Salme ongi teatrisajand!

Salme Reek Foto: Postimees.ee

Kuulsad poisirollid ja raadioteater, tantsustuudio koolitus ja unustamatu, täiesti eriline hääl. Väike ja samal ajal nii suur näitlejanna Eesti teatriloos. Draama- ja raadioteatri legendi Salme Reeki meenutab teatrikriitik Pille-Riin Purje.

Mullu tähistasime Eesti kutselise teatri 100. sünnipäeva. Näitleja Salme Reek on aasta noorem. Täna, Salme sajandal sünniaastapäeval, olen veendunud, et just tema ongi teatrisajandi elav ja ilmekas võrdkuju. Suisa maskott, nagu Salme kohta ta eluajal tavatseti öelda.

Vabandage mind, et nimetan Salmet eesnimepidi – see pole familiaarsus, vaid ainumõeldav pärisnimi, mis sisimas elab-kõlab ilmselt kõigis, kel oli rõõm ja au Salmet rohkem või vähem tunda.

Mõiste «sajandi võrdkuju» ei lähtu niivõrd Salme Reegi pikast elueast kui tema loomeelu kestvusest, suutlikkusest ajaga kaasa tantsiskleda. On ju tema vastupidavuse juured Gerd Neggo tantsustuudios. Nähtus nimega Salme Reek elas 88-aastaseks, saavutades selle aastanumbriga ulaka ja uhke topelt-lõpmatuse. Teatrilaval mängis ta 67 aastat, jäädes üha nooreks või pigem eatuks, luues elava silla aegade vahele. Mõelda vaid, Salme Reegi kaasaegsed olid nii Hilda Gleser kui Jüri Krjukov.

Ma ei unusta kunagi, kuidas Reek ja Krjukov draamateatri hittlavastuses «Noore daami külaskäik» (autor Zdeněk PodskalskŽ, lavastaja Ago-Endrik Kerge, 1977) vanapaari mängisid. Kuidas nad oma üpris krõbedat abielustseeni sisse juhatades liigutava hellusega laulsid «Good-bye, my love…» Salme Reek oli 70 saamas, Jüri Krjukov kõigest 22-aastane, ent laval neil vanusevahet polnud. Aga Salme oligi igavene noor daam! Küllap tänu oma haprusele ja vitaalsusele, ent ka sellele vaprale ja tundlikule sarmile, siirusele, mille andsid talle tema poisterollid. Südamega mängitud poisid kõik, olgu siis «Polgu poeg» Vanja Solntsev või «Tagahoovi» Nikituška, Pál-tänava poiss Nemecsek või koguni robot Rops, kes kuidagi ei saanud jääda pelgalt masinlikuks.

Salmest ei saanudki «vanainimest», tema oli ju vanaema õunapuu otsas. Seltskonna hingena nautis ta šampanjapudelite avamist (loomulikult ka tühjenemist!) ja šampanjana virgutas ka tema vaimukas huumor. Näiteks eht-salmelik mõtteavaldus, naerukuradike silmanurgas, kuis presidendi vastuvõtule minekuks peavad garderoobis olema sukksaapad ja miniseelik!

Üks Salme Reegi legendrolle ja lemmikuid oli Ibseni «Peer Gyndi» ema Åse (Ilmar Tammuri lavastuses 1962 ja Ago-Endrik Kerge lavastuses 1978). Rolli kuulsaim stseen on Åse surm, aga seegi muutub poja ja ema ühiseks fantaasiaseikluseks, mis surma, õigemini hirmu surma ees, kirglikult ületab. Lapsehingelise eluusaldusega.

Lisaks näitelavale on suur ja oluline ja õnneks allesjääv osa Salme Reegi elutööst sündinud Raadioteatris. Tema isikupärast häält teavad tänu unejuttudele mitu-mitu põlvkonda lapsi. Salme Reek oli 32 aastat kuuldemängude režissöör, üks staažikamaid ja andekamaid ses ametis. Tema raadiolavastused, mida on paarisaja ringis, jäädvustavad nii laste kui professionaalsete meistrite mängulusti.

Mäletan, kuis kord raadios katsetav Dajan Ahmet Salme Reegilt lapsesuiselt päris: «Kas teie olete ka kuuldemänge lavastanud?» Salme silmad lõid särama, kui ta kostis muigamisi, et mõned on ikka tehtud… Aga hiljem oli just Dajan see hea inimene, kes andis Salme Reegile viimase lavarollina võimaluse mängida Gailiti «Ekke Moori» ema Neenu Moori («Paberist inglike» Salong Teatri, 1996). Sümboolne hüvastijäturoll: on ju Ekke Moor meie Peer Gynt.

Veel üks Salme Reegi ainuline osa paelub mu mälu: eatu, saladusega tegelane, kel nimeks Inimene (Hugo Raudsepp «Salongis ja kongis», lavastaja Gunnar Kilgas, Vanalinnastuudio 1990). Kui poliitilise satiirihoovusega näitemängus ajad muutusid, kössitas Inimene koos teistega kongis. Aga teda ajaliku vangla seinad ei piiranud, sest lõpuks tõusis ta lendu. Lendaski ära, jättes maha maa, «kus askeldab miljon kodanikku – ning kolme miljoni eest on karvakitkumist...»

Nõnda kõlas igavese Inimese lahkumisetekst. Sellele võiksime täna mõelda: sekund varem, kui šampanjapudeli korgi Salme Sajandit tervitades efektse aupauguga laotusesse lennutame.

Salme (Salme-Helene) Reek

Näitlejate liidu liige (1934), teatriliidu liige (1949)

Lõpetas 1927 Tallinna 2. tütarlaste gümnaasiumi, 1930 Draamastuudio teatrikooli ja 1933 G. Neggo tantsustuudio. Töötas 1930–1996 draamateatris, 1944–1948 mängis ka noorsooteatris. Esines palju Eesti Raadio lugemistundides ja kuuldemängudes, oli 32 aastat kuuldemängude režissöör ja lavastaja. Mänginud telelavastustes ja filmis. Temast on telefilmid «Salme» (1981) ja «Ükskord elus oli nii…» (1993).

Sünniaastapäeva tähistamine

• Täna esitletakse laserplaati, millel Salme Reek loeb F. H. Burnetti raamatut «Väike lord Fauntleroy». Selle peategelast Cedricut mängis Salme Reek 1938. aastal Leo Kalmeti lavastuses. Raamatut ennast luges Salme Reek järjejutuna 1988. aastal.

• ETV näitab täna kell 13.25 filmi «Ükskord elus oli nii…». Salme Reeki jälgitakse proovides, etendustel, aiatöödel ja mere ääres mõtisklemas. Filmi autor Vilja Palm, muusika Sven Grünbergilt.

• Vikerraadios ja Klassikaraadios jõuab novembris-detsembris eetrisse valik kuuldemänge Salme Reegiga peaosas.

10.11 kell 19.05 Vikerraadios – Marco Denebi «Õnnesadam» (1980, rež Heino Kulvere); 11.11 kell 15.05 Klassikaraadios – Mark Twaini «Tom Sawyer» (1956, rež Aarne Ruus); 18.11 kell 15.05 Klassikaraadios – Mark Twain «Huckleberry Finn» (1956, rež Aarne Ruus);

24.11 kell 19.05 Vikerraadios – Leida Rammo «Hortensiaga igav ei hakka» (1978, rež Kaarel Toom);

25.11 kell 15.05 Klassikaraadios – Ferenc Molnari «Pál-tänava poisid» (1961, rež Salme Reek);

1.12 kell 19.05 Vikerraadios – Hella Wuolijoki «Heta-memme pikk teekond» (1968, rež Leo Martin).

Teised Salme Reegist

Tõnu Aav
kolleeg draamateatrist

Salme pisikene kuju ja seal sees olev aju ning kogu närvisüsteem kuulusid koos andekuse ja töökusega täielikult teatrile. Ta oli üleni näitleja. Võib-olla eetilised kreedod olid pisut suuremadki veel, nii et neile oli raske vastata. Meil teistel muidugi.

Kuid sellise erilise ja omapärasena siia ilma looduna ja jäägitult teatrile andununa ei olnud teatril talle ometi pidevaid hiigelrolle anda ja vahel nappis pisikesigi. Rahutu hing ja rahatu inimene leidis tööd siis raadios, kus ta tegi kuuldemänge ja jagas lugemistunde neile, kellega hästi läbi sai.

«Näitleja isiklik repertuaar on varandus, mida temalt keegi ära võtta ei saa,» on ta öelnud. Näitlejana kuuluvad tema pärisomandisse ema Åse, Rops, Nukitsamees ja mulle eriti armas Nikituška «Tagahoovis». Poistes on sama palju jõudu kui daamides graatsiat. Ah, ja Åse surmastseen... 100-aastaselt ei mäletata igaühte. Teda küll.

Vilja Nyholm-Palm
kolleeg raadioteatrist

Tere, kallis Salme! Kui Sa poleks teisel pool tähti, siis alustaksime oma tänast vestlust nähtavasti sellest, et Sa vaeseke peaksid ritta seadma veel paar ladina või muu tähtsa tantsu sammu, mitte tõestamaks, vaid kinnitamaks: kes muu saaks olla täht või tähevalguse kandja kui mitte Sina?

Tänases päevas ei oleks Sa pealtnägija ega ärapanija, vaid vastuastuja kõigele alatule ja nõmedale. Endiselt oleksid Sulle kõige tähtsamad Sinu töö, õepoja pere, ausus ja armastus inimeste vastu. Ja Sinu sees oleks Su suur üksindus. Nagu paljudel meist. Ainult et see, mis Sinust kiirgaks, paneks ikka ja jälle Sind armastama. Nagu väheseid meist.

Sa tahtsid mängida Pucki Shakespeare`i «Suveöö unenäos». Seda ei juhtunud. Ometi olid Sa kogu oma elu meie Puck, väike armas kaval Salme.

Maila Rästas
näitleja, kolleeg ja sõbranna

Sulen silmad ja mõtlen Salme peale. Näen enda vaimusilme ees ikka ja jälle pool sajandit tagasi nähtud «Peer Gynti» lavastuses Salme kehastatud ema Åset. Ema Åse lahkub siitilmast, kõrval Rein Aren Peer Gyntina ja taustaks Griegi surematu muusika. Siiamaani veel tunnen endas seda valusat sooja hingeliigutust, mida see stseen Salme esituses minusse on jätnud. See stseen lummas ja lummab siiani. Ja nüüd tagantjärele sellele mõeldes võin öelda: aga seal oligi ju Salme tõeline inimlik olemus – kõikemõistev ja armastav ema.

Kes oli Salme Reek? Seda on lühidalt võimatu öelda. Selle lahtiseletamiseks on vaja rohkem aega ja ruumi. Tema eetika näitleja ja inimesena oli ülikõrge. Kohati tänapäeva noortele isegi mõistetamatu. Kui teatrile tehti liiga, siis tehti liiga ka Salmele ja ta elas oma hinges seda väga valuliselt üle. Salme oli näitleja, kes tõeliselt armastas, aga mitte ennast teatris. Teater oli tema jaoks kõik, kogu tema elu, ja ta pühendus sellele jäägitult. Inimesena oli ta äärmiselt lihtne ja vähenõudlik, seltskonnas aga selle hing ja keskpunkt. Oli uudishimulik ja sekkus oma arvamusega alati peaaegu igasse probleemi ja situatsiooni. Tahtis alati õiglust jalule seada, oli ülimalt abivalmis inimene, hooliv kõigi ja kõige suhtes, aus enda ja teiste vastu, kui vaja, siis ka sõjakas ja lärmakas. Ühesõnaga, inimene kõigi oma vooruste ja puudustega. Lühidalt, minule väga lähedane ja kallis inimene.