Päevatoimetaja:
Marek Kuul

Eesti sai uue Pipi

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Verni Leivak
Copy
Nele-Liis Vaiksoo lubab, et ka selles muusikalis leiab Pipi oma spungi.
Nele-Liis Vaiksoo lubab, et ka selles muusikalis leiab Pipi oma spungi. Foto: Muusikaliteater

Homsest linnahalli laval taasetenduva muusikali «Pipi Pikksukk» uus peaosaline Nele-Liis Vaiksoo tunnistab, et Pipi elab ta ka tema hinges. Vägagi Pipi.

Kui mullu võis linnahallis etendunud muusikali «Pipi Pikksukk» peaosas näha Kadri Adamsoni, siis tänavu enam mitte. Põhjus on proosaline – näitlejanna naudib emapuhkust. Kadri rolli on üle võtnud sugugi mitte särtsakam Nele-Liis Vaiksoo.

Nele-Liisil on Pipiga omad kallid mälestused. Kuna praeguse lauljatari ja kogenud muusikalitähe ema töötas – ja töötab, muide, siiani – Estonia teatris rätsepana, möödus suur osa Nele-Liisi ehk Nelku, nagu teda sõbrad kutsuvad, lapsepõlvest teatris.

Ja teatrimajas viibitud ajast moodustas «Pipi Pikksuka» vaatamine märkimisväärse osa. Kahest Eesti legendaarsemast Pipist on ta näinud vaid Katrin Karisma esitust, Helgi Sallo oma mitte.

Koht esimese rõdu trepil

«Mul oli kohe oma koht,» avaldab Nelku. «Istusin esimesel rõdul trepi peal. Siiani vaatan vahel seda kohta, kui Estonias käin. Kui lava pealt vaatan, siis näen ennast vaimusilmas endiselt seal istumas... Mäletan sedagi, kuidas vaikselt mööda maja kondasin ja siis sinna istuma läksin.»

«Pipit» käis Nele-Liis vaatamas lugematu arv kordi. Eriti meeldis talle stseen teisest vaatusest, kus lava neegreid täis ja Pipi isa juures Kurrunurruvutisaarel. Ja kuidas neegrid ümber Pipi istusid ja trumme tagusid.

Katrin Karisma on öelnud, et Pipi või Carmenina üles astuv näitleja võtab kindlasti rollilahenduseks palju iseendast. «Ka mina on olen hinges vägagi Pipi,» tunnistab Nele-Liis, mööndes, et viimasel ajal on ta meeletuste kordasaatmisel hakanud piiri pidama ja omandanud oskuse sellist tahtmist kontrolli all hoida.

«Aga ikkagi võin ma olla sama pöörane nagu Pipi,» muigab ta. «Mulle meeldib olla spontaanne ja vahetevahel niisama tühja loba ajada. Viimasel ajal pole selleks lihtsalt aega olnud, pean olema asjalik ega saa krutskitega tegeleda!»

Purk peas ja pikali

Võib vaid ette kujutada, kui raske on Nele-Liisil n-ö pea ees tulle hüpata. Kui möödunud aastal eelnesid esietendusele pikad näitlemisproovid, siis nüüd tuli peaosalisel esmalt lihtsalt tekst pähe tuupida. «Õppisin seda nagu luuletust või monoloogi, sest mul polnud ju partnereid ega midagi,» selgitab Nele-Liis.

«Pärast tegutsesime edasi koos Anne Veesaarega, kes luges tekste vahele, ning nüüd õpin tegevust juurde. Paras proovikivi, aga olen palju tööd teinud, ja eks me lavastaja Marko Matvere ja teiste osalistega paneme homseks tüki jälle ilusti kokku.

Sest mis puudutab misanstseene, siis – olen veel noor ja mälu on hea,» naerab ta. «Kui hakkangi vales suunas minema, siis usun kaasnäitlejate abisse, küll nad mu õigele rajale tagasi juhatavad!»

Igatahes on Pipi paras frukt, kelle huulilt nii mõnigi pärl pudeneb. Nelkule meeldib kõige enam koht, kus Pipi endale plekkpurgi pähe paneb ning siis pikali kukub. «Tõuseb siis püsti ja ütleb: «Nägite! Poleks purki peas olnud, oleksin kõva obaduse saanud!» See on ikka väga andekalt öeldud!» itsitab Nelku.

Kui Katrin Karisma ja Helgi Sallo jätsid oma Pipiga kustumatu jälje päris mitme põlvkonna eestlastele, siis Nele-Liiski ei tee enesele hinnaalandust: «Usun, et kui teen Pipit piisavalt hästi ja see kellelegi meeldib, siis kindlasti saab nii mõnigi praegune vaataja seda 20 või 40 aasta pärast meenutada, ehkki see pole eesmärk omaette. Hea meel oleks mul sellest aga küll, kui keegi paarikümne aasta pärast tuleks ja ütleks sooja sõna.»

«Pipi Pikksukk»

• Autorid Ülo Vinter ja Ülo Raudmäe, laulutekstid Enn Vetemaa, libreto autor Sulev Nõmmik.

• Osades Nele-Liis Vaiksoo, Sepo Seeman, Kaili Viidas, Jaanus Mehikas, Marika Vaarik jt.

• Lavastaja Marko Matvere.

• Esietendus 2006. aasta detsembris.

Kurrunurruvutisaare hümn

(pidulikult)

Kurrunurruvutt-land

super-ultra-tuttland.

Vurrunutt, nurruvutt, durrukott.

Deemon, deemon, graatsia,

to jest demokraatsija,

demonstraatsija.

Graatsia,

misjonären eskalopp,

eskalopp ist tip und topp.

Karbonaad und bajabraad,

züüa zaad, züüa zaad.

Tagasi üles