Kaitseväelastest said kurja saatuse sunnil korpusepoisid

Kindralleitnant Lembit Pärn naasmas 8. eesti laskurkorpusega Kuramaalt Tallinna juunis 1945. Foto: Postimees.ee

Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu poolel võidelnud esimesed eesti rahvusväeosad kasvasid paljuski välja Punaarmee koosseisu võetud Eesti kaitseväest. Algselt Eesti Vabariigile truudust vandunud sõjaväelasi leidus laskurkorpuse ridades kuni sõja viimaste päevadeni, kirjutab Alo Lõhmus.

Noor poiss, Eesti kaitseväe vormis jalaväelane lamas 1941. aasta 11. juulil Venemaal Pihkva oblastis Porhovi linna lähedal mürsukillust tabatuna külakaevu juures. Ta hingas veel. Tema lõhkikistud kehal parvlesid kärbsed.

See oli esimene surmavalt haavatu, keda Punaarmee 22. Eesti territoriaallaskurkorpuse 614. suurtükiväepolgu 2. diviisi raadiojaama ülem, samuti veel Eesti kaitseväe mundrit kandev Paul Vali oma sõjateel nägi. Mürsukild oli viinud jalaväelase paremalt reielt lihased, lõhkunud kubeme ja kõhu, kust jooksid välja purustatud soolikad.

Vali kutsus sanitari ja küsis, kuidas saaks jalaväelast aidata. «Ainult kuuli pähelaskmisega,» vastas see.

«Korrapealt oli mul isu sõdimisest täis,» meenutab Paul Vali seda jubedat hetke oma käsikirjalistes mälestustes. Ta põgenes haavatu juurest, kuid natukese aja pärast külakaevust möödudes nägi, et kaitseväelane oli juba surnud. «Tema taskute sisu oli välja kistud. Kaevu ümbrus oli kõik ta pilte ja dokumente täis.»

Veel paari aasta eest oli Paul Vali elanud tavalist noorukielu turvalises Eesti Vabariigis. Suviti tavatses ta taskuraha teenida Narva-Jõesuu tenniseväljakute administraatori ja puhvetipidajana. Ta müüs limonaadi, parandas reketeid ja treenis vastumängijana ka algajaid tennisiste, võttes tunni eest krooni võrra vähem tasu kui päris treener. Ent 1939. aasta augustis kuivas Vali teenistus ootamatult kokku.

Igaüks, kel silmad peas, aimas ette kiiresti lähenevat sõda. Narva piirivalvurid kuulsid jõetagustest ingeri küladest tankimüra ning märkasid suurtükikaevikute rajamist Nõukogude poolel. Narva-Jõesuu suvitajad ja tennisistid tegid sellest oma järeldused.

«Jõukam rahvas, kellel oli lääneriikide pankades valuutaarveid, asus aktiivselt leidma võimalusi ohutusse kohta ümberasumiseks. Selletõttu lõppes sel aastal ka tenniseplatsidel mängusesoon varem kui eelmistel aastatel,» meenutab Vali.

Temal endal polnud sõja eest põgeneda kuhugi, hoopis vastupidi. Lojaalse kodanikuna asus Vali 1939. aasta oktoobris aega teenima kaitseväe üksiku sidepataljoni 1. kompaniis Rakveres. Peagi sai see üksus ülesandeks julgestada Rakveret läbivate Nõukogude baasivägede teekonda. 1940. aasta jaanuaris suunati Vali teenima Tallinna sidepataljoni õppekompaniisse.

Sama aasta 21. juunil oli Valil juhuslikult linnaluba ning vaid seetõttu ei osalenud ta lahingus, mille Nõukogude vägede poolt oma kasarmutest välja kihutatud pataljon andis oma uue ajutise ulualuse – Raua tänava koolimaja – kaitseks, kui okupandid üritasid konfiskeerida pataljoni viimaseid relvi.

Selles lahingus langenud Vali kaasvõitlejad allohvitser Aleksei Männikus ja reamees Johannes Mandre olid nende väheste eesti sõdurite seas, kellele sai II maailmasõjas osaks au langeda Eesti vormis ja Eesti lipu all.

Septembris likvideeriti Eesti kaitsevägi lõplikult ning sellest moodustati Punaarmee 22. Eesti territoriaallaskurkorpus. Üle 13 000 endise Eesti ohvitseri ja ajateenija leidis end üleöö Punaarmee teenistusest. Vali sattus korpuse 614. suurtükiväepolgu 2. diviisi raadiojaama ülemaks Kohilasse.

Ootamatult Punaarmee korpuseks moondunud Eesti kaitsevägi jätkas oma teenistust väliselt korrektselt. Väeosades käis väga aktiivne väljaõpe, sest tavapärastele õppustele olid lisandunud vene keele tunnid ja poliitkursused. Korpuses teenis jätkuvalt 900 endist Eesti Vabariigi ohvitseri. Nüüd vandusid nad truudust Stalinile, tehes seda nimme vene keeles – lootuses, et kehvas võõrkeeles antud vanne pole ülearu siduv.

Pöördelise 1940. aasta suve tõttu katkenud väliõppusi loodeti kompenseerida 1941. aasta suvel Petserimaa välilaagris, kirjutatakse Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi väljaandel äsja ilmunud koguteoses «Korpusepoisid». Kuid Nõukogude võim ei usaldanud endisi Eesti kaitseväelasi.

1941. aasta juuniküüditamise ajal vahistati 300 Eesti ohvitseri, enamik neist Petseri välilaagris, ning nende ametikohad korpuses täideti Punaarmee mitte-eestlastest ohvitseridega. Vaid vähesed neist arreteeritud Eesti sõjaväelastest jäid ellu.

Nõukogude Liidu ja Saksamaa sõja puhkedes 22. juunil saadeti korpuse mitmed eestlastest koosnenud väeosad kurnavale ja Saksa õhurünnakute tõttu väga ohtlikule jalgsirännakule ida suunas, samas kui venelastest isikkoosseis toimetati tagalasse raudteel.

Ehkki Punaarmee vastupanu varises Saksa löökide all katastroofilise kiirusega kokku, näisid Nõukogude võimud meelega otsivat võimalust territoriaalkorpuse eestlaste läkitamiseks surmasuhu.

Ka Vali üksuse, 614. suurtükiväepolgu eestlased pidid jalgsi kümne päevaga jõudma Petserist paarisaja kilomeetri kaugusele Porhovi alla, sest polgu venelastest ohvitserid ja ajateenijad olid lahkunud üksuse veoautodega.

«See võis ollagi mõeldud nii, et saada lahti eestlastest üldse,» hindab Vali tagantjärele. Saksa pidevate õhurünnakute tõttu tuli rännata peamiselt öösiti.

Viimaks kohale jõudnud korpuse koosseisu täiendati väljaõpetamata venelastest ajateenijatega. Kui eestlased asusid neile õpetama elementaarset sõjaväemäärustikku ja sõjatarkusi, esinesid venelased kaebustega, et eestlased ahistavad neid, kirjutab Vali.

Niisuguste põhjendamatute alanduste, repressioonide ja võimudepoolse reetmise tõttu on mõistetav, miks 1941. aasta juulis Pihkvamaal peetud lahingutes jooksis enamik korpusest, vähemalt 4500 meest Saksa poole üle. Nende seas olid ka näiteks hilisemad Rüütliristi kavalerid Paul Maitla ja Harald Riipalu. 1. oktoobriks, mil Nõukogude võimu silmis lõplikult usalduse kaotanud eestlased rindelt kõrvaldati, oli korpuses alles veel vaid 500 eestlast.

Rivvi jäänud eestlased võitlesid aga vapralt. Paul Vali suurtükipatarei avastas Porhovi lahingu ajal, et nende patarei ja viie pealetungiva Saksa tanki vahel pole enam jalaväge ega tankitõrjeüksusi.

«Järelikult meie oma raskerelvadega peame hakkama tanke tagasi tõrjuma,» pani Vali 10. juuli kohta kirja oma rindepäevikusse. «Siis lasti neid tanke tulla veel pool kilomeetrit edasi ja meie suurtükid aeti välja kaevikutest otsesihtimise positsioonidele ja meie sihturid hakkasid tanke küttima. 2 tanki süttisid ja kolm keerasid seepeale ringi ja läksid tagasi.»

Kogumiku «Korpusepoisid» hinnangul on neil lahinguil, eriti 8.–10. juulini kestnud Porhovi lahingul eriline koht eesti sõjaajaloos: see oli esimene tõeline II maailmasõja rindelahing eesti sõdurite osavõtul.

Samuti oli see esimene lahing, kus leidis rakendamist Eesti sõjaväe 20-aastane ülesehitustöö. Kuid välja kukkus kõik veidralt. Eesti Vabariigi tegevarmee sõjaväelaste ja relvastuse suurimat hulka kasutati küll nn põlisvaenlase vastu, kuid seda võõral maal võõra juhtimise all.

1941. aasta suvel oli Eestis mobiliseeritud Punaarmeesse 45 000 meest. Ajaloolase Tiit Noormetsa sõnul allusid eesti mehed Punaaarmee mobilisatsioonile repressioonide kartusest (14. juuni küüditamine oli värskelt meeles), lootusest sõja kiirele lõpule ning ka üldisest riigitruudusest ja Saksa-vaenulikkusest.

Endine Eesti reservohvitser Edmund Ernits on meenutanud oma motiive nõnda: «Mina täidan oma kohust, nagu see on ohvitserile kohane. Sakslasi on peksnud meie isad ja peksame ka meie… Ja nii läksin sõtta aastasadu vihatud vaenlase vastu.»

Osa mobiliseerituist rakendati kohe teenistusse Lääne-Eestis, saartel, Valgamaal ja Hankos, 10 000 meest aga põgenes koju tagasi. Viimaks veeti 35 000 meest Nõukogude tagalasse, ent mitte üksustesse formeerimiseks, vaid tööpataljonides orjatöö tegemiseks.

Nälja, kurnatuse ja haiguste tõttu hukkus 7000 – 12 000 parimas eas eesti meest. Mitmed võtsid orjalaagreis ette meeleheitlikke põgenemiskatseid ja vähestel, nagu näiteks kuulsal maadlejal Kristjan Palusalul, see läbi suurte vintsutuste ka õnnestus.

1941. aasta detsembris otsustas NSV Liidu Riiklik Kaitsekomitee formeerida eesti laskurdiviisi, et kasutada rahvusväeosi propagandistlikel eesmärkidel peagi vallutatavatel aladel. Tööpataljonides virelevatele eestlastele tähendas see aga pääsemist kindlast surmast.

1942. aasta kevadeks oli Nõukogude Liidus välja selgitatud üle 29 000 eestlase, kellest moodustati koguni kolm rahvusväeosa – 7. eesti laskurdiviis, 249. eesti laskurdiviis ja 1. eesti tagavarapolk.

1942. aasta septembris tegi Stalin Nikolai Karotammele ettepaneku isegi kolmanda eesti diviisi loomiseks, ent selleks ei jätkunud eestlasi. Olemasolevad diviisid koondati Moskva piirkonda ning neist loodi 8. eesti laskurkorpus, mille komandöriks sai Põhja-Kaukaasias sündinud kindralmajor Lembit Pärn.

Eesti kodanikest 30 000 mehe seas kuulus sellesse ka 900 endist kaitseväelast territoriaalkorpuse ridadest (500 rindelt kõrvaldatut pluss tervenenud haavatud) ning mitmed endised Eesti Vabariigi ohvitserid leidsid rakendust korpuse kõrgjuhtkonnas. Lisaks Eestist pärit eestlastele koguti korpusse ka 5000 Venemaa eestlast.

Eesti laskurkorpuse veriseim võitlus oli lahing Velikije Luki pärast 1942. aasta detsembri keskpaigast 1943. aasta jaanuari keskpaigani.

Käreda pakase käes võidelnud eesti ja vene diviisid murdsid linnas kindlustunud Saksa vägede vastupanu, kuid kandsid ka ise kohutavaid kaotusi. Hukkus vähemalt 5000 eestlast, koos haavatute ja kadunutega langesid rivist välja pooled korpuse meestest.

«Siin me arvestame, et jalaväelase iga rindel on vaid paar päeva,» kirjutas Vali 1942. aasta detsembris oma päevikusse. «Täna jõuab rindele ja homme toimub loterii: kas kohe mullatoidule või läbi pikkade vintsutuste välilaatsarettide ja med-sanpattide kaudu.»

Purilennukid, millega Saksa väed üritasid saata varustust ümberpiiratud linnas võitlevale garnisonile, tulistasid eestlased alla. Ühest neist leiti mitusada raudristi, «mida Hitler oli oma nii kaua vastupanu osutanud vahvale garnisonile saatnud,» seisab Vali rindepäevikus. «Peale lahingute lõppu, kui puhkusel Revjakino külas olime, jooksid küla kassid, raudristid kaelas. Sinna olid need raudristid sakslaste üle irvitamiseks jõudnud.»

Eestlastel õnnestus võtta vangi 1554 sakslast (sh Saksa garnisoni ülem von Sass), kuid korpuse enda ridadest jooksis Saksa poolele üle umbes 2000 eestlast. 900 neist andsid end seejuures vangi piiramisrõngasse võetud ja lootusetut võitlust pidanud Saksa vägedele.

1944. aasta suve Narva ja Sinimägede lahinguis osales eesti laskurkorpus vaid formaalselt. Narva lahinguist võtsid osa ainult korpuse suurtükivägi, sapöörid ning mitte-eestlastest koosnenud tankipolgud. Ülejäänud korpus oli reservis.

Sinimägedes raskeid kaotusi kandnud venelastest tankimeeskondi hakati peagi asendama eestlastest meeskondadega, kirjutab ajaloolane Hanno Ojalo.

Küll aga seisis vennatapusõda ees septembris, kui korpus kohtus Emajõe rindel Saksa armee eestlastest formeeritud väeosadega, kellest korpuse kinnipidajat enam ei olnud. Avinurmes kohtasid korpuse 7. diviisi sõdurid tuhandeid Saksa piirikaitserügementide ja politseipataljonide võitlejaid, kes aga ei suutnud vastupanu osutada.

«Teel Tudulinna likvideerisid /korpuse/ eelsalga soomusmasinad paari-kolme kilomeetri pikkuse voori, sõites sellest sõna otseses mõttes üle,» kirjutab kogumik «Korpusepoisid». Mõningate väidete kohaselt tapsid korpuslased ka Avinurme kirikus kümmekond sinna maha jäänud haavatud eestlast. Seda võis põhjustada korpuslaste solvumine Saksa mundris sõdinud eestlaste peale.

«Vange oli võetud vähe, kuna olukord ei lubanud vange võtta. Mehed olid Saksa vormis meeste peale eriti vihased, sest nad nägid Saksa vormis eestlaste läbi langevaid oma parimaid seltsimehi. Seersant Valja 5. roodust ütles: «Eestlane fritsu vormis on vastikum kui frits!»,» kandis oma ülemustele ette poliitosakonna agitaator.

Järgnesid Tallinna vallutamine ning lahingud saartel, iseäranis verine heitlus Saaremaa Sõrve sääre pärast. Üle tuhande mehe kaotas korpus Kuramaal.

Kuramaal võttis korpus vastu ka 1945. aasta 8. mai.

Vahepeal leitnandiks tõusnud Paul Vali ja ta kaasohvitserid tühjendasid võiduteate saabumise peale esmalt õhku oma teenistusrelvad. Seejärel asuti tühjendama pudeleid.

«Meie hulgas oli selliseid mehi, kes tõid välja oma Eestist kaasa võetud konjakipudelid ja tegid sõja lõpu auks need lahti. Sel ööl ei maganud peaaegu keegi,» meenutab rindepäevik.

Eestlased Punaarmees II maailmasõjas

• 1940. septembris likvideeriti Eesti kaitsevägi ning sellest moodustati Punaarmee 22. Eesti territoriaallaskurkorpus. Üle 13 000 endise Eesti ohvitseri ja ajateenija leidis end üleöö Punaarmee teenistusest.

• 1941. aasta suvel oli Eestis mobiliseeritud Punaarmeesse 45 000 meest. Osa mobiliseerituist rakendati kohe teenistusse Lääne-Eestis, saartel, Valgamaal ja Hankos, 10 000 meest aga põgenes koju tagasi. Viimaks veeti 35 000 meest Nõukogude tagalasse, kuid mitte üksustesse formeerimiseks, vaid tööpataljonides orjatöö tegemiseks. Nälja, kurnatuse ja haiguste tõttu hukkus seal mõttetult 7000 – 12 000 parimas eas meest.

• 1941. aasta detsembris otsustas NSV Liidu Riiklik Kaitsekomitee formeerida ka eesti laskurdiviisi, et kasutada rahvusväeosi propagandistlikel eesmärkidel peagi vallutatavatel aladel. Tööpataljonides virelevatele eestlastele tähendas see aga pääsemist kindlast surmast.

• 1942. aasta kevadeks oli Nõukogude Liidus välja selgitatud üle 29 000 eestlase, kellest moodustati koguni kolm rahvusväeosa – 7. eesti laskurdiviis, 249. eesti laskurdiviis ja 1. eesti tagavarapolk.

• 1942. aasta septembris tegi Stalin Nikolai Karotam-mele ettpeaneku isegi kolmanda eesti diviisi loomiseks, ent selleks ei jätkunud enam eestlasi. Olemasolevad diviisid koondati Moskva piirkonda ning neist loodi 8. eesti laskurkorpus. 30 000 Eesti kodanikust mehe seas kuulus sellesse ka 900 endist Eesti kaitseväelast territoriaalkorpuse ridadest.

• 8. eesti laskurkorpuse veriseim võitlus oli kuu aega väldanud lahing Velikije Luki pärast 1942. aasta detsembri keskpaigast 1943. aasta jaanuari keskpaigani. Hukkus vähemalt 5000 eestlast, koos haavatute ja kadunutega langesid rivist välja pooled korpuse meestest.

• 1944. aasta suve Narva ja Sinimägede lahinguis osales eesti laskurkorpus vaid formaalselt.

• Punaarmee eesti rahvusväeosadest ja tööpataljonidest käis läbi ligi 70 000 Eesti kodanikku. Reaalselt relva käes hoida sai aga vähem kui 50 000 meest. Üldse hukkus 24 000 Punaarmeesse ja tööpataljonidesse sattunud Eesti kodanikku.