Nüüd on duialune seto räpp plaadi peal kinni koos kaheksateistkümne teise palaga.
RÄPP JA REGIVÄRSS ON VENNAD. Võro-seto kooslus Lõkõriq (Leigarid) esitleb sel nädalal oma debüütalbumit «Süä kisk». Rahvalikud laulud, omalooming, aga ka imeilus tõlgitsus Nick Cavei mõrvaballaadist «Where The Wild Roses Grow» «Mõtsruusi» nime all.
Lõkõriq laulja ja sõnaseadja Kauksi Ülle meelest on plaadi nimilaul setokeelse armastusluule tipp. Merca räpib mehe positsioonilt, kuidas pärast ühe viina ja ühe terava joomist tüdruku juurde ehale läks. «Sellest õndsast õhtust mu süda kisub sinu poole.» Karm lugu, kus lõpuks tukk mängu võetakse. Poiss pageb püksata.
Eestlastele ei hakka Lõkõriq asju ette-taha ära seletama. Kes võrot või setot ei tonka, muretsegu endale võro-seto sõnaraamat ja tõlkigu ise. Tegijate arvates on plaat tõestuseks, et need keeled sobivad ka muuks kui vaid regivärsilise rahvalaulu laulmiseks. Proovides on nad juba harjutanud Andrew Lloyd Webberi «Memoryt».
«Regivärsil ja räpil on kohutavalt palju ühist,» ütleb Merca. «Räpp on sündinud sellest, et üks hakkab stoorit panema ja teine jätkab. Mina vahet ei näe.»
Räppi pole seto tädid oma kõrvaga veel kuulnud. Plaadi lõpulugu «Hiro» olla aga Setomaal juba pooleldi hiti-, et mitte öelda hümni staatusse tõusnud. Tsibihärbläseq (linavästrikud) ja tüdrukud laulsid juba tunamullu, eelmisel suvel ümisesid mutikesed ka.
«On kindlasti neid, kes arvavad, et ma olen mingisugune vuhvel seto, aga see mind suurt ei heiduta,» ütleb Merca. Eesti passis pole seto rahvust ette nähtud, aga rahvaloendusel lasi ta enda ja tütre Ode setodena üle lugeda.
SETO GEENID. Tallinna külje all Laagris, teisel pool linna piiri kantseldas väikest Mercat vanaema ehk Mamma. Peaaegu nagu seto elu, kuigi lambaid ja kitsi polnud. Tänu vanaemale olid kolmesel Mercal lasteaeda minnes vene, seto ja eesti keel ludinal suus ning lisaks suutis ta sõltuvalt jutukaaslasest ühelt keelelt teisele ümber lülituda.
Luuletama hakkas Merca kirjakeeles. Vanaema maeti Juri Andropoviga samal päeval maha, vabrikuviled üürgasid leina märgiks. Aasta pärast pani Merca paberile esimese seto luuletuse.
«Mamma ei laulnud, seetõttu polnud mul ettekujutust, et selles keeles on võimalik poeesiat panna,» tõdeb Merca. Seto keelt kõnõlõs Merca vahel emagagi.
12-aastasel Odel on olnud erinevalt Mercast seto keelega vähe kokkupuuteid, aga ta püüab usinasti. Hääldus on täiesti perfektne. «Eks see tuleb geenidest,» nendib Merca. Tütrele on plaadil ka sõna antud joriseb mitmes laulus taustu, koos Kauksi Ülle jõmmidega.
SÕJARDIST EMA. Plaaditegemiseks läks siis, kui reamees Merle Jääger sõjaväest naasis ja Vanemuises algasid võrokeelse näitemängu «Pühak» proovid. Sõjaväkke mineku eel oli näitleja Jääger saanud Eesti parima naisnäitleja tiitli.
«Väga vahva, et tunnustatakse ja tehakse pai. Aga mis siis?» küsib Merca. «Ise tundsin end mitte enam looja, vaid hea käsitöölisena, ja nii juba kolm aastat.» Aasta sõjaväge tõi õnneks õige tunde tagasi.
Merca tahtis juhet välja tõmmata. Aga miks ei valinud ta mudas müttamise asemel reisi Aafrikasse või lambakasvatamist? «Tahan ma jah, tahan,» osatab ta selle peale.
Merca oli olnud pikka aega Kaitseliidus, aga sellest jäi kuidagi väheseks. Ning noorte vingumine, miks tuleb aasta otsa sõjaväes käia, jõudis tollal haripunkti. «See virin hakkas närvidele käima. Tahtsin näidata, et kui mina seal ära ei sure, siis no kuulge, mehekesed, no kamoon, eksju. Lõpetage, eksju.»
Merca teadis hästi, et tema sõjaväeskäiguga kaasneb meediakära. Kui ta armeest ära tuli, ütles üks ülemustest otse, et seni pole keegi suutnud Eesti sõjaväele nii käredat promo teha. Sõjaväel oli punkt kirjas. Tütar Odel ka sõjardist ema tõstis tema reitingut poiste silmis.
Merca ise põhjendab oma vasakule-paremale sahmerdamist väga inimlikult: ta tahab puhata. «Ma ei saa kogu aeg ühe asjaga tegeleda,» lausub ta. «Sõjaväkke minek tulenes osalt just sellest, et tahtsin teha midagi kardinaalselt teistsugust.»
PALJAS KUI PORGAND. Eesti avalikkus mäletab Mercat kui luuletajat, joonistajat ja lauljat. Aga üllatusi võib ta veel pakkuda. «Ma saaks hakkama ka torudepaneku või automootori parandamisega kui häda käes ja raamat kõrval. Ma teeks ära küll.» Ääremärkusena olgu öeldud, et juhiluba Mercal pole.
Suvisel aiandushooajal, kui kõik kunstnikud porgandeid harvendasid, seadis Merca sammud Antoniuse Gildi vitraaþikotta ja osutus ütlemata andekaks. Esimesel korral ei saanud isegi sõrmi veriseks. Tootis lilli, liblikaid ja draakoneid, suurteoseks kujunes aga lilla sügelislest, mille näoilme meenutab kahtlaselt kunagi ammu Merca turjal trooninud rotti.
Ning kui veel aega üle jääb, koorib ta end rõivist lahti lastekunstikoolis või ülikooli maalikateedris. Võtab võimalikult keerukaid poose, ise sisemiselt itsitades. Talle endale meenutab see lavaka-aegseid etüüdimänge, sest mõte töötab sedapidi, et milline inimene tavaelus neid poose võtta võiks. Ka avastas porgandpaljas Merca, et ajal, mil teised visandeid sehkendavad, saab ta ise rahus raamatut lugeda.
PAPAGOIVÄRVI KUNSTNAARITS. 1983. aastal, või juba varem, sai Mercast sõprade toel punkar. «Pungits,» ütleb ta ise.
Tema väljanägemine on seniajani punk. Papagoivärvi kunstnaarits, sama karva tanksaapad, hõbeniidiga tepitud kirsipunane vatiseelik (külma puhuks) ning sajataskuline nahktagi. Et kogu kraam ihu ligi püsiks. Õlale käib suur kott à la «Kunksmoori haute couture».
Pungitsaks lubab Merca jääda elu lõpuni. Ta läheneb neljakümnele. «Eks ole! Mõni aasta veel, jah!» Ongi nii. Välja näeb aga endiselt kui meheleminekueas neidis. Eriti siis, kui ta räpparina valget pitsidega kleiti kannab.
Kui seitsekümmend ette lööb, lubab ta endale jälle harja pähe lõigata. Otsib kapist välja kõige efima tagi ning taob selle külge kümme kilo neete. «Hakkan karguga mööda tänavat ringi käima. Siuke väike vanamutt!»
On aga teinegi võimalus. Vanemuise suurel laval seisab punane plüütool. Lava kohal helgivad hõbedased tähed: Merle Jääger 70. «Siis tulen mina rohelise harjaga,» kirjeldab ta. Rott muidugi õlal? «Rott, mis rott? Siis paneme juba nutria õlale!» laseb Merca fantaasial rämeda rõõmuga lennata.
Sorry, ta on jälle tulekul!
