Veneetsia ahvatleb Narva mehi

Narva paadikuuride ehk Veneetsia elanike seas on ka silmapaistva ilumeelega inimesi, kes on oma mõne ruutmeetri suuruse boksiesise muutnud tõeliseks iluaiaks. Paadikuurid on neile ka suvila eest. Foto: Liis Treimann

Narvas Kreenholmi saare lõpus veehoidla kõrval on omalaadne asundus, paadikooperatiiv sadade boksidega. Boksid on aga midagi enamat kui paadikuurid – seal elatakse, saunatatakse ja peetakse pidusid. Uhkemad neist on korralikult möbleeritud ja toas mängib värviteler.

Neljakümnendates eluaastates Aleksandr ja temast kümmekond aastat vanem Nikolai istusid paadisillal, õnged vette visatud, ja libistasid kruusidest teadmata päritolu kangemat jooki. Kell oli jõudnud õhtusse, aga ükski kala veel näkanud ei olnud. «Ilm on tuuline,» selgitasid mehed, kes keeldusid kategooriliselt oma perekonnanime ütlemast.

Aleksandr ja Nikolai on õngemehed, mis tähendab, et paati neil ei ole. Aleksandr ostis garaažiboksi kolm aastat tagasi auto jaoks, aga et talvel lund ei lükata, siis seal auto hoidmisest asja ei saanudki. Nikolai on kanaliäärse suvekodu omanik kümnendat aastat.

Korrastab mõtteid

Sissekäigu juures on sepistatud roostelaiguline silt kirjaga: «Общество Hарвских рыбо­ловов» (Narva kalapüüdjate ühing), kohalikud on selle paiga bokside vahel kulgevate kanalite tõttu ristinud aga suupärasemalt hoopis Veneetsiaks.

Aleksandr ja Nikolai on nagu paljud teised kohendanud oma boksid elamiskõlblikuks ja veedavad seal suviti nädalaid. «Mis seal linnas teha, siit on mul rattaga tööle 20 minutit sõita,» sõnas Aleksandr. Pikemalt nad rääkida ei tahtnud. «Küsige ülemuste käest, mis elu siin elatakse,» soovitasid nad.

Veneetsias näibki tavaks olevat kerge umbusk sissetungijate suhtes. Siiski olid mehed nii lahked, et juhatasid meid ühe vanema mehe juurde, keda nad kiitsid kui kooperatiivi helget aju, kes teab ja mäletab paljut.

Järgmises boksivahes nõjatuski purde käsipuule lühemat kasvu habemes mees, silmad soojad ja naeratus sõbralik. Nööril kuivasid riided, boksis oli taadil kaks tuba. Esimene on ehitatud veevärgi, pliidi ja väikese ahjuga köögiks, tagumises mängis diivani kõrval raadio.

Elamise omanik Mihhail Aleksejev on pärit Neeva äärest. Eestisse tuli ta koos naisega 1960. aastate alguses. Nüüd on nad mõlemad pensionil, suviti pakib Aleksejev peaaegu iga nädal kotid ja kolib mõneks päevaks Veneetsiasse suvitama. Aleksejevi naine oma jalga naljalt suvilasse aga ei tõsta.

«Ta ei salli joomist, ja joomine on selle kohta, mis siin toimub, isegi pehmelt öeldud,» ohkas Aleksejev. Kunagi oli ka tema kõva napsumees, nagu on enamik kalapüüdjate vennaskonnast.

Pärast augustiputši Moskvas jättis aga joomise päevapealt maha. «Jõin sellepärast, et ma olin arg inimene, ma ei sallinud toonast võimu, aga julgust vastu hakata ei olnud. Pärast putši leidsin endas lõpuks jõudu,» rääkis Aleksejev.

Kalapüüdmine ei ole tema jaoks eesmärk omaette. «Pole hullu, kui ma ka ühtegi ei saa, aga kui saan, siis teeme uhhaad. Tütar ütleb, et püüan siit pudi, aga mind see ei häiri,» kinnitas Aleksejev. Tütar koos perega elab tal Tallinnas, meremehest poeg jäi üle kahekümne aasta tagasi teadmata kadunuks.

Kalapüüdmine aitab Aleksejevi sõnul tal mõtteid korrastada. Mõtted eksivad aga tihti poliitika radadele. «Mulle ei meeldi, et Narva võimud hoiavad linna ülejäänud Eestist eemal ja et Narva pressis ei ilmu ühtegi positiivset rida Eesti valitsuse kohta,» sõnas ta.

Aleksejev on enda jaoks otsustanud, et kui juba elu ta siia tõi, siis tuleb seda maad armastada. Keele õppis mees ise selgeks. «Minu hobiks on enda jaoks eestikeelsete raamatute tõlkimine, tõlkisin just ühe Albert Uustulndi raamatu,» märkis mees.

Boksi eest maksab Aleksejev renti 250 krooni aastas, lisaks tuleb tasuda elektri ja valve eest. «Garaažid ehitati siia 1970ndatel, enne olid puust paadikuurid,» avas Aleksejev killukese kooperatiivi ajaloost.

Mõned boksivahed kaugemalt kostis muusikat, kopsimist ja undamist. Kaks noort, poiss ja tüdruk, takseerisid, rohelise värviga ämber käes, boksi ette veetud paati.

«Ma olen ise üsna roheline, kaks aastat tagasi alles hakkasin tõsisemalt kala püüdma ja boksi ostsin jaanuaris,» rääkis Narvas keevitajana töötav Erih Rammusmaa. «Isal oli enne siin garaaž, aga ta müüs selle maha, kui rahaga kitsaks läks.»

Sõbralik seltskond

Rammusmaa maksis boksi eest 10 000 ja paadi eest 6000 krooni. «Klaas, mootor ja rool on veel puudu, aga tuttavad lubasid juppidega aidata,» oli ta optimistlik.

Noori paadiomanikke on poisi sõnul Veneetsias järjest rohkem ja tema väga hullu joomist täheldanud ei ole. «Kui vastasnaabrid sauna teevad, siis veidi ikka võtavad, aga minu arust joodi siin vanasti isegi rohkem,» sõnas ta.

Veneetsia asukad on Rammusmaa kinnitusel sõbralikud ja üksteisele eriti närvidele ei käi. Samamoodi on ta rahul eluga Narvas. «Tööd mul jätkub,» põhjendas noormees.

Järgmisena plaanib Rammusmaa kaitseväes eesti keele selgeks saada. Kalastamise kohta arvas ta, et püüab alguses vaid enda jaoks, kui aga saak tuleb hea, hakkab sellega tõsisemalt tegelema. «Kalapüügiluba on lihtne saada ja siit veehoidlast ei ole probleem kahe ja poole kiloseid hauge välja tõmmata,» kinnitas noor kalur.

Siiski on kala sealkandis vähemaks jäänud. «Vesi on must ja salapüüdjaid on palju,» teadis Rammusmaa ka põhjust.

Mõnikümmend meetrit noortest paadimeistritest edasi veetsid aega kaks lõbusat Viktorit, neist üks silmanähtavalt kõrgendatud meeleolus. «Viktor joob meil hästi kanget teed,» vabandas teine Viktor kaaslast.

Viktorid eelistasid jääda perekonnanimetuks. «Meile ei ole sellist kuulsust vaja,» ütles kainem Viktor. «Tead, mis mind häirib. See kohutav bürokraatia – hakkad paadiga Peipsile minema ja igas kordonis täida jälle pabereid, kust tuled ja kuhu ja kui kauaks lähed. Jama missugune, kuhu ma siit ikka lähen,» pahandas Viktor.

Veneetsia ilmselt ühe jõukama elanikuga jutule saada paraku ei õnnestunud. Ristatud kätega teatas ta, et ei ole vestlusest huvitatud. Tema mitmetoaline elamine on korralikult möbleeritud, nurgas mängib värviteler ja paat on noore kolleegi 6000-kroonisest veesõidukist mitmeid kordi kallim.