Tamsalu-Türi liin.

2. Rahvastiku asustustihedus maal väheneb veelgi. Sunnime inimesi linnadesse asuma ja hiljem tuleb riigil kulutada regionaalseks arenguks summasid, mis on suuremad kui praegune investeering raudteesse.

3. Raudtee kadumisel halveneb ettevõtluskeskkond, väheneb investeerijate huvi. Nii erastati Tabla jõusöödatehas tunduvalt alla alghinna just raudtee hääbumise pärast.

4. Puisteainete ja vedelike vedu on raudteed pidi tunduvalt efektiivsem, eriti kui kaubad tulevad välisriikidest.

5. Üldsegi mitte tähtsusetu ei tohiks olla keskkonnakaitseline aspekt. Just atmosfääri puhtust silmas pidades ei vähenda ka meiesuurused riigid raudtee osakaalu kogu transpordisüsteemis.

Jaanuaris on valitsus lubanud raudteede probleemi ka oma istungite päevakorda võtta. Loodetavasti ei otsustata seal raudtee sulgemist, vaid võetakse lõpuks ette korralik teaduslik analüüs. Seda valitsuse istungit oodatakse Läänemaal pikisilmi.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995