Õnnetuste läbi hukkub Eestis liiga palju lapsi

Foto: Postimees.ee

Eesti on Euroopa esirinnas ühe kurva näitaja poolest – tihti hooletusest tingitud traagiliste õnnetuste tõttu saab meil alla 14-aastasi lapsi surma suht­arvuna viis korda rohkem kui näiteks Rootsis.

Aastatel 2003–2007 lahkasid Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuarstid kokku 228 väikest surnukeha. 99 lapsukest olid jõudnud elada vähem kui aasta, 64 surid enne kooliikka jõudmist ning 65 lapse elutee lõppes 7–14-aastasena.

Kõigi nende laste puhul oli politseil alust kahelda, et nad ei surnud loomulikku surma ehk näiteks haigustesse, vaid hukkusid välistel põhjustel – näiteks õnnetusjuhtumite või isegi tapmiste tõttu.

Lahanguaruannete ja teiste riikide statistika võrdluse põhjal hiljuti valminud uuringust ilmneb, et kui laste tapmiste või enesetappude osas on Eesti näitajad n-ö normi piires ehk samasugused nagu enamikus Euroopa riikides, siis õnnetused röövivad meilt mitu korda rohkem lapsi iga saja tuhande alla 14-aastase kohta kui Rootsis, Soomes, Inglismaal, Saksamaal või Prantsusmaal.

Eesti näitaja on kõrgem isegi Läti ja Leedu omast, jäädes samas alla Venemaa samasugusele arvule.

Uuringu tulemused näitasid, et kaks kolmandikku kohtuekspertide lahkamislauale jõudnud lastest suri õnnetuse tagajärjel. Kuigi paljud neist hukkusid näiteks liikluses saadud vigastuste tõttu, hämmastas uuringu koostajaid kummaliste ja kergesti ärahoitavate õnnetuste suur osakaal, nentis uurijate töörühma eestvedaja, Tartu Ülikooli kohtuarstiteaduse professor ja kohtuekspertiisi instituudi asedirektor Marika Väli.

Nii näiteks sai mitu väikelast surma nii, et jäi aiast üle ronides jope- või pusakraega aiateiba külge rippuma ja poos end niimoodi üles. Mitu järelevalveta jäetud väikest last kägistasid end õnnetu juhuse läbi mängu käigus.

Samuti lämbus pisikesi lapsi näiteks patjade vahel, ümber kukkunud kapi või mõne muu raske asja all, puuriidavaringu alla jäänud telgis või voodi ja seina vahele kukkununa.

Lämbumised moodustavad mittetahtlikest vigastussurmadest Väli sõnul enam-vähem poole. Paljusid neist õnnetustest olnuks tema sõnul aga võimalik ära hoida.

Nii näiteks jõudsid lahangulauale paariaastane tüdruk, kelle ema oli jätnud viieks-kuueks minutiks üksi basseini, ja aastavanused sülelapsed, kes olid endale omapäi tegutsedes kurku toppinud küll kassitoitu, küll väiksemaid mänguasju.

«Meid on nii vähe, et peaksime oma lastega hoolikamad olema,» märkis Väli, lisades, et igal lapsel peaks olema õigus elada täiskasvanueani.

«Paistab, nagu puuduks paljudel vanematel elementaar­ne ohutunne oma lapse suhtes,» ütles Väli.

Eriti kuni kuue aasta vanuste laste surmaga lõppenud õnnetusi oleks saanud kergesti vältida, sest enamik neist juhtus kodus või kodu lähedal, märkis Väli.

Suur oli hukkunud laste puhul ka mürgistuste osakaal. Surma tõid nii hooletu ravimite hoidmine kui tulekahjude ajal saadud vingumürgitused.

Alla aastaste imikute lahkamisel selgus, et nemad surid peamiselt haiguste või lämbumise, kuid ka väärkohtlemise, näiteks raputamise tagajärjel.

Just rinnalaste puhul jäi kõige sagedamini isegi kohtuekspertidel välja selgitamata, kas surm saabus kellegi tahtliku või tahtmatu tegutsemise tõttu. Sageli jõudis kuhugi, näiteks prügikasti sokutatud vastsündinu laip lahkamisele alles väga suure hilinemisega, mistõttu ekspertidel oli keeruline surma täpseid asjaolusid kindlaks teha.

Ka oli näiteks mingi peatrauma või kukkumistunnustega väikelapse surnukeha puhul vahel raske öelda, kas juhtunud oli õnnetus või toime pandud kuritegu.

Laste tahtlikke tapmisi tuleb Väli sõnul Eestis ette õnneks siiski üsna vähe, enamik selliste mõrvade ohvritest on aga kõige kaitsetumad ehk alla aasta vanad.

Rahvusvahelise laste väärkohtlemise vastase organisatsiooni liige, samuti töörühmas osalenud pediaater Ruth Soonets nentis, et uuringu tulemused näitavad selgelt, et riigil on vaja mitte ainult sündimust stimuleerida, vaid ka koolitada lapsevanemaid, kuidas oma lapsi kasvatada.

Soonetsi sõnul juhtuvad paljud õnnetused vanemate teadmatusest, kuid Eestis puuduvad asutused, mis annaks vanematele nõu ja teadmisi, muu hulgas õpetaks ka, kuidas vältida õnnetusi.

«Näiteks Soomes ja Rootsis on sellised nõuandlad täiesti olemas ja ka pilt on teine,» märkis lastearst. «Meil jäävad aga nõu ja abi vajavad lapsevanemad sageli ära tundmata.»

Peamised märksõnad, kuidas Eesti lapsi mõttetu surma eest kaitsta, on Soonetsi sõnul lapse tähelepanemine, ärakuulamine, vanemate koolitus ja lastekasvatuse nõuandlad.