Merest igaviku poole

Aino Tamjärv «Meretuulte meelevallas» Foto: Postimees.ee

Uue luulekoguga tutvudes on mul tavaks avada see algul suvalisest kohast ja lugeda läbi esimene ettejuhtuv luuletus. Rootsis elava Aino Tamjärve uue kogu puhul oli selleks «Olen valmis», mille luuletajanna kirjutas kunstnik Sven Inge – kes on ka teinud selle raamatu sügavküpsete värvidega, mõjuka kaanekujunduse – ateljeest saadud elamuste najal.

Kõue toccata annab / mulle jõudu / välgud ja sfääride / orkaanid kannavad mind / maailmamerede pilvedel / puhkan ma / teel plahvatavate / taevakehade / ja satelliitide kohinas / kannatamatult ootavale / Temale kes mind / kohtab / ja kaitseb.

See luuletus on võimas, eriti Rootsi kontekstis, kus lausateism on muutunud samahästi kui riiklikuks religiooniks. Kunagi, kui esimesed satelliidid maailmaruumi saadeti, kasutati see kohe ära usuvastaseks propagandaks. Kummatigi võib teemale läheneda kardinaalselt vastupidi. Nii valmis kui luuletajanna peaksime olema kõik.

Kui vajate eksistentsiaalset nõu, lugege Aino Tamjärve luulekogu. Ta õpetab ellusuhtumist, seda sihiks seadmata ja poeetilist allahindlust tegemata. Lisaks voolab siit läbi meie uuem ajalugu luuletajanna enda elulooga. Autor on tark ja rõõmsameelne. Elu on ilus, kirjutab ta, kuigi kogus on ohtrasti inimtraagikat ja korvamatuid kaotusi.

Aga autor on raamatusse paigutanud ka oma esimese abikaasa, traagilise saatusega Toomas Hellati mehelikult hella (vt vaid ta perenime!) armastusluuletuse. Andsin selle lugeda ühele poeetilise tipptunnetusega naisterahvale. Tema kommentaar oli järgmine: iga naise unistus on sellist luuletust saada:

Minul on inglike, / suhkrukringlike, / kes ise vaid ütleb: / Ei ole! // Kullatükike, / Mesimokake / raputab pead: / Ei ole! // Kalliskivike / Turteltuvike / Kudrutab vastu: / Ei ole!

Toomas kirjutas need värsid enne abikaasade viimast kohtumist 1944, kui oli koos elatud vaid mõni kuu. Kes teab, äkki on Aino Tamjärve edasine luule kogunisti vastus äsjatsiteeritud luuletusele, sellest inspireeritud?! Igal juhul kumab mitmest armastusluuletusest vastu Toomase kuju.

Luuletus «Sõprus» näitab selgelt, et sõprus ei hooli ajalistest, ealistest ega ruumilistest vahemaadest: Kõik eluperioodid on / mind rikastanud // Tänu oma sõpradele / olen RIKAS.

Luuleõele Ilona Laamanile on kirjutatud «Pühendus Ilonale». Perenime pole juures, aga meil pole ka teist Luule-Ilonat! Aga jälle Sa hakkasid / luuletama Sa Suur / Poetess – nüüd aga lõpmatust leinast / ja Suurest Armastusest, / mis Sulle osaks sai.

On mitu ilusat loodusluuletust, nt «Kiviaeg», «Talv», «Lindudest», «Kauneim kivi», «Lumekardinad» ja «Pilved mu aknast». Aga nagu ka kõik muu elav siin maailmas, saab ka luulekogu alguse veest, merest: Mere vahutav pind / meelitab mind // vahu pritsmed mu silmadel / vahu pritsmed mu kulmudel // neelan merd / ahmin tormi / kajakate karjeid naudin (algusluuletusest «Meri mu meri»). Üllatusega kogeme, et ka tütre Merikese ilus nimi – see eesti keeleteadlase Julius Mägiste loodud läbi ja lõhki eesti nimi – saab alguse merest, sest ema pidi temaga enne sünnitamist läbi tegema mitu rasket merereisi (luuletus «Merike»).

Luuletus «Miks?» ülendab lugeja meeli. Muidu on eestlased tihti iroonilised, aasivad ja küünilised, aga vaadake siia:

Miks küll nii väga mulle meeldib meri? / Miks naudin, kui lained randuvad? /…/ Miks kiiguvad mõned merelinnud lainetel? / Miks istuvad teised tuulevarjus? / Miks päike paistab? / Miks meeldib mulle nii väga kirjutada? / Miks olen nii õnnelik? / Miks? Miks? Mispärast?

Ei tohi unustada, et luulekogus omandab iga luuletusevälinegi sõna luulelaengu. Kirjastus oleks võinud raamatu lõpus esitatud kurva saatusega Eesti vabadusvõitlejate nimekirja paremini toimetada. Vaid ajaloolased teavad, kuidas tõlgendada tavalugejale arusaamatuid lühendeid ja nimekuju «Pajusoo, Oskar, Jüri». Viimane on nn isanimi, mis tegelikult eesti nime hulka ei kuulu. (Samas nimekirjas on ju osa nimesid korrektses eesti vormis!)

Mõnes luuletuses on kasutatud rootsieesti ja rootsi sõnu ning kohanimesid, mis jätavad teatud nüansid väljaspool Rootsit elavale inimesele arusaamatuks. Näiteks «miil miili järel» (kõlab ilusasti, aga siin on mõeldud ilmselt nn rootsi miili, mis võrdub 10 km-ga). See on kummatigi täiesti loomulik, et igal keelealal kujuneb meie maakeel veidike erinevaks.

Luuletuste temaatika liigub merest igaviku poole. Mulle meeldib selle kogu soojus ja ürgnaiselik rütm. Aino Tamjärv vaatleb loodust ja puudutab meie elu eksistentsiaalset tuuma poeetilise andekuse ja tarkusega, mis ulatub üle aegade.

Raamat

Aino Tamjärv

«Meretuulte meelevallas».

Vision Book 2007

118 lk