Saladuslooriga kaetud Anu Lamp

Foto: Peeter Langovits

Linnateatri põhijõude, nii näitlejate kui ka presidendi koolitaja saab peagi viiskümmend, aga pole aastakümnete jooksul enamikule siiski kuigi tuttavaks saanud. Mis paistab, kui püüda pisut eesriide taha piiluda?

Anu Lamp ei ole kuulus. Ta on kurikuulus. Ja ta teab seda. Sest ütlesin talle.

Kurikuulsuse põhjus: ta ei anna ennast kätte. Vähemasti mitte ajakirjandusele.

Aga enamikule teistele ka mitte. Üks ei oska temast rääkida, teine ei taha rääkida, kolmas väidab, et ei mäleta midagi, neljas hoidub lihtsalt kõrvale, viies samuti. Nii see müstilisus linnateatri näitleja ja kirjandusala juhataja, nädala pärast 50-aastaseks saava Anu Lambi ümber ainult süveneb.

Meediaruumist leiab tema kohta vaid juhuslikke pudemeid. Neist intrigeerivaim küllap see, et mullu õpetas ta 10 000 krooni eest president Toomas Hendrik Ilvesele kaheksa tunni jooksul kõnelemisoskust. Inspireerivaim ilmselt Eesti Ekspressile väidetu, et parima une annab Lambi meelest mõne Tšehhovi novelli lugemine ning et iga eestlane peaks kohustuslikus korras läbi lugema «Vanasõnaraamatu», sest «seal võib olla mõni vastus!».

Isegi omaaegse sketšimenusarja «Kitsas king» comeback’i teemalistes vestlusringides ajakirjas Nädal esineb Lamp, kes mängis pereema Eevit, vaid üksikute, mittemidagiütlevate remarkidega. Tõsi, ta on andnud ühe pikema intervjuu Maalehele, kuid seda anno 1999 ja pelgalt jõuludega seoses. ETV viimane portreesaade temast jääb aga kogunisti 16 aasta taha.

Anu Lamp ei tahtnud endast ka Arterile rääkida, väites, et mõne aja pärast võib see, mis ta äsja ütles, tunduda hoopis teisiti, kui algselt mõeldud.

Aga oleks ju ülekohtune, kui poole sajandi pärast avastaksid Eesti teatriloo uurijad, et Anu Lamp on kogu täiega haihtunud justkui universumi musta auku. Ei ühtki kirjalikku jälge temast. (Jah, isegi Vikipeedias on tema nime all plats puhas.)

Kas tõesti peavad uurijad leppima tema viie aasta taguse miniusutlusega Postimehele, kus ta laenab «Arkaadiast» rääkides Jaan Unduskilt lause, millele isegi Kroonika ei suutnud vastu panna (unustades siiski algallika märkimata): «Erootika ei ole suudlus häbememokkadele – see on juba märk seksist. Erootika on vestlus relatiivsusteooriast, mis mõjub otsekui suudlus häbememokkadele.»

Too kontekstist irrutatud lause jätab võhivõõraile Anu Lambist arusaamiseks liiga suure arvamusvabaduse. Need, kes teda rohkem tunnevad, aitasid Arteril Lambi ümbert müstikat hajutada ning tema portree kontuure selgemaks ja koomale vedada.

Pidurdamatud naerusuud

Anu Lamp ei saanud pärast keskkooli lõpetamist esimesel katsel lavakunstikooli sisse ning asus Tartu Ülikooli õppima eesti filoloogiat. Seal tutvus ta Katrin Nielseniga, nüüdse Viljandi kultuuriakadeemia õppejõuga, kes on seniajani tema paremaid sõbrannasid.

Nielsen: «Meil oli lakkamatult lõbus kogu aeg. Nalja sai meeletult, ja võib-olla see Tartu esimene aasta oligi kõige pöörasem. Kuidas me seda kutsusimegi... pöörane vasikaiga. Toomemägi oli paksult lehti täis, käisime end nendest lehestest nõlvadest alla veeretamas.

Meil olid kursusel mõned poisid ka ja nad saatsid tütarlastele naistepäevaks kaarte. Mina sain umbes sellise sõnumi, et sulle pole vaja õnne soovida, sa naerad niikuinii kogu aeg.

See oli ikkagi Anu süü, et me kogu aeg naersime. Mäletan, et sõitsime ükskord 18. liini bussis ja jälle oli lõbus. Äkki peatus buss kahe peatuse vahel, bussijuht tuli rooli tagant välja ja sõimas meid läbi – me nimelt segasime bussisõitu oma ohjeldamatu naeruga.

Tohutult nautisime inimesi. Meie ajal oli ülikooli humanitaarne raudvara rivis: Richard Kleis, Lalla Gross, Paul Ariste, Paula Palmeos. Valmar Adams oli oma esinemistes nii huvitav, et me ei raatsinud pärast loengut tast lahkuda ja jälitasime teda, kui ta läks oma koju Supilinna. Ta oli ju vana oraator, tõmbas narmendava äärega bareti nina eest üle pea ja andis meile kateedris elu parimaid etendusi. Tänu neile inimestele, kellega ülikoolis kohtusime – Jaak Põldmäe, Ann Must jne –, oli see fantastiline aasta vaimse pagasi mõttes.»

Lampi ja Nielsenit liitis ühine huvi – teater. Nielseni teada oli Lamp leidnud juba lapsepõlves, et tahab klouniks saada. Kahekesi üritasid nad isegi üliõpilasteatriga liituda, aga see ei olnud Nielseni sõnul päris see väljund, mida nad otsisid. 1997. aasta sügisel läksid nad paralleelselt Tartu Ülikooliga Pärnusse Lydia Koidula nimelise teatri stuudiosse, kus üheks eestvedajaks oli Ingo Normet, nüüdne Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli juhataja.

Elu mitme linna vahel

Normet: «Sellest ajast mäletan, et ta tegi suurepäraselt Mimm Soekaraski rolli Hugo Raudsepa «Mikumärdis». Ta leidis sellele naisele väga põneva kõnerütmi. Seal näitas ta, et temast tuleb võimekas karakternäitleja.

Pärnu stuudios ja vist ka lavakunstikooli alguses oli tal probleem sõnalõppude ärasöömisega. Talle ei olnud sugugi looduse poolt antud ideaalne diktsioon. Ta on enese kallal tugevalt tööd teinud.»

Nielsen: «Kui toimusid stuudiopäevad, siis mäletan, et kolmveerand kaksteist öösel tuli Pärnust buss, istusime sinna, kolmveerand neli olime sellega Tartus ja kolmveerand kaheksa läksime ülikoolis loengusse.

Suutsime nibin-nabin hakkama saada. Aga 1978. aastal koos Anuga lavakunstikateedrisse astudes selgus, et pidime nädala jooksul Tartu Ülikoolist oma paberid välja võtma. Samas tahtsime teise kursuse ära lõpetada, teha kõik eksamid ja arvestused. Meil mõlemal tuli teha neli ainet nädalaga. Lugu lõppes ikkagi nii, et pidime eksmatrikuleerima. See oli üsna karm asi, sest tähendas, et kui me lavakasse sisse ei saa, ei saa ka Tartu Ülikooli tagasi. Kummalgi jäi üks arvestus või eksam tegemata.»

Koos Lambi ja Nielseniga läks tol aastal Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonnast lavakunstikooli veel üks tudeng, ajakirjandust õppinud Jaan Rekkor, nüüdne Endla teatri näitleja.

Rekkor: «Kui Andres Lepik lavastas Aino Kallase «Batsheba Saaremaal», oli see nii lõbus, sest Anu ja Katrin suutsid õhtuses proovis umbes viiskümmend korda ühe ja sama koha peal naerma hakata. Ilmselt vist Katrin Nielseni tegelane ütles Anu Lambi tegelasele, et ära vahi mu suhu nagu vares hobuse suhu. Ja me ei saanud sealt kohast mitu õhtut edasi, nad hakkasid iga kord naerma, hullumeelselt.»

Nielsen: «Peod olid meil lavakas hästi vahvad. Need olid tõeliselt vapustavad. Panime nende korraldamisse alati palju energiat.

Võib-olla on see Anu tegemine, et lavakunstikool laulab ka nüüd «Gaudeamust». Me tulime Tartust ja võtsime selle viisi lavakunstikoolis esimesena üles, hakkasime seda pidudel laulma. Enne meid «Gaudeamust» seal ei lauldud. Mäletan ühte meie esimest suuremat pidu, kui laulsime seda Toompea akendest välja.»

Põhjalikkuse etalon

Draamateatri näitleja Ain Lutsepp, kes mängis viimati koos Lambiga viis aastat tagasi lavale jõudnud tükis «Oodates Godot’d», lõpetas lavakunstikooli temast kaks aastat varem, 1980.

Lutsepp: «Juhan Viidingu «Vedelvorstis» sattusime esimest korda kokku. Ta oli minust üks kursus tagapool. Mäletan, et olin Klooga rannas, kui kaks tüdrukut läksid mööda ja rääkisid kõva häälega teatrist. Üks oli Katrin Nielsen ja teine Anu Lamp. Mõne aja pärast tulid nad teiselt poolt tagasi ja ikka rääkisid kõva häälega teatrist.»

Rekkor: «Põhjalikkus on see, mille pärast Anu kadestan. Ilmselt ta pidas päevikut ka varem, kahtlustan, aga ta hakkas koolis esimesest tunnist peale kõike üles kirjutama. Ma ei tea, mis ma selle eest annaks, kui saaksin tema lavakunstikateedri aja päevikutesse piiluda.

Päeviku pidamine oli praktiline nõudmine, mille Aarne Üksküla meile kõigile esitas. See ei olnud päris kohustuslik, vaid soovituslik – soovituslik kohustusliku varjundiga. Aga inimesed, kel puudub harjumus, ei tegele sellega põhjalikult. Kuid Anu haaras sarvist täie põhjalikkusega. Ta tegi sellest endale meeldiva kohustuse.»

Nielsen: «Keskkool ei andnud mulle mingisugust iseseisva õppimise oskust. Anu tuli aga Tallinna 7. keskkoolist, ta oli parema tööoskuse kaasa saanud. Tal oli omapärane keskendumisvõime ka, nii kui hakkab millegagi tegelema, siis süüvib, ja süüvibki. Kuid temaga oli enamasti nii, et kümme esimest eksamiküsimust olid tal perfektselt selged ja rohkem kui vajagi, aga kahtekümmend ta ei jõudnud, sest kadus sinna alguse materjali nii põhjalikult ära, luges juurde.»

Lavastaja ja näitleja Lembit Peterson, kes juhib enda rajatud teatrit Theatrum, kohtus Anu Lambiga esimest korda 30 aastat tagasi. Tema abikaasa Mare lõpetas Lambiga lavakoolis sama kursuse.

Peterson: «Anu kuulus kursuse andekamate ja hinnatumate hulka. Meie otsene teatrialane koostöö on vaid ühekordne, see jääb aastasse 1982, kui tegime 10. lennuga Anouilh´ «Antigonet». See oli etendus, mida tehes puutusime kokku olemist määravate peamiste küsimustega, ja mulle tundub, et see mõjutas meid kõiki, andes elule pikaks ajaks sisemised orientiirid.»

Huumor kui karatelöök

Nielsen: «Muidugi oli Anu meie kursusel näitlejana üks tugevamaid. Vaieldamatult andekas. Igal juhul on Anus kõik õnnelikul kombel olemas: tugev impulsiivsus, emotsionaalsus, ka vastutus, samuti anne, väga head eeldused ja vilgas mõte. Mida eriti rõhutan, on eetika – vastutus. See on see, mis on tänases ajas raske koorem kanda. Ja Anu on kohutavalt vaimukas.»

Rekkor: «Anu huumor põhineb suuresti tema intelligentsusel. Tema huumor on alati terav, kiire, nagu piitsaplaks, ja tihtipeale võib see isegi märkamata jääda. See käib nii kiirelt ära, nagu karatelöök. Võib kahe silma vahele jääda.»

Lutsepp: «Anu on väga põhjalik näitleja. Aga ta võiks vast ennast rohkem usaldada. Ja tehtust rohkem rõõmu tunda.»

On tema vastu lihtne või raske mängida?

Lutsepp: «Vahel väga lihtne, vahel väga keeruline. Ühest vastust ei ole. Oleneb olukorrast. Võib olla kerge, võib olla raske – aga kunagi ei ole igav.

Teda iseloomustab nõudlikkus iseenda ja teiste vastu. Ta ei ole sageli enesega rahul. Õrn ja tugev on ta korraga.»

Linnateatri lavastaja Jaanus Rohumaa sõnul teeb Anu Lambi eriliseks see, et temas on väga erilisel kohal Eesti-aegsete väärtuste pakett: «Sinna kuuluvad teise inimese tundeelu austamine, nõudlikkus, töövõime ja üsna suur privaatsuse vajadus. Mul on temaga kogu aeg olnud ilmselt nagu distants. Olen võib-olla tundnud tema suhtes – kuidas seda nüüd öelda? mitte aukartust… –, et ta on teisest ajast, kui mina olen. Selles on midagi pisut müstilist.

Olen teinud mitu tema tõlgitud näidendit, oleme hulk aastaid koos töötanud, aga ma ei saa öelda, et ma teda kuigi palju tunnen. Arvan, et Anust teame seda, mida ta soovib, et tema kohta teatakse. Küllap on temas midagi sellist, kuhu teised ei ulatu. Aga midagi väga lihtsat ja sooja on temas peidus.»

Väärtuslikud õppetunnid

Tosin aastat pärast lavakunstikooli lõpetamist sai Anu Lambist sealsamas õppejõud.

Normet: «Kutsusin Anu 1990. aastate keskel lavakõneõppejõuks. Selle kutsumisega oli hea õnn. Tema tunnid on olnud väga efektiivsed. Õppejõu töö efektiivsus on näha üliõpilaste eksamite ja arvestuste vaimses tasemes ja energeetikas.

Anu on kõhkleja ja otsija, mis on hea tunnus õppejõule, s.t ta ei ole õppejõud, kes on mingile alale kivistunud ning kogu aeg korrutab ühte ja sama. Ta on pidevalt otsinud teid, kuidas aidata üliõpilastel just kõne valdamisega luua rolle ja avastada maailma. Tema tundides on tehtud Moliere’i värsse, presidendi kõnesid, teatriinimeste paroodiaid.»

Linnateatri trupijuht Veiko Tubin, Anu Lambi endine õpilane lavakunstikoolis, hindab oma õpetajalt kaasa saadu hulgas enim eesti keele väärtustamist ja laval sõna tähtsaks pidamist.

Tubin: «Anu on tohutult pühendunud inimene. Kui ta millegagi tegeleb, siis ihu ja hingega. See, kui suurt rõhku ta pöörab eesti keelele, on imetlusväärne. Sõna labastamise vastu võitleb ta kõvasti.»

Lavakunstikooli lõpukursuse õpilane Ago Soots, Voldemar Panso preemia laureaat, tunnistab, et tudengite respekt Anu Lambi vastu on suur.

Soots: «Ta on oma töös väga põhjalik ja nõuab, või õigemini ootab ja loodab ka õpilastest, et nad pühenduksid samuti sellele, millega parajasti tegu. Samas pole tal mingit latti kuhugi seatud, et just nii tubli pead olema, niisuguseid asju pead lugema ja niipalju asju tegema. Kes ise teeb rohkem ja tunneb rohkem huvi, sellele ta annab ka rohkem ülesandeid. Ei ole nii, et kui oled tubli ära, siis ei pea rohkem pingutama.

Aga ta ei jää õppejõuna ainult oma liistude juurde. Meie koolis ongi õppejõud pigem sellised, kes jagavad oma teadmisi ja kogemusi, et teha sinust parem ja arukam inimene. Meil ei ole ainult õpetaja ja õpilase suhe, et õpetaja teeb 1+1 selgeks ja rohkem ei huvita.»

Ei mingeid sina-suhteid

Tubin: «Ta on väga tagasihoidlik. Minu meelest üritab ta end igalt poolt alati taandada, et tähelepanust kõrvale jääda. Ta tahab pigem võimalikult nurga taga olla ja rahulikult oma asja ajada. Mulle meeldis see, kui ta ütles, et oleks teatris pigem aednik ja vaataks kõrvalt, kuidas asi käib.»

Soots: «On õppejõude, kes saavad semudeks, kellega võib vabalt rääkida kui sõbraga, aga on õppejõude, kelle staatus on teine. Mõnele õppejõule ütled sina ja ta räägib muhedat juttu. Anu Lambiga niisama naljalt sõbramehe juttu ei räägi. Ta on hästi viisakas ja moraali jälgiv, tema teietab kõiki õpilasi. Mitte et see oleks halb või oleks külmemad suhted, aga suhe temaga on teine.»

Tubin: «Ta on aristokraatlik: oskab kõike teha nii, et ei pea tõstma häält ega kurjustama, vaid õpilased austavad teda, käituvad väga viisakalt ja väljapeetult. Seda on ka Anu õpetanud, kuidas käituda ja inimesena elus olla.»

Ingo Normet on kutsunud lavakooli järgmise kursuse põhiõppejõuks ja kursuse juhendajaks Elmo Nüganeni, kes omakorda on kutsunud näitlejatöö pedagoogiks Anu Lambi. Lisaks hakkab Lamp juhendama dramaturgi õppesuuna üliõpilasi.

Normet: «Anu Lamp on rahutu hing, just selline, nagu lavakoolis peab olema.»

CV Anu Lamp

Sündinud 29. märtsil 1958 Tallinnas

Lõpetanud 1976 Tallinna

7. keskkooli

Õppis 1976–1978 Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat

Lõpetas 1982 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri X lennu

Töötanud aastast 1982 linnateatris (endine noorsooteater), aastast 2006 seal kirjandusala juhataja

Aastast 1994 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli lavakõne õppejõud

Eesti Teatriliidu juhatuse liige

Eelmisel hooajal mängitud etenduste arv linnateatris 69, lisaks «Kirjad emale» Kuressaare linnateatris

Mänginud telelavastustes («Väikevend ja Karlsson katuselt», «Squirrell», «Kummaline missis Savage»), seriaalis «M-klubi», filmides «Õnnelik lapsepõlv», «Ma olen väsinud vihkamast», «Lammas all paremas nurgas», ETV meelelahutussaadetes («Kitsas king»), teinud hääli animafilmides «Jääaeg» ja «Jääaeg 2», «Shrek 2», «Leiutajateküla Lotte» ja «Lepatriinude jõulud».

Tõlkinud mitmeid näidendeid inglise ja prantsuse keelest.

Saanud arvukal hulgal preemiaid, näiteks Eesti Teatriliidu A. Lauteri nimelise preemia 1989, Teatrikunsti aastapreemia parimale naisnäitlejale 1990 ja 1996, vabariikliku teatrifestivali «Draama '96» parima naisnäitleja preemia, Priit Põldroosi nimelise Eesti teatri aastapreemia 2006, haridus- ja teadusministeeriumi algatatud aasta keeleteo rahvaauhinna lavastuse «Keeleuuenduse lõppmatu kurv» eest jpt.