Indrek Hirv: sinimustvalge needus

Indrek Hirv Foto: Postimees.ee

Mul on mälusopis üks ülearune lugu. See ei ole ju õieti päris minu enda lugu, aga selle rääkija on ammu surnud ning ka teised, kes seda ehk veel mäletaksid, kas surnud või väga vanad või muuga nii hõivatud, et neist selle jutustajat ei oleks. Aga hakkan nüüd algusest pihta, siis saab asjaga edasi.

See pidi olema rohkem kui kahekümne aasta eest, kui kord koos Ringo Ringveega Kilingi-Nõmmele Elmar Salumaale külla sõitsime. Oli pime ja paksu lumega talv, jõudsime laupäeva õhtul, kuulasime professori loengut Paul Tillichist – Ringo oli usuteaduse üliõpilane ja oli selleks tulnudki – ning keerasime tudengite jaoks valmis pandud asemetele magama. Järgmisel päeval, pühapäeval, kõndisime hommikuhämaruses kiriku poole: kõige ees Salumaa, siis organist ja seejärel meie, Ringo ja mina. Salumaa, väike, kõhn ja küürus rauk mustas mantlis, astus peenikeste jalgadega esimesi jälgi paksu lumme, keeras kiriku ukse suure võtmega lahti ja astus ees sisse. Kirikus oli hingeaur näha, aknad jäälilledes. Süütasime küünlad, istusime, hoidsime jalgu külmast põrandast kõrgemal – kui parajasti püsti seisma ei pidanud – ning kuulasime jutlust. Häälest ära orel kriiksus, oigas ja mürises. Jutlust ma muidugi ei mäleta, eks see oli õhtuse loengu jätk, muid kuulajaid ju ei olnud, aga külma, mõistuse peale hakkavat külma mäletan küll – ja sellest tulenenud väikest kiuslikkuse tunnet pastori, kiriku ja Jumala vastu.

Hiljem kütsime pastoraadi soojaks, panime jalad vastu ahju ja olime üsna lõbusad. Ja lugu – see saigi siis räägitud ja kuulatud, täpsustatud, korratud, üle küsitud ja hoolega meelde vajutatud.

See on Eesti lipu lugu, väga sobilik filmistsenaariumiks, ka näitemänguks või romaani alussõrestikuks. Algab 4. juuni varahommikuga aastal 1884, väljasõiduga Tartust. Üliõpilased, eesti keelt rääkivad haritud poisid, istuvad plaanvankril, sinimustvalge lehvib peade kohal, «Kui Kungla rahvas kuldsel a’al» kajab munakividelt ja Riia mäe majaseintelt vastu… raudrehvide kolin, lehvitavad eesti näitsikud jne.

Järgmine pilt: pastor räägib Otepää kiriku kantslist, see on Rudolf Gottfried Kallas, tookord 32-aastane eestluse kujundaja. Jutluse aluseks on Moosese teine raamat – «Mooses ja tema sau», ent väga ilmselt on jutlus suunatud just EÜSi lipu õnnistamist sisse juhatama. Selle, tähendab kogu jutluse võib leida 1894. aastal Peterburis trükitud EÜSi albumist, küllap ka mõnest hilisemast. Meid huvitavad read kõlavad umbes nii: «Ja kui siis mees selle lipu maha peaks viskama, muutugu lipp madu-ussiks tema jalgade ees – ning surgu see mees selle ussi salvamise kätte, surgu kihvtituse surma!» Poisid kuulavad, ärevil, elevil, silmad lipul altari ees, peas vasardamas lipuvande esimesed sõnad…

Nii, nüüd laseme tublisti aega mööda minna, tuleme ka tagasi Elmar Salumaa juurde, et jalad korraks järgmisse sajandisse maha toetada ning eelmise pildi ilus muinasjutulisus eelmisse sajandisse maha jätta.

Salumaa oli 1930ndate keskel Treffneri gümnaasiumi usuõpetajaks valitud. Ta oli üsna noor, vaevalt vanem kui vanemad õpilased, ometi anti talle ka kohe üks klass juhatada. Õpilased selles olid aastakäigust, mida hiljem sõda kõige armutumalt rappis, sünniaastatega 1921–1922. Noor õpetaja võttis oma tööd südamega, hiljem on mõnigi tema õpilastest – Ain Kaalep näiteks – meenutanud Salumaa pühendatust moodsale pedagoogikale ning noortele vaimudele, keda selle abil kujundada.

Üks poistest, Gottfried Kallas, oli teistest ilmselt andekam. Usuõpetaja lemmik ta just ei olnud, tema andekus avaldus pigem reaal- kui humanitaaraladel, ent respekti äratas ta kindlasti, eriti siis, kui ootamatult üks tema hooldajatest kooli külastama saabus. Vaevalt oli keegi varem seda seost taibanud, see selgus äkitselt ühel pärastlõunal õpetajate toas, ühel pool lauda istumas kallis kübaras ja täies suurilmadaami hiilguses Aino Kallas, teisel pool õpetaja Salumaa. Seos ise oli järgmine. Rudolf Gottfried Kaldal, tollel EÜSi lipu õnnistajal, oli poeg Axel, ka see kuulus eeldatavasti EÜSi, oli andekas noor teoloog, ent suri noore mehena tiisikusse. Temast jäi omakorda poeg järele – Gottfried Hinno Kallas – ning see anti nüüd (kuna poisi ema oli sünnitusel surnud) vanaonu Oskari kasvatada. Oskar Kallas, Eesti saadik Londonis, sattus Tartusse harva, pigem sattus siia – Tuglase kutsel – Aino, et oma Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastusel ilmuvate kogutud teoste iluköites eksemplare signeerida või muidu kirjarahvaga kohtuda (Betti Alver on mulle jutustanud ühest sellisest kohtumisest Ko-Ko-Ko’s). Tema vaataski siis ka poisi üle, andis hooldajatele edasi Oskar Kalda korraldused ja rahatššekid – ning lahkus taas Londoni suunal.

Muidugi tuli nüüd klassis jutuks ka noore Gottfriedi vaimne pärilussuhe oma vanaisaga – trikoloori esimese õnnistajaga. Lipu sissetoomine pühade ajal sai nüüdsest iseenesestmõistetavalt noore Kalda ülesandeks… ja tema autoriteet tõusis ja kinnistus.

Järgmine pilt, kevad aastal 1941. Venelaste võim on juba mõned head kuud kestnud, surutisest hoolimata käib Treffneri gümnaasiumis õppetöö edasi, Salumaa on küll õpetaja ametist kõrvaldatud, ent viibib siiski Tartus ja saab «oma poistega» vahel kokku. Poisid hakkavad kooli lõpetama, õhus on oht sattuda Punaarmee mobilisatsiooni alla. Gottfried on kadunud.

Äkki – nagu välk selgest taevast – on Gottfried platsis. Ja järgmisel kummastaval moel. Kooli ette on sõitnud punaste lippudega propagandaauto. Politruk astub täägimeeste kaitse all trepist üles, õpilased ja õpetajad käsutatakse aulasse ning algab miiting Punaarmeesse vabatahtlike värbamiseks. Pärast kange keelega politrukki võtab sõna Gottfried, ülistab Nõukogude võimu, kutsub üles Punaarmeesse astuma. Poisid kiristavad hambaid.

Järgmine pilt, südasuvi 1941. Poisid on – in corpore – venelaste mobilisatsiooni eest metsa läinud, Saksa väed tulevad Riia poolt, venelased on Kivisilla õhku lasknud ning redutavad mõne suurtüki ja raskekuulipildujaga veel Maarja surnuaias ning Puiestee tänava aedades. Aeg-ajalt mürtsub suurtükk või täriseb kuuliprits, aeg-ajalt süttib linnas veel mõni maja või saab keegi juhusliku kuuli külge. Salumaa on Treffneri gümnaasiumi õpetajate toa aknal, teeb suitsu ja viipab kooli juurde uudistama tulnud õpilastele. Vahel sõidab mootorrattal Rüütli või Jaani tänavat mööda sakslaste sõjaväepatrull, ülikooli peahoone ukse kohale kinnitatakse kiri Feldkommandantur.

Siis tulevad «Salumaa poisid», major Vase poolt metsast koju lubatud, sinimustvalged lindid varrukatel, püssid seljas, juuksed ja veel hõredad habemed täiesti ebaõpilaslikult käest ära lastud, viipavad, hüüavad üles aknasse: Gottfriedi saime kätte, andsime sakslastele üle.…

Nüüd oleks ju lugu just kui lõppenud… sakslased jätsid venelaste hävituspataljonide liikmeid vaevalt mitmeks päevaks ellu, lipureetur oleks oma palga saanud – ja kõik. Aga saatus tegi siin veel ühe uskumatu käänaku, veelgi täpsemalt haakuva kunagise sajatusega Otepää kirikus.

1942. aasta sügisel on Elmar Salumaa Tartu Ülikooli vastuvõtukomisjonis, tõstab paberitelt pilgu, laua ees seisab ülikorralikus mundris noor Unterscharführer: «Heil Hitler!» See on Gottfried, ta on tulnud vaatama, kas oleks võimalik ennast ülikooli immatrikuleerida – sõja ajal tehti igasuguseid erandeid ning selliste soovitustega nagu on Gottfriedil, ei olnud mingi mure ka mitte päris täieliku lõputunnistusega ülikooli saada. Samas selgub siis ka muidugi, et Gottfried juba abituuriumi ajal – tähendab, oma osavalt mängitud kommunistliku karjääri ajal – sakslaste luurega koostööd tegi. Ülikooli Gottfried kummatigi ei tule, ta kaob veel kord endise õpetaja ja klassivendade silmapiirilt.

Järgmine, viimane vaatus viib meid järgmisse aastasse. SD ülema Eestis SS-Obersturmbannführer Martin Sandbergeri tõlk ja lähim abiline, Geheimnisträger Gottfried Kallas leitakse oma ametikorterist surnuna, ta on hammustanud SD-univormi lõkmenurka peidetud tsüankaaliumiampulli.

Muidugi, stsenaariumi kirjutamiseks on lähteandmeid vähevõitu, inimesi, kes Gottfried Hinno Kallast tundnud oleks, ei pruugi enam leida, selle aastakäigu Treffneri poistest jäi suurem osa sõtta ning neist vähestest, kes ellu jäidki, ei pruugi nüüdseks ju enam ükski elus olla. Küsisin üheksakümnendate algul Gottfriedi nooremalt koolivennalt Ain Kaalepilt, kas ta midagi teab. Lugu teadis ta hästi, aga Gottfriedi ei mäletanud, vanemad klassid olid teises koolimaja tiivas olnud.

Mõtleme siis veel selle oma võimaliku stsenaariumi peale.… Peategelase karakter – –kui Gottfriedist peategelane teha – –peaks selgelt välja joonistuma. Mis mees ta oli? Kas ta ajas oma arust osavalt Eesti asja ning sattus ummikusse, kui ta «leivaisa» Sandberger 1943. aasta septembris Veronasse Põhja-Itaalia SD süsteemi üles ehitama saadeti, kaotas tasakaalu ja ei näinud muud väljapääsu kui enesetapp? Või oli see enesetapp kellegi poolt peale sunnitud? Tuli ehk midagi päevavalgele? Oli ta vanaonu eeskujul rahvusvahelist tegevust ihaldav aatemees, kes juba koolipoisina lootusetu valearvestuse tegi, või puuduliku kasvatuse tõttu hoopis selgrootu ja heitlik seikleja… heitus ta sakslaste sõjaõnne üldisest pöördumisest pärast Stalingradi või äkki hoopis kokkupuutest SD juhitud juudimõrvadega… Me ei saa seda tõenäoliselt enam mitte kunagi teada, parem oleks, kui me Gottfriedi nimest üldse loobuksime, see annaks meile fabuleerimiseks vabamad käed. Kus sakslased ta värbasid? Mõnes sõjaeelse Londoni pargis või kohvikus? –Sellest saaks küll ilusa filmistseeni!

Nii või teisiti, film peab lõppema sellega, millega algas, pastori sõnadega Otepää kirikus: «Siis surgu see mees, kes oma lipu maha on visanud, madu-ussi salvamisest – kihvtituse surma!»