Kust tulevad lapsed, see on endiselt jäänud saladuseks. Sündimust mõjutavaid tegureid on püüdnud välja selgitada nii demograafid, sotsioloogid kui majandusteadlased, kuid ühele nõule pole nad jõunud.
Parimal juhul osatakse sündimuse muutusi seletada vaid tagantjärele. «Prognoosida ei ole suuri muutusi suudetud,» nendivad poliitikauuringute keskuse Praxis teadlased Andres Võrk ja Marre Karu oma 2006. aastal valminud uuringus, mis püüdis vanemahüvitise esimese paari aasta kogemuse najal uurida, kas emapalgal on üldse mingit mõju. Seni on see jäänud ainsaks niisuguseks teadustööks.
Et lapsevanemate voodielu on mingil salapärasel moel siiski seotud ühiskondlike protsessidega, seda kinnitab statistika. 1980. aastate taasiseseisvumis-eelne optimismilaine kergitas Eesti sündimuse 25 000 lapseni aastas.
Taasiseseisvumine ise aga kukutas titesaagi vaid 12 000 uue eestlaseni aastas.
Kuid milline ühiskonnast lähtuv signaal vanemad ära ehmatas oli see majanduslangus, tööpuuduse suurenemine, väärtushinnangute muutumine tarbimisühiskonnas või hoopis kiiresti avardunud võimalused hariduse omandamiseks, mis sundis sünnitamist lükkama hilisemasse eluperioodi , pole selge.
«Kaheksakümnendate aastate lõpu suure sündimuse puhul unustatakse ära, et toonase suure patriotismi vaimus rakendasid paljud asutused oma sünnitoetusi, mis olid tihti mõeldud kolmandale ja enamale lapsele,» lausub Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika teadur Mare Ainsaar. «Need olid väga tõsiseltvõetavad summad. Ja ehkki toona sündis varasemast rohkem kõiki lapsi, sündiski eriti palju just kolmandaid ja enamaid lapsi. Esimeste ja teiste laste sünde oli vähem.»
Niisiis, võib-olla eostab lapsi, nii labane kui see ka ei tundu, raha?