Merle Palmiste pooltoonid

Foto: Postimees.ee

«Minu ellu on tulnud rohkem pooltoone ja tolerantsust. Varem meeldis mulle mõelda, et maailm on kas must või valge,» ütleb Merle Palmiste, kelle ajakirja
Stiil lugejad valisid aasta glamuurseimaks naiseks.

Pilgupüüdja. Naine suure algustähega. Nii ütlevad Merle (37) kohta tema lähedased.

Kohtume porisel õhtul, kuid naise näost peegeldub rahu ja rõõmu. Merle tantsijakäed jutustavad koos temaga – kord ristab ta sõrmed lõua alla, kord libistab neid läbi juuste. Pineval momendil tipib sõrmeotstega vastu lauda.

Vaatasin ennist telesaadet «Siin ja praegu» 1998. aastast, kus teid portreteeris Jüri Aarma. Toona olite blond.

Kas tõesti on sellest juba kümme aastat möödas? Nii teatris kui filmis mängides on mulle hästi oluline, et roll oleks tervik. Et sisu ja vorm klapiks. Leida igale rollile temale ainuomane välimus. Seega olen oma välimusega saanud viimasel ajal palju eksperimenteerida ja eraelus polegi igatsust muutuse järele tekkinud.

Kuidas teil praegu läheb?

Tänan küsimast. Hästi. Tihti on nii, et kui eraelus läheb paremini, ei lähe tööl hästi ja vastupidi. Praegu on bingo. Täiskomplekt.

Mul on olnud viimasel ajal väga palju huvitavat tööd. Maailmaklassika. Dostojevski, Ibsen. Eelmisel nädalal oli draamateatris «Boulgakoffi» esietendus ja siis veel muidugi Komöödiateatris monoetendus «Ahvist InimeSeks».

See idee on küpsenud juba sellest ajast, kui tuli välja Jan Uuspõllu «Ürgmees», aga kord polnud sobivat materjali, siis polnud aega ja muidugi väike hirm oli ka. On seda üldse vaja ja kes seda vaadata viitsib? Aga tänu lavastaja Andrus Vaarikule, kes mind väga palju aitas ja julgustas, sai see lõpuks ikkagi tehtud. Põnev on mängida ja publikut käib. Kõik lilled, mis lavale saadetakse, saan endale. (Naer)

Pärast teatrikooli lõpetamist 16 aastat tagasi läksite tööle Eesti Draamateatrisse ja olete seal seni. Te pole selle aja jooksul vist kordagi mõelnud töökoha vahetamisele?

Siin on kaks põhjust. Esiteks on elu Tallinnas, olen siit pärit. Teine asi on see, et olen saanud käia ka mujal teatrites mängimas. Nii suveprojektides kui ka teatrihooaja sees. Ma ei ole hommikust õhtuni suletud keskkonnas. Rutiini pole tekkinud. Draamateatris on see miski – järjepidevuse ja ajaloo aura. Ega ta muidugi kerge teater ei ole. Häid näitlejaid on rohkem kui häid rolle.

Diplomeeritud varieteetantsija

Teatrisse tulite juhuslikult või planeeritult?

Pooljuhuslikult ja poolplaneeritult. Kui olin keskkoolis, lõpetas lavakas 13. lend. Käisin nende diplomietendusi palju vaatamas. Sealt see soov küpses.

Esimene teater oli Ugala, sest meie kursuse juhendaja Kalju Komissarov töötas seal. Elasime puhtalt majanduslikel põhjustel kogu kursusega Ugalas näitlejate garderoobides. Enne kella 11 hommikul, kui näitlejad tööle tulid, pidime viksilt üles tõusma ja pea ära kammima. Tegime kõik oma diplomilavastused Ugalas. Tahtsin väga Ugalasse tööle minna ja pidingi minema, aga siis kutsuti mind ka draamateatrisse. Pärast mõtlemisaega otsustasin draamateatri kasuks.

Millises Tallinna kandis üles kasvasite?

Elasime taksopargi juures, siis kolisime Õismäele viiekordsesse majja. See oli see aeg, kui Õismäe oli väga popp koht. Oli palju noori peresid ja lapsi. Harku järv ja Harku mäed – teha oli kogu aeg küll ja küll. Suviti olin Hiiumaal Kärdla ja Heltermaa vahel Pühalepa vallas, kus on minu isapoolsed juured. Elus on olnud üks-kaks suve, kui Hiiumaa on vahele jäänud.

Millega kooli kõrvalt tegelesite?

Käisin kolm aastat viis korda nädalas estraaditantsustuudios tantsimas. Stuudio koolitas varieteetantsijaid. Tunnid toimusid balletikoolis, trennist vabastas ainult surm. Tegime peotantsu, breiki, steppi, balletti, moderntantsu. Lõpetasin stuudio ära, aga siis läksin teatrikooli ja varieteed hakkasid vaikselt hääbuma. Osa inimesi minu kursuselt tantsisid baar-varietees «Tallinn». Isegi mina olen seal bikiinides paar tantsu teinud.

Olen tantsinud ka flamenkot. Veel tahaks proovida kõhutantsu ja strippaeroobikasse peaks ka vaatama. Praegu käin koos mehega jõusaalis.

Lisaks tantsupaberitele on mul kokakategooria. Keskkoolis ei olnud tööõpetust, vaid käisime õppetootmiskombinaadis. Erialad olid sukkpüksteoperaator, tikkija, kontrolör-kassiir, kokk. Meie pinginaabriga läksime kokaks. Ühes tunnis pidime tükeldama joonlauaga kümme porgandit ja kümme kaalikat. Igas supis – laevastiku boršis, Ukraina boršis, Vene boršis – pidid olema tükid eri mõõduga.

Suurem argipäev

Kas toimetate köögis hea meelega?

Jaa, mulle meeldib väga süüa teha. Aeg-ajalt ka eksperimenteerida ja katsetada uusi toite. Ostan kokaraamatuid. Süüa meeldib ka. Püüan panustada pigem kvaliteeti kui kvantiteeti. Vaheldusrikkus on tähtis. India toit väga maitseb, aga kui olin eelmisel aastal Lõuna-Indias Goa rannikul kaks nädalat puhkamas, nägin unes vorstivõileiba ja kartulisalatit.

Palju te reisinud olete?

Reisida meeldib väga, aga olen aru saanud, et kõige parem on elada Eestis. Mind huvitab Lähis-Ida. Tahaks minna Jordaaniasse, Süüriasse, Omaani.

Teie sõbranna, Stiili peatoimetaja Kristi Pärn-Valdoja, ütles, et huvitute moest.

Pean väga lugu Eesti moekunstnikest. Olen lasknud palju asju teha Tiina Talumehel ja väga-väga rahule jäänud. Muidugi vaatan ka trende ja ostan moeajakirju In Style, Vogue ja Bazaar. Samuti Eesti ajakirju. Lööb silma särama ja teeb tuju heaks.

Ajakiri Stiil valis teid hiljuti möödunud aasta glamuurseimaks naiseks. Olete tiitliga päri?

Loomulikult, see on väga glamuurne kompliment. Aitäh.

Mida glamuur teile tähendab?

Glamuur ei ole ainult kuld ja kard, punane suu, litrid ja kõrged kontsad. Glamuur on ka hetke väärtustamine. Argipäeva suuremaks tegemine. Lähed seljakotiga metsa, võtad kaasa parima šampuse ja kristallpokaalid. Lihtsalt oled ja naudid.

Millised on teie ühised hobid ärimehest elukaaslase Aivar Hundiga?

Käime seenel ja kalal. Vahel teeme koos süüa. Metsas käimine istub meile mõlemale.

Kui mul on vaba õhtu, käime koos teatris.

Kus te seenel käite, kui see saladus pole?

Kesk-Eestis.

Kuidas te oma tütre Elisabethiga läbi saate?

Hästi. Vahest taban end küll mõttelt, et minu vanemad tulid kell kuus töölt koju, aga minu elurütm… pidevalt mind ei ole. Ega see mingi õnn lapsele ei ole. Endal on päris tihti süümepiinad. Ja Aivarist on ka nii kahju, et tal on selline naine. Kui armastust ei oleks, oleks ammu lahus. (Naer).

Teile sobib vist öine tegutsemine rohkem kui päevane?

Etendused toimuvad ju õhtuti ja pärast etendust kohe magama jääda ei saa. Eks nii need päevad venivadki rohkem öösse.

Hommikul magate sellevõrra kauem?

Kui võimalik, siis küll. Mul on perioode, kui magan ette. Magan nii, et süda paha. Ja siis võin olla mitu päeva järjest vähese unega.

On teile omane «kui midagi kätte võtan, siis korralikult» stiil?

Jaa, aga tegelikult meeldib mulle sisimas mõtteviis «Ela iga päev, nagu see oleks sul viimane». Vanemaks saades on minu ellu tulnud rohkem pooltoone ja tolerantsust. Varem meeldis mõte, et maailm on kas must või valge. Praktilist meelt võiks mul rohkem olla.

Mida naudite?

Isegi tüütu koristamine või paberimajandus on meeletu nauding, kui see on tehtud. Olen nii tubli, sain hakkama! Head filmid, etendused, muusika, hea toit. Kõik see, mis puudutab hinge.

Kodus on teil remont käsil?

Väiksed ümberkorraldused. Tuleb panna kardinaid ja valida mööblit. Vist peaks võtma sisekujundaja appi. Mitte seda, et ma ei tea, millist kodu tahan, aga valik on suur.

Milline maitse teil on?

Meeldivad paljud eri stiilid, aga mis puutub kodusse, siis esmatähtis on see, et kodus oleks hubane, soe ja hea olla.

Paul ja Donna

Tolles kümne aasta taguses teleintervjuus ütlesite, et soovite endale musta karvaga roheliste silmadega isast kassi, kuid praegu on teil emane spanjel Donna. Kuidas nii?

Pärast saadet helistas mulle mitu inimest, et mustad kassid roheliste silmadega. Siis ma võtsin musta kassi roheliste silmadega. Hästi asjalik ja tubli kass oli. Nimi oli Paul. Laps pani.

Kord oli meil jõulude ajal toas suur kuusk, mina läksin korraks teise tuppa. Elisabeth oli paariaastane, Paul veel noorem. Nemad jäid alla. Tulin tagasi, vaatan, et tuba on kummaliselt tühi. Ei ole Pauli, Elisabethi ja suurt kuuske ka. Kõik oli toiminud minutite jooksul. Kuuse küljes olid suured klaasmunad, mis kassile väga meeldisid. Arvan, et kass ajaski kuuse pikali. Siis oli Elisabeth tirinud kuuse teise tuppa. Ei tea, kuidas ta jõudis.

Väiksena oli tütar sageli haige. Nagu külmetas, nii oli tal raske hingata. Arstid diagnoosid isegi astma. Siis aga tegime allergiatesti, mille peale öeldi, et on parem, kui anname kassi ära. Lapsele ütlesin, et Paul läks oma ema juurde. Korras. Mitte ühtegi probleemi.

Kolm aastat tagasi võtsime omale hoopis koera Donna. Naeran ikka, et ta on kassi ja koera vahepealne, sest ta tuleb nagu parimad kodukassid sülle, kui telekat vaatad. Aga samas, metsas jalutades ta nii hädine ei ole, et noriks sülle. Siis on viie koera eest väljas.

Mida te tahate?

Elada. Elu mõte ongi elamine. Kõige rohkem tahan seda, et hing oleks rahul. Kui võimalik, tahaks teha seda, mis tundub endale õige. See on kõige lihtsam ja kõige raskem. Siis ei tule kibestumist ega virisemist.

Meeldib teile nalja visata?

Huumorisoon on üks tähtsamaid iseloomujooni ja kui see veel inimestel sarnane on… Pole midagi paremat. Siis on elu nagu hernes!!!

CV Merle Palmiste

Sündinud 1. novembril 1970 Tallinnas.

Haridus: lõpetas 1988. aastal Tallinna 9. keskkooli, 1992. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 15. lennu.

Töö: alates 1992. aastast Eesti Draamateatri näitleja.

Noppeid rollidest: «Tribaadide öö» – Siri von Essen-Strindberg, «Pygmalion» – Eliza Doolittle, «Goodby, Vienna» – Gertrud von Keyserling, «Kured läinud, kurjad ilmad» – Helge, Viki, «Pehmed ja karvased saavad jalad alla» – Ingrid, esimene leedi, «Sortsid» – Maria Lebjadkina, «Kajakas» – Niina Zaretshnaja, «Juudit» – Juudit, «Chicago» – Velma Kelly. Praegu mängukavas: «Boulgakoff» – Sidonija Sergejevna, «Metspart» – Gina Ekdal, «Syrrealistid» – Luise, Nobeli laureaadi sekretär, Lena/gala, «Müügimehe surm» – preili Forsythe, «Eesti matus» – Tiina.

Filmid: «Jüri Rumm», «Karu süda», «Kuldrannake», teleseriaalid «Salmonid», «Kired», «Kodumaa parim poeg ehk Eriagent 1188», «Hajameelselt abielus». Juhtinud telesaateid «TV-oksjon», «Pühapäevitaja», «Julge muutuda».

Tunnustus: draamateatri kolleegipreemia Väike Ants parimale naiskõrvalosatäitjale 2002. aastal, draamateatri kolleegipreemia Suur Ants parimale naispeaosatäitjale 2007. aastal.

Pere: elukaaslane Aivar Hunt, 11-aastane tütar Elisabeth õpib Tallinna Prantsuse lütseumis.

Hobid: lugemine, reisimine, lilled, head emotsioonid.

Teised Merlest

Aivar Hunt
elukaaslane

Kohtusime minu initsiatiivil, sest tahtsin Merlega tuttavaks saada. Seda tüüpi naised mulle meeldivad. Ükskord õhtusel ajal läksin koos sõpradega diskobaari. Tänaval tuli meile vastu Merle koos ühe meesterahvaga. Ma ei tea, mis mulle pähe lõi, aga ütlesin sõpradele, et minge edasi, ma lähen saan Merle Palmistega tuttavaks. Sõbrad vaatasid, et olen lolliks läinud.

Merle on supernaine, üdini naine. Suurte tähtedega. Positiivne inimene, kes kunagi ei virise. Väga haruldane tänapäeval. Ta oskab naerda nii enese kui teiste üle. Meil saab omavahel nalja küll. Päris tihti veedame aega metsas, sest linn tapab ära. Ostsin spetsiaalselt metsas käimiseks auto.

Kristi Pärn-Valdoja

Stiili peatoimetaja,
sõbranna

Tunneme Merlega kohutavalt ammu. Tema kursusevend Tarvo Krall oli minu koolivend ja malevakaaslane. Hiljem sündisid meil ühel ajal lapsed, Merlel esimene, minul teine. Lapsed käisid koos lasteaias. Merle on tõeline diiva, aga samas kahe jalaga maa peal. Tohutult mõnus, vaba, hea suhtleja. Ta huvitub kõigest. Kui Merle astub uksest sisse, jäävad kõigi pilgud temale. Isegi kui ta on lihtsate riiete ja meigiga. Merle paneb end vaatama ja kuulama. Selliseid inimesi on Eestis üsna vähe. Mulle meenutab ta 40ndate aastate Ameerika filmitähte. Temas on vana kooli glamuuri.