Surmasõit labürinti

Foto petab: kividega pikitud laskumine Maze’i südamesse on tunduvalt järsem, kui pildilt näib. Enne teekonna jätkamist on mõistlik dzhiibirada üksipulgi läbi uurida.Tule ruttu! Vaata, põhja alt tilgub midagi, hüüdis naine. Kuradi kurat, kas olen tõepoolest auto bensiinipaagi vastu kivimürakaid puruks sõitnud, jooksis hirmujudin läbi pea. Hüppasin kabiinist välja ja laskusin auto taha neljakäpakile. Tõepoolest, põhja alt tilkus. Lausa nirises. Seiklus, mida olin kavandanud kuid, võttis surmtõsise pöörde. Maze’i piirkond Canyonlandi rahvuspargis Utah’ osariigi kaguservas on kurikuulsamaid kante kogu Ühendriikides. See on metsikumast metsikum lääs, kus pruunid, punased ja oranzhid kanjonid moodustavad lõputu labürindi – just seda Maze maakeeli tähendabki –, kus võib rännata päevi, kohtamata jälgi ainsastki hingelisest. Peale puumade, koiottide ja mõne muu kiskja.

Kui bensiinipaak peaks tühjaks jooksma, algab sõna otseses mõttes võitlus elu ja surma peale. Temperatuur küünib päeval üle 40 kraadi. Vett ja suupoolist on võtta vaid nii palju, kui autoga kaasa oled vedanud. Lähim asustatud punkt jääb ligi 150 km kaugusele. Iseenesest pole seda teab mis palju, aga arvestades kohati olematuid teid – mistõttu vahemaid on mõttekam mõõta tundides kui kilomeetrites –, võtaks sinna jõudmine vähemalt pool päeva. Selle ajaga niriseks tilgatumaks ka suurim kütusepaak. Lühidalt: kui maailmas on olemas paik, mis asub keset mittemidagit, siis on see just Maze. Ainus, mis lõhestab sealset ürgset, tsivilisatsioonist häirimata vaikust, on üksiku kärbse pirin. Või sinu enese südame löögid, mis verd kohinal ringi pumpavad. Nüüd lisandus neile häältele bensiinipaagi nirin, mis kivipinnasele tumeda loigu joonistas. Üks asi tundus siiski imelik. Ja andis lootust, et kõik pole veel läbi. Nimelt: bensiinihaisu polnud tunda. Kogusin paar tilka peopessa ja proovisin keelega. Maitsetu. Tõmbasin auto mõne meetri jagu edasi ja proovisin loiku läita tikuga. See ei võtnud tuld. Siis avasin dþiibi tagaukse ja leidsin viimaks ehmatuse põhjuse: kümneliitrine plastist veeanum oli raputaval teel katki põrunud. Kogu pagasiruum ujus. Vesi otsis väljapääsu ja leidis selle pakiruumi alt läbi varuratta panipaiga, bensiinipaagi läheduses. Ometi kujunes veelekkest vaid süütu eelmäng sellele, mis Maze’i kivistel dþiibiradadel veel varuks oli. Olin raamatuist lugenud, et Maze’i teed on halvad. Kohati ekstrahalvad. Et need on läbitavad üksnes maasturiga, mil neljarattavedu ja kõrge põhi. Ikkagi mõtlesin, et küllap on need hoiatused mõeldud kiirteede laiuse ja siledusega harjunud jänkidele, kes kruusatee olemasolust kuulnudki pole. Vaevalt need Eesti pori ja aukudega harjunud roolikeerajaid kohutavad. Ent Maze’i jõudes olin sunnitud tõdema: ilmselt pole enamik reisiraamatute autoreist eales oma jalga sinnakanti tõstnud. Muidu osanuks nad soovitada, et maastikusõidu kursusi mitteläbinuile on sinna sõitmine tungivalt mittesoovitav. Mis seal salata: olin isegi esimest korda dþiibi roolis. Kuid oma kursused olin läbinud eelmistel päevadel isiklikul riisikol – ja see süstis julgust sukelduda uude seiklusse. Canyonlandsi Needlesi (tõlkes Teravikud) piirkonnas sai kihutatud piki lahtise liivaga Hobukanjoni põhja, pehme pinnas Jeep Grand Cherokee põhja kraapimas. «Peaasi, ära kiirust liiva sees alla lase, isegi siis, kui pead läbi suurte aukude põrutama,» õpetas eelnevalt pargivaht. Neist õpetusist oli kasu, kuigi augud hüpitasid lapsi tagaistmel nii, et nad pea vastu auto lage lõid. Rääkimata kottidest, mis neile pagasiruumist selga sadasid. Ja kaks päeva sai rassitud kanjonite serval ümber Island in the Sky (Taevasaar) piirkonna mööda 160 km pikkust dþiibirada, mis pargivahi hinnangul oli viimase viie-kuue aasta kõige hullemas seisukorras. Ega ta vist liialdanud, sest üks tõus piki lahtise kruusa ja teravate kivikamakatega järsku mäekülge nõudis nii tugevat gaasipedaali tallamist, et rehvid hakkasid suitsema. Paraku, nagu selgus, jäi noist õppetundidest väheks, et Maze’i teedest õnnelikult üle käia. Pääsemaks Maze’i südamesse, kus kanjonite labürint muutub kõige salapärasemaks ja tihedamaks, tuleb laskuda mööda Oranþide kaljude servale raiutud serpentiini sadakond meetrit madalamale platoole. Raamatud pakuvad neljakilomeetrise Flinti raja läbimise ajaks vähemalt tunni. Seega, tee pidi olema õudne. Oligi. Laskumine kaljunukilt algas nõnda järsult, et kohati ei suutnud pidurid niigi teosammul kulgevat autot pidama saada. See kippus lahtisel kruusal libisema, kõik neli ratast blokeeritud. Naine palus peatust, et välja saada. Ütles, et tema närvid ei pea maa ja taeva vahel kõlkudes enam vastu. Ega autost väljumine kerge olnud. Ühel pool teed kõrgus kalju, teisel pool haigutas sügavik. Noorem lastest, tütar, väljus samuti – ning lõi laskumisel kohemaid libisedes põlve ja küünarnuki veriseks. Vanem, sitke spordipoiss, astus auto ees ja jälgis, kas ees ootav tee on teoreetiliselt läbitav. Ühel hetkel, umbes poolel laskumisel, enam polnud. Langus muutus järsuks nagu kiirlaskumisrada, lisaks turritasid teel sääremarjani ulatuvad nõelteravate otstega kivikamakad. Üks oli selge: edasisõit lõpeks ilmselt auto lõhkumisega. (Ja see oli rendiauto, millega ei tohi dþiibiteedel üldse sõita.) Teine asi oli saanud selgeks veidi varem: kui auto juba allasõidul libiseb, siis pole vist lootustki, et ta end üles tagasi jõuaks vedada. Järeldus? Isegi siis, kui valida on kahe halva, lootusetuna näiva variandi vahel, ei saa valimata jätta. Kui riskida edasi sõita, polnud kuskilt võtta garantiid, et eespool ei muutu tee veelgi hullemaks. Järelikult tuli ots ringi keerata ja üritada ikkagi üles tagasi sõita. Aga kuidas sa keerad ringi, kui tee on sama lai nagu auto? Ainus võimalus oli tagurdada serpentiini pöördekohani, võtta süda rindu ja ajada dþiibi tagaots üle kuristiku ääre ning edasi-tagasi nõksutades ja rooliga mängides nina taas tõusu suunas sättida. Õnnestus. Seejärel polnud enam tagasivaatamist. Tuli unustada sügavad augud ja kivimürakad, auto külge kriipida ähvardav kaljusein ja kogu sõidukit neelata püüdev kuristikuäär ning vajutada vaid gaasi. Halastamatult. Ükskõik kui kõvasti tee ka ei põruta. Sest muidu üles ei murra. Pärast minutit-kahte närvekõrvetavat hirmu – või kes teab, kui kauaks ajataju tegelikult halvatud oli? – üleval Oranþide kaljude veerel tolmu ja higi pühkides ei suutnud ma esimese hooga muud, kui tänada autotööstureid. «On ikka tõeline loom see Jeep,» vasardas peas. (Et säilitada siinkohal ajakirjaniku erapooletust, pean lisama, et Eesti teedel ei kujuta nii võimsale sõidukile vähimatki otstarvet.) Alles järgmisel päeval, pärast Maze’ist väljumist kuulsin, et need, kes seal hätta jäävad, ei pea elulootusele siiski kriipsu tõmbama. Siis tuleb kutsuda mehed puksiiriga, kes su auto välja vinnavad. Teenus maksab vähemalt tuhat dollarit. Ehk 16 000 krooni.

Nõuandeid dzhiibimatkajaile

Kontrolli sõiduk põhjalikult üle: rehvid, õli, pidurid jne. Sinu neljarattaline sõber on sinu peamine ühendusniit eluga. Võta kaasa varurehv, võimalusel isegi kaks, labidas, kanister bensiiniga, paari päeva jagu süüa-juua ning mobiiltelefon (kuid ära looda, et metsikus looduses on kõikjal levi). Võta kaasa üksikasjalikud kaardid, sest teed võivad muutuda ühel hetkel olematuks ja märgistust pole metsikus looduses ammugi loota. Arvesta, et kaardil vaid paari kilomeetri pikkusena paistva vahemaa läbimiseks võib tegelikkuses kuluda tunde. Sõida aeglaselt, et jõuaksid märgata ootamatuid ja salapäraseid auke, kive jms. Liiva sees sõida jälgedes ning hoia kiirus üleval. Kui kinni jääd, lase rehvidest õhku välja. Enne järsku tõusu või laskumist peatu ja uuri eesolev tee oma silmaga üle. Kui eksid, jääd lootusetult kinni või kui auto läheb katki, hoidu igal juhul paanikast. Mõtle rahulikult, kas kasulikum on minna abi kutsuma või jääda seda ootama. Igal juhul tee end hästi märgatavaks.