Vasknarva kloostri nunnad käivad ringi, mobiiltelefon taskus

Sellise puuriida ladumiseks läheb kloostriõdedel vaja redelit. Ühe riidaga saadakse hakkama paar talve. Foto: Liis Treimann

Paarikümnel Vasknarva kloostri õue aedikus siblival kanal on peaaegu täiuslik elu: neil on kamba peale üks kukk ja nunnad nende liha ei himusta. Alles siis, kui mõni lind haigestub või on munemiseks liiga vana, saadetakse ta töömeeste supikatlasse.

Vasknarva prohvet Eelija auks ehitatud kiriku ajalugu on pikk ja keeruline, Teise maailmasõja ajal maatasa pommitatud hoonet on taastatud pisitasa kõik rahuaegsed aastakümned. Kuus aastat tagasi kolisid sinna elama kümmekond Kuremäe kloostri nunna, ent veel praegugi kimuvad sinistes tunkedes töömehed väravate taga suitsu ja käivad nalja visates vagurate nunnade vahel ringi.

Päikesepaistelisel juunikuu päeval seisid kloostriõues kaks nunnarüüs naist, üks vanem ja teine õige nooruke.

«Sa võid nüüd puhkama minna,» lubas vanem naine lahkelt ja soostus ajakirjanikele pühamut ja kloostriaeda näitama.

Kloostris on aeg peatunud, kui mitte arvestada nunnarüü taskus peitunud mobiiltelefoni. Sellelt helistas nunn Kuremäe kloostriülemale õde Varvarale, et küsida valduste näitamiseks luba. «Ühendust peab ju kuidagi pidama,» sõnas ta otsekui vabandust paludes. Moodsa maailma tehnikavidinatest on see ka ainus, mida õed kasutavad. Õde oma nime ei ütle ja pildistada ennast ei luba.

«Jumal aitab teil kirjutada, aga mina olen lihtsalt õde, muul ei ole tähtsust,» selgitas ta. Mitu hoovis toimetanud nunna on märkamatult kadunud. Kloostris elab tagasihoidlik rahvas ja neil on teised huvid.
Sellest, mis toimub väljaspool kloostri väravaid, teavad õed üsna vähe. Külarahvaga puututakse kokku vaid jumalateenistuste, matuste ja ristsete ajal.

«Laulatusi meil olnud ei ole,» märkis nunn. «Tean, et Vasknarva elanikud ei olnud vaesed, ja kui poleks olnud sõda, oleks siia ehitatud linn,» rääkis ta. «Kohalikud vanaemad, kes mäletavad kirikut veel sõjaajast, käivad siin jumalat tänamas ja küünlaid panemas ning suvitajad kiidavad meie kloostri ilu.»

Töömehed õdesid ei sega ja viimased neile ilmalikku olemust pahaks ei pane. «Nad töötavad püha eesmärgi nimel, et see kirik jälle valmis saaks,» oli nunn leplik.

Emake ei jäta hätta

Kirikus sees on silmipimestavalt ere, suurem osa ikoonidest on uhiuued, algupärastest on alles vaid üksikud. Puudub vanadele õigeusu kirikutele iseloomulik kullasärane hämarus ja iseloomulik lõhn. Selleks on seal liiga valge ja uus. Palju tööd kloostris enam teha ei ole, üks sibulakujuline kuppel ootab vasega katmist. «Ikkagi Vasknarva,» sõnas nunn.

Nunnade päevakava tundub linnainimesele üksluine ja range. Elatakse väikestes ühiselamu tüüpi majades. Hommikul kell seitse on palvus, siis hommikusöök ja pärast seda tööaeg.

Igal õel on oma jõukohane ülesanne – kanalas, peenramaal või köögis. Tund pärast südapäeva on lõunasöök, siis veidi puhkust ja uuesti tööle, kuni õhtusöögini. Pärast seda on magamamineku palve ja öörahu.

Aeg-ajalt toob nunnade ellu vaheldust sõit Kuremäe kloostrisse usupühade pidustustele.
Aia, kust tuleb toit lauale, rajasid nunnad kloostrihoovi aasta tagasi. Talve küll ainult aiasaadustega üle ei elata, aga nunnad ei muretse, küll klooster selle eest hoolitseb.

Kõige noorem nunn eraklas on 51-aastane, aga liiga kõrge keskmise vanuse pärast nunnad ka ei muretse.
«Emake ei jäta meid hätta, kui meil on nooremaid õdesid appi vaja, siis ta saadab. Küll tema teab ja muretseb,» ütles nende eestkõneleja. «Oma tahet ei sobi meil näidata, ka mitte siis, kui ise midagi muud sooviksime.»

Punapäine ilmajaama töötaja

Kolm aastat Vasknarvas elanud teejuht ütles enda kohta vaid niipalju, et otsustas kloostrielu kasuks, kui tundis, et elu on täis asjatut rahmeldamist, ja kõik tundus mõttetu. Klooster andis talle kaotatud elumõtte tagasi.

Kloostriväravate taga elas küla suvises rütmis oma elu. Igivana memm, küllap üks neist, kes pühakojas küünlaid panemas käib, tukkus pingil maja kõrval. Märgiks kodust eemal viibimise kohta oli ta uksele toetanud luua. Mööda küla pea­tänavat väntas jalgrattal punapäine naine, kelle kohta poodi jalutanud suvitajad teadsid öelda, et tema on see päris kohalik. Ilmajaama töötaja Tatjana Rassadnina tuli parajasti Narva jõe veetaset kontrollimast.

«Ma olen õnnelik, et mul on selline töö ja et saan seda tööd teha siin Vasknarvas. Miks inimesed ära lähevad, ikka sellepärast, et tööd ei ole,» arutles Rassadnina.

«Paljud imestavad, et kuidas sa saad siin elada, kas igav ei ole. Ma armastan seda vaikust ja rahu ning igav ei ole mul sugugi,» kinnitas Rassadnina.

Vastupidi, tal on tihti nii palju tegemist, et ei jõua koos ülejäänud külarahvaga kord nädalas jumalateenistusele. Aeg-ajalt teeb Rassadnina peatuse jõe kaldal, et vahetada karjudes üle jõe Venemaal elavate tuttavatega uudiseid.