Need, kes Leedumaa risti-põiki läbi sõitnud, kultuuri- ja kunstielamustest küllastunud ja Palanga kuurorti liig lärmakaks või kalliks peavad, võiksid rahuliku südamega ette võtta teekonna Kura säärele - luidete, linnukolooniate, fantastiliselt puhta merevee ja suitsukala aroomidest küllastunud kaunitesse kaluriküladesse.
Reis: Neringa põllega kokku kantud maa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks vana legend räägib, et aastatuhandeid tagasi, kui Kura maakitsuse kohal alles merelained mühisesid, sündis ühel väiksel liivasaarel kalurikülas tüdruk, kellele pandi nimeks Neringa. Tüdruk kasvas ja kosus, kuid pikkusest, kus kõik teised temavanused neiud pidama jäid, sirgus tema aina edasi. Nii ületas Neringa peagi jõu ja kasvu poolest küla tugevamadki mehed.
Meri olnud saare ümbruses sageli tormine, lõhkus võrke, uputas kalureid ja paate ning meremeestel oli loodusega võitlemisest lõpuks jaks otsas. Hädas läinud nad targa ja tugeva Neringa käest nõu küsima. Neiu ütles, et saare päästab vaid kaitsetamm. Kuna hiigelkasvu neiule võrdset abilist ei leidunud, asuski ta üksi põllega liiva kokku tassima ning lõpuks kerkis merepõhjast valgete luidetega lahte kaitsev maakitsus, mis tänaseni neiu nime kannab.
Lummavad luited. Kõige vanemates Saksa ristirüütlite ürikutes on Kura poolsaart nimetatud lihtsalt «maakitsuseks», ametlikku nime Kura säär mainitakse esmakordselt 1322. aastal, ja see pärineb ajast, mil piirkond veel Kuramaa koosseisu kuulus. Esimesed inimasustuse jäljed pärinevad aga koguni ajast 4000 kuni 2000 aastat e.Kr., mil siin asusid hilisemate baltlaste eellased. Ajaloolaste hinnangul tekkis unikaalse loodusega Kura maakitsus enam kui 5000 aastat tagasi Balti mere ja Kura lahe tuulest ja lainetest kokku kuhjunud liivamasside tagajärjel.
98-kilomeetri pikkusest maaribast on täna Leedu käes 52 kilomeetri pikkune osa, poolsaare lõunaosa kuulub aga Kaliningradi oblastile. Mõlemalt poolt palistavad poolsaart valged, kuni 70 meetri kõrgused ja kilomeetrite pikkused liivaluited ja inimeste kätetööga istutatud metsad.
Tänane Neringa sündis 1961. aastal, kui senised külad ühendati ühtseks haldussüsteemiks. Kuna pika ja kitsa Kura lahe suurim sügavus ulatub vaid 7 meetrini, on vesi soe ja väga kalarikas.Kui küsida leedulaste käest, mis neil Neringaga esmalt seondub, siis saate vastuseks ikka ühe ja sama: valge liiv, jumalik merevesi ja suitsukala hõrgutav aroom.
Kinkige endale vaateid. Erinevalt Leedu tõelisest suvepealinnast Palangast, kus elu hetkekski ei vaibu, on Neringa rahulike puhkajate ja tõeliste matkasõprade paradiis. Peaaegu tervet saart katab paralleelselt autoteega looklev jalgratta- ja rulluisurada ning taskukohased hinnad lasevad rahuliku südamega öömaja leida ka kõige kõhnema rahakotiga matkasellidel.
Kogu ajaloo vältel on siinsete inimeste kõige olulisemaks tegevusalaks olnud kalapüük, ning eriti oluline oli see just seetõttu, et haritavat põllumaad oli käes ülinapilt. Muuseas - põldusid pole Neringas tänaseni, ja poolsaare kaubavarud (kala muidugi välja arvatud) tuuakse sisse mandrilt.
Sajandeid tagasi pidid aga pidevas toidupuuduses elanud kalurid sõna otseses mõttes varesepraadi ja soolatud vareseliha valmistama õppima. Olulised muutused hakkasid poolsaarel toimuma alles möödunud sajandi alguses, kui kogu Euroopas sai suureks moeasjaks tervisevetel käimine, see tõi esimesed puhkajad ka Kurale. Kalapüügi kõrvale tekkis täiesti uus majandusharu ning ranna veerde hakkasid kerkima esimesed villad, hotellid, kohvikud ja restoranid.
Kivid teiba otsas, nõiad luua seljas. Juodkrante (leedu k: must kallas) on üks maakitsuse vanimatest asundustest ning on iidsetest aegadest tuntud hea merevaiguleiukohana. Viimased aastad on asula ilmet palju muutnud ja selle üheks silmatorkavamaks näiteks on valgustatud mereäärse promenaadi väljaehitamine. Valgustatud mererannal, kus rulluisutajad, jalgratturid ja jalakäijad ööl ja päeval ringi voorivad, on endale koha leidnud ka enam kui kolmekümnest kiviskulptuurist koosnev näitus «Vesi ja maa», mis sündis suviti saarele kogunenud rahvusvahelistes workshopidel loodud taiestest. Kes siis veel, kui mitte leedulased oskaksid kividega imet teha ja neid «teiba otsa» või pesunöörile riputada»?
Kui kohalikes suveniirikioskites pisut ringi vaadata, hakkab silma tohutu valik kõikvõimalikke nõiamoore ning ega Juodkrantest ilma Nõiamäel käimata lahkuda saagi. Uskumatult sügavate orgudega põlislaanes asub unikaalne vabaõhumuuseum, milles on enam kui 70 tammepuust kuju: kuradeid, nõidu, kõikvõimalikke müstilisi ja vähem müstilisi (näiteks Gena ja Potsataja) tegelasi. Kuigi Juodkrantes tasub sisse astuda ka ajaloomuuseumi ja gooti katedraali, on üks elamuslikumaid paiku hoopis Nida poole sõites paremale jääv Euroopa suurim hallhaigrute ja kormoranide koloonia. Veidi edasi võib turnida 36,5 meetri kõrgusele Lambamäele, kust on näha ligi kümne kilomeetri ulatuses laiuvad Hallid düünid.
Roosiaiad ja meri akna taga. Nida küla nime mainiti Saksa ordurüütlite ürikutes esmakordselt 1385. aastal (Noyken, Noyden). Pruugib teil vaid asulasse sisse sõita, kui pruuni-sini-valge värvikombinatsioonis uhkelt üles vuntsitud ja lillemerre uppuvad majad teid lausa jalust rabavad - see on vaatepilt, mida pole võimalik unustada.
Neringa kalurikülad eristuvad Leedu tavapärasest arhitektuurist märgatavalt ning oma osa on selles kindlasti sakslastel, kes nostalgiast ja soovist oma juurte juurde tagasi pöörduda on siin endale maju soetanud ja oma maitse järgi restaureerinud. Sakslaste «uus rünnak» saarele ei meeldi aga kõigile, ja jalgrattalaenutuses töötav Viktoras märkis sapiselt, et mõnel päeval ei saa ta leedu keeles vaat et sõnagi rääkida. Sakslased tunnevad end siin hästi just seepärast, et erinevalt paljudest Lääne-Euroopa riikidest, pole leedulastel saksa keelega probleeme.
euronormidest mööda. Kui keset linnasüdant ühte romantilise rookatusega majakesse sisse astun, et küsida, mis öömaja maksab, satun samuti pesueht sakslase peale. Roose turgutav Günther ütleb, et tema saksa soost suguvõsa on siin nii elanud juba mitusada aastat.
Kõrvalmajas peab samasugust armsat «nukuöömaja» julgelt üle seitsmekümnene vanapaar. Vastuseks, kuidas nad raske tööga toime tulevad, rehmab jutukas perenaine Vicenta, et mis see siis ikka ära ei ole: nagu paljud teisedki Leedu majutuspaigad, ei jända nemadki puhkajatele toidu valmistamisega ning see teeb elu oluliselt kergemaks. Perenaine selgitab, et piinlikult täpselt euronorme järgides ei saaks ta köögist kaugemale ja kulukas oleks see pealekauba.
Kindlasti käiakse Nidas olles ära ka Thomas Manni majamuuseumis, kus kirjanik veetis kokku kolm suve.
Neringa «kroonijuveeliks» on aga Nidast mõne kilomeetri kaugusel asuvad Parnidise düünid, mille 52 meetri kõrguselt harjalt avaneb kilomeetrite kaugusele ulatuv hingematvalt kaunis vaade: ees ja paremal õhtupäikese soojuses kuldkollased düünid, vasakul rohelusse uppuv, purjemastidest ummistunud Nida, teisal vana tuletorn... Ning kuigi te võite saare sünnilegendis kahelda, siis üht peate ometi uskuma - tugevad tuuled möllavad tänini. Mäe tipus oleva 13,8 meetri kõrguse graniidist päikesekella murdsid 1999. aasta sügistormid nagu pilpa pooleks. Legendides, tuleb välja, on alati kübeke tõtt. ā
Riina Luik