/nginx/o/2009/10/18/252376t1ha172.jpg)
Eestis on ligi 10 000 kodanikku, kes ei saa valida enne, kui teatavad riigile oma ametliku elukoha - ilma selleta neid valijate nimekirja lihtsalt ei kanta. E-valimiste pealetungist hoolimata ei pea õigusteadlane Ülle Madise tõenäoliseks, et seadust lähiajal muutma hakatakse.
Siseministeeriumi andmetel ei ole täpselt 9738 Eesti kodanikku rahvastikuregistrile oma elukohaandmeid teatanud - see moodustab 0,8 protsenti kõigist Eesti kodanikest.
Ehkki aastaid väidetakse, et nn sissekirjutus pole meil enam kohustuslik, ei pääse kodanik sellest siiski, kui soovib valimas käia või rahvahääletustel osaleda. «Valimistel osalemise eelduseks on elukoha olemasolu rahvastikuregistris. Valija kantakse selle jaoskonna nimekirja, kus asub tema registrisse kantud elukoht,» selgitas siseministeeriumi pressiesindaja Kristina Kareva.
Siseministeerium selles vastuolus probleemi ei näe: «Juhul kui selline isik siiski läheb valima, siis on tal võimalik esitada kohe oma elukoha andmed, mis kantakse viivitamata rahvastikuregistrisse ja selle alusel lisatakse ta valijate nimekirja,» vahendas Kareva ministeeriumi seisukohta. «Seega võib öelda, et kui isikul on soov valida, siis ta saab seda teha.»
TTÜ avaliku õiguse professor Ülle Madise tõdeb, et on küll kohustusliku «sissekirjutuse» vastu, kuid elukohaandmetele rajatud valimissüsteem pole siiski põhjendamatult piirav, sest igaühel võimaldatakse veel hääletamispäevadelgi elukoht rahvastikuregistrisse kanda.
«Minu arvates peaks lubama inimesel anda riigiga suhtlemiseks üles üks e-maili aadress. Aga praktikas tekitaks selline lähenemine palju probleeme ja praegusesse õiguskorda see ei sobitu, seepärast ei saa seda nii lihtsustada,» lisas ta.
Madise selgitas, et valimisõiguslike inimeste nimekiri tehakse Eestis rahvastikuregistri alusel ja elukoha aadressist lähtudes jagatakse valijad valimisjaoskondade vahel. «Iga valimisjaoskond peab valimas käimise kohta arvestust - nii on võimalik tagada, et iga valija kohta läheb arvesse vaid üks hääl.»
Teoreetiliselt oleks küll nii valimiste korraldust kui valimissüsteemi muuta nii, et elukoha aadress poleks enam oluline, kuid Madise ei pidanud seda lähiajal tõenäoliseks.
Madise sõnul lubavad seadused valimistel osaleda siiski ka neil, kes ei ole rahvastikuregistris - ta viitas rahvastikuregistri paragrahvile, mis kohustab inimese elukoha andmed kandma rahvastikuregistrisse vähemalt linna või valla ja linnaosa täpsusega, et inimene saaks hääletada.
«Vaidlus selle üle, kas elukoha registreerimine on kohustuslik või mitte, on kestnud aastaid. Riik ja kohalik omavalitsus on huvitatud sellest, et inimeste tegelikud aadressid on teada. Muuhulgas sõltub elukoha aadressist, millise linna või valla kassasse laekuvad inimese maksud,» arutles õigusteadlane. «Ka sotsiaaltoetused ja osa avalikke teenuseid eeldavad, et elukoha aadress on teada.»