Lasteaiast kooli minekut ei pannud õed õieti tähelegi - nende esimene klassituba asus aiaga samas majas. Pärast tunde võis koolilaps nooremate juurde mängima minna.
Õdede aabitsa-aastaks oli 1990 ja kodumaaks Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Järgmisel aastal olid aga juba hoopis teised lood.
Pihla ja Tuule koolitee ei viinud enam lasteaeda, teisest klassist alates tassisid nad õpikud-pinalid kooli, mida täna nimetatakse Mart Reiniku Gümnaasiumiks. Pärast üheksandat klassi oli kaksikutel peas üks mõte - Treffner.
«Kõigepealt proovisime pääseda humanitaarklassi, siis loodusklassi,» meenutavad tüdrukud.
Sugulased soovitasid valida hoopis reaalkallakuga klassi. Looduse tahte vastu ei saanud.
1999. aasta sügis. Vähem kui aasta varem kuulis Soome koolitusele sõitnud HTG toonane direktor Helmer Jõgi telefonis Tartu abilinnapea Hannes Astoki sõnu: «Tere! Kuule, seisan praegu siin Treffneri sisehoovis ja vaatan, kuidas maja põleb...»
Pihla ja Tuult ootasid klassiruumid anatoomikumis, niinimetatud EPA klubis ja Tartu raekojas. Viimases toimusid ajalootunnid.
«Väga teemakohane paik,» kommenteerivad õekesed.
Tänaseks on Treffner jälle oma Munga tänava hoones. Ja sellest majast on õdedel kahju lahkuda.
«Maja on ilus, oleme sellega ära harjunud,» ütlevad nad.
Üleüldse ei hoia õed HTG kiites sõnu kokku: õppekeskkond on hea; igaüks saab olla selline nagu tahab; «väikseid» pole jalus, seepärast käituvad kõik täiskasvanulikumalt jne.
«Eelülikool,» leiavad nad viimaks sobiva väljendi.
Viimane pool aastat enne päris-ülikooli astumist oli raske aeg. Tuul ja Pihel valisid kõik viis eksamit riigieksamid. Üks läbi, kolme päeva pärast jälle.
