Peagi valmib Eesti esimene ökodukt

Loomasild kui osa ulukite elukeskkonnast. Illustratsioon: Pm

Rohelisel sillal saavad metsloomad Kolu lähistel üle Tartu maantee jalutada endale tuttavas keskkonnas ja ilma oma elu pärast pelgamata.

Selle asemel et mööda sõiduteed silgates enda ja autojuhtide elu ohtu seada, saavad põdrad, kitsed ja teised metsloomad juba sel sügisel üle Tartu maantee jalutada Eesti esimesel rohelisel sillal ehk ökoduktil. Esimene omanäoline ökodukt valmib Tallinna-Tartu maantee Aruvalla-Kose lõigul novembris. Praegu on ehitajatel pooleli loomasilla katmine pinnasega.

Maanteeameti keskkonnatalituse juhataja Villu Lükk ütles Postimehele, et ökodukti puhul on tegu üle tee ulatuvate teraskaartega, mille vahed ja pealne kaetakse pinnasega. Kõige peale laotatakse 50–60 sentimeetri paksune kasvumullakiht, mis võimaldab ökodukti haljastada.

Eesti kohalike puu- ja põõsaliikidega haljastatakse sild veel sel sügisel, osa istutustöid jääb aga tulevasse kevadesse. Lisaks sarapuudele, pihlakatele, kuuskedele ja mändidele istutatakse ökoduktile katse korras pistoksi, mis peaks meelitama ulukeid silda kasutama.

Loomasild on kavandatud võimalikult hooldusvabana. See tähendab, et haljastus ei vaja hilisemaid täiendavaid töid ning ka heintaimi ökoduktil ei niideta. Ökodukti ilme peab Lüki sõnul olema võimalikult looduslik – ulukid võtavad selle omaks vaid siis, kui nad ökoduktile liikudes ei taju oma tavapärasest keskkonnast väljumist. Samas on oluline seegi, kuivõrd hästi on õnnestunud sild paigutada maastikku ja ulukite harjumuspärastele liikumisteedele. «Ökodukt ei tohi ulukile jätta tehisrajatise muljet. Näiteks ei tohi see olla liiga järsu nõlvusega ning kindlasti peab teisel pool ökodukti näha olema mets, kuhu liikuda,» ütles Lükk.

Ökodukti servad piiratakse kahe meetri kõrguse puitplanguga, mis välistab loomade allakukkumise ning ühtlasi hoiab eemal ka häirivad autotuled. Peale puitplangu lisatakse ökoduktile pinnas- ja risuvallid, mille vahel loomad hakkavad liikuma. Kokku peaks see moodustama piisavalt loodusilmelise maastiku.

Inimeste ligipääs ökoduktile on piiratud ja ka mittesoovitud. Ulukite ökoduktile suunamiseks paigaldatakse piki maanteed 2,2 meetri kõrgused ulukitarad ning need piiravad ka inimeste liikumist teelt ökoduktile.

Küsimusele, miks rajatakse loomasild Aruvalla-Kose lõigule Kolu lähistele, vastas Lükk, et ökodukti asukoha tingis põtrade rändekoridor: «Põdrad rändavad sesoonselt põhja-lõuna suunas. Sügisel põhja poole talvistesse toitumispaikadesse ning kevadel suvistele toitumisaladele Kesk-Eesti soostikesse. Põtrade rännet üle tee on selles asukohas täheldanud nii piirkonna jahimehed, ulukibioloogid, kes ka osalesid projekti keskkonnamõjude hindamisel, kui ka kohalikud elanikud.»

Järgmised kolm ökodukti on projekteeritud Kose-Mäo lõigule. Esimene neist rajatakse Rõõsale, kui hakatakse ehitama Kose-Ardu lõiku. Järgmise kahe loomasilla ehitamise aega ei ole praegu aga võimalik ennustada, tõenäoliselt rajatakse need pärast 2020. aastat.

Lükk märkis, et kui peaks tekkima võimalus loomasildu ehitada kas Eesti riigi keskkonnaraha või Euroopa Liidu raha eest, võib päevakorda tulla rohkemate ökoduktide rajamine. Ökodukt on kallis rajatis, selle hind jääb sõltuvalt suurusest kahe ja kuue miljoni ­euro vahele.

Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondi rahastatavate tee-ehitusprojektide puhul nõutakse, et oleks tagatud loomade vaba liikumine. Ka looduskaitseseaduse järgi tuleb iga ehitusprojekti puhul arvestada loomade rändeteedega.