Kuid hetkel on ümarlaud jõudnud kriisi. Pärast kontseptsiooni vastuvõtmist Riigikogus ja veel mõne tähtsa projekti entusiastlikku ettevalmistamist on ümarlaual kadunud selge tegevussuund ja koos sellega ka tulisus.
Üheks näitajaks ümarlaua hädadest on see, et umbes pooled 32-st esinduskogusse valitust ei ilmu kunagi koosolekutele. Kusjuures tihti on need just suurte organisatsioonide esindajad. Kas näiteks Eestimaa Looduse Fondil ja Kodukandil pole ümarlauda vaja? Ühelt poolt on inetu lasta ennast valida ja siis mitte kohal käia. Kuid teiselt poolt peab ka ümarlaud mõtlema, mida teha, et olla osalejatele tõesti vajalik.
Ümarlaua uus esinduskogu peab seega endast tolmu välja kloppima ja selgusele jõudma, milline täpselt on tema roll sellel aastal ja edaspidi ning milline on kõige tõhusam viis endale võetud ülesandeid täita.
Kuid kes selle uue rolli määratleb? Siin ongi konks. Ümarlauda on kaks aastat vedanud ühed ja samad inimesed. Jah, õieti needsamad inimesed, kes üldse on vedanud kolmanda sektori esindusorganisatsioone. Avatud Eesti Fond, Jaan Tõnissoni Instituut, Eesti Mittetulundusühenduste ja Sihtasutuste Liit
Need väärikad tegijad on palju korda saatnud, aga neid tuleks hakata ümarlauas välja vahetama. Muidu jääb kolmas sektor paigale loksuma ja läheb sogaseks nagu kalatiik. Ning asja alustajad on lihtsalt väsinud.
Hapnikupuudusest peab sektori päästma uus põlvkond, mis peaks esinduskogu tasapisi üle võtma. Ja selleks on vaja, et nad 1. veebruaril kohale tuleksid ja ennast uude esinduskokku valida laseksid. Selleks on vaja, et kolmanda sektori organisatsioonid mõtleksid juba praegu, keda nad tahaksid esinduskogus näha.
Lõpuks: kas seda ümarlauda on siis ülepea vaja? Äkki pole mõtet ponnistada kunstlikku hingamist teha, kui kadunuke juba jahtub? Aga selles lugu ongi, et ümarlauda ei tohi kõigest hoolimata põhja lasta. See ümarlaud on ainus organ Eestis, miks võiks kogu sektorit esindada, kuna ta on ainus demokraatlik, kõigile avatud kodanikuühenduste kogu. Valitsus peab sel aastal moodustama ühendustega ühiskomisjoni. Ja kui kolmandal sektoril pole siis välja panna oma demokraatlikku esindust, hõivab selle koha mõni hoopis ebademokraatlikum asendusvariant ja hakkab seal ilma kellegi mandaadita laiutama.