Sergei Hohlov maalis pilte ja veeretas tünne

Riias lennuväeinseneri hariduse saanud Sergei Hohlovi maalid ripuvad ka praegu Tallinnas Koplis asuva piirivalvelaevade üksikdivisijoni kontori seintel Mõned minutid pärast keskööd läheks sirelihekiga piiratud maja juures põrguks. Autouksed paukusid, erariietes mehed jooksid piki plaaditud kõnniteed edasi-tagasi ning viieaastane vasikakasvu valvekoer Tikk lõugas nagu pöörane.

Lühikese kollase karva ja pikkade kihvadega Tiki perenaine, 64-aastane Enda Heinrand sellistel puhkudel tavaliselt majauksest välja ei lähe - elu Tallinna lauluväljaku läheduses kõrguval paekaldal asuvates väikestes eramajades on viimastel aastatel rahutuks muutunud.

Otse hekiga eraldatud pisikeste majakeste tagant algab lage väli, mis läheb üle karjääriks. Ja karjäärist on viimastel aastatel kujunenud pealinna narkomaanide üks lemmikkohti, kus ennast kas «pilve» nuusutada või siis süstida. Viimase kolme aasta jooksul on narkomaanid jaanipäeva paiku mitu korda maha murdnud Heinranna kuuri ukse ja seal puhastustööd teinud. Tänavusest jaanilaupäevast oli aga teisipäeva ööseks möödunud napp ööpäev.

Tunnike pärast südaööd kergitas üks Narva maantee äärse maja ümbruses sagivatest meestest Heinranna jalgväravat kinni hoidvat roostetanud raudvõru ja koputas aknaklaasile. «Kõrvalmajas oli laskmine, ega te ei kuulnud või märganud midagi,» pärisid politseizhetooni näidanud mehed.

Nalja teete või, mis laskmine, ei suutnud Heinrand oma kõrvu uskuda.

«Ei tee nalja,» tuli kuiv vastus. «Kõik majasolnud said pihta.»

Kõik majasolnud tähendas 32-aastast Riias sündinud heledapäist Jelena Hohlovat, kuueaastast suurte siniste silmade ja shatääni juuksesalguga Viktor Hohlovi, 71-aastast Margarita Hohlovat - Jelena ämma ja pensionipõlve pidavat elupõlist Narva kooliõpetajat. Ning Jelena meest, Viktori isa ja Margarita poega - 34-aastast mereväeleitnanti Sergei Hohlovi.

Mereväebaasi korrapidajana hommikuni teenistuses olema pidanud Sergei Hohlov oli terve õhtu närviliselt suitsu kiskunud, umbes poole kaheteistkümne ajal öösel vormirõivad erariiete vastu vahetanud ning sõitnud koju, magava naise, poja ja ema juurde.

Leitnandi üheksamillimeetrise kaliibriga teenistuspüstolist Makarov tulistatud kuulid tapsid kahekorruselise puumaja ülakorrusel kõigepealt Jelena, seejärel Viktori ning lõpuks laskude peale ärganud Margarita.

Pärast seda valis laskja Sergei Hohlov oma telefonilt Tallinna politseiprefektuuri juhtimiskeskuse numbri, teatas mõrvast ning, asetanud Makarovi rauasuudme endale vastu laupa, vajutas päästikule. Selline on keskkriminaalpolitsei esialgne uurimisversioon.

Proua Enda ei suuda seda uskuda. «See lihtsalt ei mahu mulle pähe, üle mõistuse, et see mees võis midagi sellist teha,» räägib ta järgmisel päeval pärast teisipäevaöist tragöödiat oma puumaja hämaras elutoas. Teisest toast annab endast aeg-ajalt bassihäälse haukumisega märku Tikk. Hääl on loomal kähe, sest seda on tulnud pea terve päeva vahetpidamata harjutada - kõigepealt astusid hoovi politseiametnikud ning siis riburada pidi ajakirjanikud pea kõigist Eesti lehtedest, eesti- ja venekeelseist.

Samal ajal levib uskumatus politsei versiooni suhtes ka ühes hulga suuremas kivimajas, mis jääb Narva maantee äärsest puumajast mõne kilomeetri kaugusele. Bussijaama taga asuva kaitsejõudude peastaabi neoklassitsistlikus stiilis hoone kolmel korrusel sosistavad mõjukad sõjaväelased omavahel, et mõrv see küll ei olnud.

Ohvitserid arutavad: Hohlovi peret ähvardati, ähvardati räigelt - ehk sellepärast jättiski mees pisut enne keskööd teenistuse kus seda ja teist ning kihutas naise, lapse ja vana ema juurde koju. Aga äkki seal juba ootas teda keegi...

Äkki lasti ohvitseri silme all kõigepealt maha tema Hansapangas tellerina töötanud naine, seejärel ema töökoha lähedal Pae tänava lasteaias tavalise päeva veetnud poeg Viktor, ning kõige lõpuks ema Margarita. Äkki pistsid mõrvarid seejärel Sergei Hohlovile pihku pastaka ja sundisid teda kirjutama lühikese hüvastijätukirja ning helistama politseisse. Seejärel aga lasti maha ka mereväe laevade kütuse ja määrdega varustamise eest hoolitsenud Hohlov...

Ei tea, kuidas need mõrvarid majast välja pääsesid, kas korstna kaudu või, lükkavad politseinikud sõjaväelaste oletused ümber. Maja kõik kolm ust olid seestpoolt lukus, võtmed ees. Nii uued pakettaknad teisel korrusel kui ka esimese korruse vanatüübiliste raamidega aknad olid seestpoolt riivis.

«Ei, mulle ei mahu see pähe - teate, tal oli kohe näost näha, et hea inimene,» vangutab Heinrand oma lahtikäiva diivani ja lihtsa valge söögilauaga toas juba kolmandat-neljandat korda pead. «Mõnel on ju kohe selline nägu et…»

Mis nägu Sergei Hohlovil peas oli, ajakirjanikud teada ei saa. Päeval pärast surmalaske teatab kaitsejõudude peastaabi avalike suhete osakonna üle leitnant Peeter Tali, et jah, peastaabis on Hohlovi pilt olemas. Kuid see on Hohlovi isiklikus toimikus, kleebitud kohe esimesele leheküljele pärast sissepressitud kuldse kirjaga roheliste kaante avamist. Ja toimik on sõjaväepolitseis.

Äkki oleks võimalik saada fotokoopia sellest pildist? Leitnant Tali lubab asja uurida.

Teisel päeval pärast teisipäevaöist veretööd teatab Tali, et avalike suhete osakonnas Sergei Hohlovi fotot pole.

Ehk oleks ikkagi võimalik toimikufotost koopiat saada? Mul on väga kiire, mul ei ole aega, vastab leitnant Tali. Peastaabi avalike suhete teenistuses töötab tema alluvuses viis inimest. Aga ma uurin ja helistan päeva jooksul tagasi, lubab Tali seejärel. Ega helista kogu ülejäänud päeva jooksul.

Suurema osa oma seitsmeaastasest teenistusest piirivalves töötas Hohlov piirvalvelaevade üksikdivisjonis, ning divisjoni praegusel ülemal Aare Pildrel on olemas ka tema foto. Selle väljastamine pole aga lubatud, sest tegemist on osaga isikuandmetest.

Küll võib aga vaadata ja pildistada Hohlovi käe all valminud pilte. Oma elulookirjelduses ühe huvina kunstiajaloo ära märkinud mees tegeles maalimisega ning kinkis piirvalvest lahkudes kolleegidele neli taiest. Et tööruume ilmestada.

See ei ole tavaline asi, et keegi mujale suunduvaist piirivalvureist kolleegidele selliseid kingitusi teeb, räägivad divisjoni raamatupidajannad. Ja lisavad, et Sergei Hohlov oli sisemiselt aus inimene - tema käe alt käisid seoses kütusevarumisega läbi miljonid kroonid… Kunagi korraldatud divisjonis kütusehangete üle ka mahukas kontroll, kuid midagi kahtlast ei avastatud, lisavad nad.

«Ta veeretas ka ise kail kütusevaate, kuigi oli ohvitser,» mainib üks Hohloviga aastate eest koos töötanud piirvalvur.

Sama kinnitavad Sergei Hohlovi mullusügisesest ametialasest atestatsioonist pärinevad read - eelistab kõike pigem ise teha. Ka naaber Heinrand meenutab, et Sergei oli alati üksi maja juures rassinud.

Hohlov ehitas majja sauna - kolm dushshi, vannituba, lisaks veel kaks WCd. Kompleks võttis enda alla pea poole vaheseintest vabastatud esimesest korrusest, akendest vaatab sellel poolel vastu kivivill. Sauna oleks hiljem saanud näiteks raha eest välja üürida.

Üks poolik kott kivivillaga vedeleb veel kolmapäevalgi maja taga kuuris, seltsiks hingedelt maha tõstetud uksed, poolikud vineerplaadid, ketita laevaankur, suur valge külmkapp ning selle otsa tõstetud tumeroheline laste plastmasskelk.

Juuli keskel, Jelena Hohlova puhkuse alates, pidi Viktor sõitma Riiga vanavanemate juurde.

Mujale lähisugulaste juurde polekski tal olnud sõita, sest lapselapsele malet, kabet ja rattasõitu õpetanud isaisa - varem samuti Narva koolmeister - leiti kolme aasta eest daatsha põrandalt surnuna. Rabandus. Viktori tädi, isa õde elab aga Moskvas, ühetoalises korteris otse Punase väljaku ääres.