Vladimir Romashkin upitab Mordvamaal poppi

Kultusansambli Toorama juht Vladimir Romashkin lööb ersa laulu lahti kus iganes, ka Tartu Ülikooli peahoone ees. Ise ütleb, et see on kui möire, mitte hillitsetud laul Kui ersa mees kihutaks ühel heal päeval Ameerikasse ja sealt aasta pärast tagasi pöörduks, isikliku Boeingu tiibade kantuna, võetaks teda kodukandis vastu kui kangelast.

Aga mitte sel juhul, kui lennuk oleks välja teenitud äri ajades, vaid siis, kui lennukiraha on kokku kogutud ersa lauludega. Nii räägib Nikolai Romashkin, ersast folklorist, kes tänavu president Lennart Merilt Maarjamaa Risti rinda sai.

Mis lennuk? Mis laulud? «Kujutage ette, mida mõtleksid sellise asja peale noored ersad,» pakub pruunisilmne Romashkin ja annab vastuse ette: «Mõtlevad, et see mees laulis ersa keeles ja sai endale lennuki… Eesti president andis talle ordeni… ooo, aga mina olen ju ka ersa!» Rahvuslik eneseteadvus tõuseks mühinal.

Praegugi pole ersa-moksha kultuuri ja keele eestvõitleja Romashkin põhjuseta Eestis käimas. Ikka asja pärast, sest Tartus on ersa keele päevad. Ilma legendiks muutunud Romashkinita poleks siinsetel professionaalsetel soomeugrilastel ersa-moksha asja ajada pooltki nii tõhus.

«Olen tänavu juba teist korda Eestis,» lausub Romashkin. «Esimest korda olin küll Moskvas Eesti saatkonnas Maarjamaa Risti kätte saamas, aga minu meelest on ka see kui Eestimaa pinnal käimine.»

Sedapuhku ordeneid ei jagata, vaid Romashkinil on käed-jalad tööd täis. Või pigem hääl tööd täis.

Kultusansambli Toorama juht Romashkin annab Eestis kontserte. Küll mitte Tooramaga, vaid oma kahe poja ja tütrega. See on peaaegu Toorama, sest mõlemad pojad laulavad ersa kuumimas folklooriansamblis kaasa.

Vaid tütreke väike peab Tooramast suu puhtaks pühkima. «Galinka neid pikki ringreise välja ei kannataks,» põhjendab Romashkin. «Kas või sellepärast, et laulumehed reisi peal veini pruugivad. Või seetõttu, et mõnikord on tulnud gastrollide aegu otse muru peal magada. See kõik pole kerge.»

Aga reisimata Mordva tunnustatuim folkloorirühm ei saa. Populaarsus kohustab.

Vähe sellest, et Eestis on laulvad mehed nii hinnatud ja austatud, Tartus on kanda kinnitanud omamoodi fännklubi, mil nimeks Toorama Austajate Ring.

Romashkin kinnitab, et tegelikult on nad end viimasel ajal just Skandinaavia maades populaarseks laulnud: paljuski on laineharjale tõusmine juhtunud tänu sellele, et 1996. aastal andsid tooramalased välja oma plaadi Soomes, mullu aga Eestis. Ning neil on ka oma internetilehekülg. «Aken laia maailma,» muheleb Romashkin.

Kui Toorama mehed suu lahti teevad, jääb maailm seisma. Kui Romashkin keset teisipäevast päeva pildistamise aegu üksi Tartu Ülikooli peahoone ees laulab, tarduvad tartlased kui kivikujud kõnniteepervile.

Ühtäkki on Tartu kesklinn ersa mehe energiat pilgeni täis. «Mõni ehk mõtleb, et olen kiiksuga, aga las mõtleb,» muigab Romashkin. «Peaasi, et see inimestele meelde jääb. Mina teen oma tegu. Igal ajahetkel. See on jõud.»

Romashkin selgitab, et ersa laule ette kandes pole küsimus ilusasti laulmises, vaid kuulajaile energia andmises.

Temalt on palju küsitud, mis on Tooramas nii erilist. Romashkin vastab ühtviisi: nemad laulavad võitlemaks oma rahva ja kultuuri eest. Vastasel juhul poleks üldse mõtet lavale minna.

«Selliseid ansambleid kui meie on Venemaal palju,» tähendab ta. «Aga et meid, mordvalasi, on vähe, siis läheme meie lavale, et lauldes võidelda ja võita.»

Kui Romashkin näitab ette, kuidas see omamoodi võitlemine käib, läheb ta hääl suureks ja silmad põlema. «Aga nemad on sellised tasased…» iseloomustab ta venelasi. Peaaegu et sosinal.

«Venelased pelgavad ja ütlevad, et Toorama laulab kui metsloom,» lisab Romashkin. «Meie muusika pole ilus, vaid tugev. Iidne ja sügav. Me ei laula laval, me karjume.»

Romashkin ütleb, et tooramalaste sõnum on üks: ärge puudutage meid, me võime hammustada. Võivad, aga ei pruugi. Lõppeks võib hambaid mujalegi sisse lüüa: näiteks popmuusikaturule.

Enne Tooramat ei teadnud ersad ja mokshad rahvuslikust estraadist ööd ega ilma. Toorama tiiva all kasvavad nüüd ka ersa omad noored solistid.

Saranskis soome-ugri maja asutanud ja rahvusliku dzhässigrupi loonud Romashkin on võtnud ette ka ersa popmuusika rahastamise. Ta tekitab ei muud kui poplauljaid, kes laulavad ersa keeles. Uskumatu lugu.

Ise ütleb, et see kõik on tavaline lugu. «Tuleb ilus tüdruk, laulab hästi, aga keegi ei võta tõsiselt,» pajatab Romashkin. «Meie teeme talle albumi ja kui vaadatakse, et see on Toorama produktsioon, siis usuvad kõik kohe, et ta on hirmus hea laulja.»

Nii käibki rahvusliku estraadi loomine.

Lisaks kohalik dzhäss mordva parimate muusikutega. Nüüd on Romashkinil suur peavalu: kuidas mordva dzhässi maailma näha viia. «Ma ju pean neid näitama, siis hakkab mordvagi omi interpreete kummardama.»

Miks nii? Romashkin selgitab: kui ajaleht Postimees viimati Tooramast kirjutas, tassis ta toda ajalehenumbrit kui pühakirja igal pool, kus uksi kulutas, kaasas.

«See töötas uskumatult hästi, kõik ametnikud vangutasid sõbralikult päid ja muutusid soosivamaks,» muigab Romashkin, keda on elu õpetanud asju ajama kevadiste vete kombel. Tasakesi, kavalalt ja keerdteid kasutades.

Sestap on seesama haruldane ajaleht nüüdseks läbi kulunud.

Aga teha on ikka veel palju. Talle on vähe folkloorist, popmuusikast ja internetti asutatud koduleheküljest, mis tutvustab ersa kultuuri nii ersa, vene, inglise kui ka soome keeles.

Nüüd on tal kavas asutada raadiojaam, mis oleks läbinisti ersakeelne. «Raadiojaama on väga vaja,» ohkab ta. «Siis kostaks üle Mordva meie oma muusika, aga ka saam Wimme või teie Tulli Lum. Ning loomulikult ersakeelne jutt.»

Romashkini hõõguvaid silmi vaadates ei jää kahtlustki, et see kõik saab olema. Mitte kohe homme, aga kunagi kindlasti.

Ersa popmuusika isa Kui Vladimir Romashkin näitab tänavu üllitatud ersa popmuusiku helikandjat, särab ta rõõmust kui väike poiss. Bakich Vidjai kassett kannab nime «Ton Tujitj». Muusika nagu muusika ikka, mis aga põhiline - puhtas ersa keeles.

Romashkin räägib, et näitlejaharidusega noormees on ürgandekas nii teatri- kui ka muusikavallas, kirjutab ise oma lauludele tekste ja loob teatrilavastustele muusikatki.

Enamgi veel: ersa popmuusika tõusev täht saab ühtviisi hästi hakkama nii klaveri, bajaani, löökriistade kui kitarri mängimisega. «Bakich Vidjai loodab, et Mordva noored ei unusta oma emakeelt ja laulaks ersa keeles,» lausub Romashkin.

Õigupoolest loodab sama Romashkin isegi. Muidu ei võtaks ta kõiki tõusvaid lauluhääli oma kaitse alla, ei hoolitseks nende lindistusvõimaluste eest ega kulutaks popmuusika peale punast krossigi.

Praegu kulub kogu tema teenitud ja laenatud raha ühemõtteliselt noortele annetele teed sillutades. Ta maksab noorte tegevuse lihtsalt kinni.

«Et nad võtaksid rahvusliku popmuusika loomist tõsiselt, tuleb neid rahaliselt toetada - kõik see on ju nii kallis,» põhjendab ta. Lisaks tingimusele, et toetatavad laulavad ainult ersa keeles, on Romashkin kehtestanud veel ühe.

Nagu Romashkinil on passis üks ja mõtteis teine nimi - Jovlad Olo, peab ka poplauljatel olema nimesid kaks. Et side esivanematega ja oma kultuuriga säiliks, tähendab Romashkin. Nii ongi noortel artistidel kaks nime. Bakich Vidjai on passijärgselt Viktor Tshitshaikin.

Ersa popmuusikataevas kehtivad omad seadused.