Eestlased Brasiilia päikese all: luhtunud lootused ja peadpööritav edu

Üks vähesedi fotosid Harald Stundest ja tema lennukist. Foto: Repro

Paljud enne viimast suurt sõda võõrsile läinud eestlased ei leidnud seal loodetud jõukust ja õnne. Ajaloolane Küllo Arjakas jutustab kolme eestlase loo, kellele Brasiilia tõesti osutus tõotatud maaks. Minister, presidendi eralendur ja ihuarst on nende eduloos vaid mõned märksõnad.

Eesti Vabariigi algusaastad olid rasked ja keerukad. Sestap pole imestada, et sõdade lõppedes ja piiride avanedes mindi kaugele võõrsile õnne otsima. Paljud eestlased otsustasid kodumaalt lahkuda suuresti alusetute kuulduste või lubaduste mõjul, lootes piimajõgesid ja pudrumägesid.

Selliseid kuuldusi õhutasid eeskätt ülesostetud tööliste vahendajad, kes polnud kitsid ahvatlevate võimaluste kirjeldamisel. Kuulujuttude levikut soodustas ka riikide immigratsioonipoliitika, mis toetas uute töökäte tulekut.

Suurimmigratsioon Brasiiliasse algas 1920.aastate algul, mil laienevad kohvimõisad vajasid rohkelt uusi töökäsi. Kohv, mida toona nimetati ka roheliseks kullaks, tõotas kohvimõisnikele suuri rikkusi. Nii olid nad nõus sissetoodavate tööliste reisikulud ise kinni maksma või avaldasid survet, et riik seda teeks.

Sao Paulos jt linnades asutati suured immigratsioonikeskused, kust uustulnukad siirdusid kaugetesse osariikidesse.

Ka Eestisse jõudsid kuuldused, et kauges Ladina-Ameerikas on uus õnnemaa Brasiilia – avar ja igavese suvega, täis seedreid ja palme, mis «ei kasva me maal». Näis, et isegi Eesti vaesel maatamehel või töötul vabrikutöölisel avanevad just seal ihaldatud võimalused.

Nii saigi suur osa Brasiilia valitsuse kutsel väljarännanud eestlasi tasuta pika laevasõidu, samuti lubati inimestele anda Brasiilias tasuta maad.

Ainuüksi 1925. aasta jooksul jõudis Brasiiliasse 1695 eestlast. 1927. aastal hinnati Brasiilia eestlaste koguhulgaks umbes kolm tuhat inimest. Sao Paulos ja Rio de Janeiros elas umbes viissada eestlast, suur osa oli aga siiski laiali pillatud üle hiiglasliku riigi.

Mõne kuuga sattusid paljud ümberasujad kauges võõrriigis väljapääsmatutesse oludesse. Harjumatu palavus ja troopiline kliima, rasked töötingimused nõudlike ülevaatajate käe all, senitundmata haigused, võõrad keeled ning rahvaste ja kommete arusaamatu Paabel – sellega oli raske kohaneda. Inimesed olid astunud oma maailmast uude ja tundmatusse, kus kehtisid teised tõed ja arusaamad.

Töölepingud tegid mõisa kogenud agent ja tööotsijate esindaja ehk tihti maamehelikult naiivne maakuulaja – viimaseid pandi hõlpsasti ilusaid lubadusi uskuma.

Rahata võõrtöölistele andis mõis kergelt laenu toidu ostmiseks ja oma elamise hädapäraseks sisseseadmiseks. Hiljem selgus karm tõsiasi, et neid võlgu tuli tasuda vähemalt aastase tööga. Nii tuli oodatud õnnemaa asemel Brasiilias töötada kui valge ori.

Osa eestlasi üritas paari-kolmeaastase mõisatöö järel minna suurlinna, et leida seal elatist kas käsitöölise või väikekaupmehena. Osa immigrante tegi uusi võlgu ja otsis võimalusi Eestisse tagasi tulla.

Üldse rändas enne Teist maailmasõda Brasiiliasse umbes 3000 eestlast.

Juba 1925. aasta lõpul rakendas Eesti valitsus meetmeid, et takistada edasist ülepeakaela väljarändamist. 1930. aastate lõpuaastatel ei jätkunud Eestis enam töökäsi. Võõrtöölisi, eeskätt põllumajandusse, toodi Poolast.

Samas peeti vajalikuks võõrsile läinud eestlasi tagasi kutsuda ja selleks tehti mõningaid sõidusoodustusi – näiteks vormistati inimeste reisikulud pikaajalise laenuna.

Brasiiliast naasis sadakond eestlaste peret. Kas ja kui palju langes neist 1941. aasta ja hilisemate küüditamise ohvriks kui «kahtlane sotsiaalne element» – ikkagi elanud pikki aastaid välisriikides – jääb vastuseta küsimuseks.

Vaatamata raskele sisseelamisajale tõusid mõned eestlased Brasiilias siiski loodetud haljale oksale, saavutades asju, milleni väikeses Eesti riigis poleks olnud võimalik kunagi jõuda.

Taevas tegi jõukaks

Harald Stunde oli tõsine self made man. Ta sündis 1899. aastal Tallinnas vedurijuhi peres. Juba noorukina õnnestus Stundel ette võtta reis Jaapanisse, vabatahtlikuna osales ta Vabadussõjas. 1921. aastal tuli noormees Eesti meistriks jääpallis.

1919.–1925. aastal oli Stunde sõjaväelendur, 1926. aastal sõitis ta reisilennukiga tänava kohal traatidesse ja kukkus koos reisijatega alla. Kõik küll pääsesid, aga Stunde jäi süüdi ja tundis, et pind ta jalgade all hakkab põlema – nii sündis otsus Eesti tolm jalgadelt pühkida.

Harald Stunde siirdus Saksamaale, astus Junkersi teenistusse ja lendas Klaipeda–Kaunase–Königsbergi liinil.

1927. aasta kevadel emigreerus Stunde Lõuna-Ameerikasse. Ta jõudis Argentiinasse 34 dollariga taskus ja oskamata sõnagi hispaania keelt. Ta ei leidnud mingit tööd ja «raha sulas kokku iga päevaga».

Esimese teenistuse sai Stunde ühe kaasmaalase abil. Juhuslikult kuulis ta, et Boliivia lennuühing otsib lendureid. Nii lendaski Stunde mitu aastat Boliivias.

Töötingimused olid rasked: lenduritel polnud kaarte, eriti mägiste piirkondade kohta, neile anti kaasa vintpüssid – et hädamaandumise korral kaitsta end kas kiskjate või metsikute indiaanlaste vastu.

Ühe pikema lennu tegi Stunde üle Tšiili ja Peruu Ameerika Ühendriikidesse Los Angelesse ja sealt edasi veel Chicagosse.

1930. aastal käis Stunde Eestis puhkamas ja ütles immigrantide kohta ausalt: «Väljarändajate olukord Lõuna-Ameerikas on võimatult vilets. Buenos Aireses hulgub ringi sadade kaupa närudes ja räbalais Eesti noormehi, kes on täielikult langenud põhja, muutunud pättideks selle sõna kõige otsekohesemas mõttes. Nad nälgivad, neil pole peavarju ega ka mingisuguseid võimalusi teenimiseks ega kojusõiduks.» (Rahvaleht, 8. juuli 1930.)

1930–1932 elas Stunde uuesti Argentiinas, kus töötas sportlennukite müügi firmas ja õpetas välja uute lennukite omanikke.

Sealt läks Stunde 1932 Brasiiliasse ja astus seal jällegi lennuteenistusse. Peagi tõusis Stunde suure Brasiilia lennufirma Varig esipiloodiks ja Brasiilia eralennuväljade komandandiks.

1934 külastas Brasiilia president Getulio Dornelles Vargas koos perega Porto Alegre linna ja pidi sealt edasi sõitma oma mõisa, 500 km kaugusele. Presidendi ja tema pere piloodiks valiti Harald Stunde ning seejärel saigi temast Brasiilia presidendi eralendur.

1935. aasta Brasiilia mässu ajal sooritas Stunde vabatahtlikult kaks tähtsat lendu kindralstaabi ohvitseridega, kel õnnestus rahu teha. Stunde loobus riskantsete sõitude järel igasugusest tasust ja president andis talle tšeki suuremale summale, palvega, et Stunde ostaks selle eest abikaasale lilli.

1937. aastal aitas Stunde viia lennukiga abi Porto Alegrese suuruputuse ohvritele.

Stunde oli esimene eestlane, kes üht tüüpi lennukiga (Junkers F13) oli 1938. aasta suveks lennanud miljon kilomeetrit, olles Junkersis selleks ajaks töötanud 12 aastat.

Stunde kuulus Brasiilias jõukaimate eestlaste hulka, ta sai Brasiilia kodakondsuse ja tema villa kujunes kohvimaa eestlaste seltsimajaks.

Harald Stunde hukkus lennuõnnetusel Brasiilias 28. veebruaril 1943. Temast jäi maha Eestist pärit abikaasa Alice Petersen ja poeg Tarmo.

Poksijast presidendi ihuarstiks

Profipoksija Ervin Johannes Klausner, Brasiilias tuntud kui Erwin Juan K. Tomason ning hüüdnimega Blond Tiiger või Valge Tiiger, sündis Tallinnas 1907. aastal.

Poksiga hakkas ta tegelema 1920. aastate algul, tegi Kalevi spordiseltsis läbi algajate kursused ja jõudis korra Eesti rahvusmeeskonda, kus poksis Läti poolraskekaalu meistriga.

Klausner emigreerus 1926. aasta algul Brasiiliasse, kaasas Kalevi seltsist talle tarvitamiseks antud poksikindad.

Pea nelikümmend aastat Brasiilias elanud filmidiiva Aksella Luts meenutas: «Klausner rääkis, et kui ta Brasiiliasse jõudis, pidi ta algul elama küll põrandal ja voodi all. Alustas puupaljana. /---/. Eestlaste kokkusaamistel ja pidudel ta millegipärast ei käinud.»

Klausner tegi ka võõrsil algust ainsa asjaga, mida oskas – poksimisega. Kohe tulid edusammud ning meest ootas elukutselise poksija karjäär. Ta liikus edasi kui komeet, võites 35 matšist 28.

Olles poksiga suurema raha teeninud, tasus Klausner Kalevi seltsile kaasavõetud poksikinnaste väärtuse mitmekordselt.

1931 tehti temaga Argentiinas mitmeaastane leping. Eestlane Klausner kuulutati 1933. juunis, pärast võitu peruulase Peter Johansoni üle, Lõuna-Ameerika raskekaalu poksimeistriks.

1933.a. sügisel võeti meister vahi alla tapmissüüdistusega, sest ta andis ränga rusikahoobi ühele portugallasele, kes oli vigaseks löönud tema jahikoera. Mängu pandi Klausneri tuntud nimi ja äiapapa head sidemed ja nii sai ta kahe päeva pärast vabaks.

Klausner kirjutas kodumaale: «Brasiilias on nii: kui sul on palju raha ja mõjukaid tuttavaid, siis võid teise maha lüüa ja koergi ei haugu järele. Nii pääsesin küll kohtu eest, kuid see lugu ei taha meelest kaduda.» (Sõnumed, 7. oktoober 1933.)

1935. aasta jaanuaris poksis Klausner Rio de Janeiros ligi 50 000 pealtvaataja ees hiiglasliku (pikkust 213 cm) itaallasest raskekaalu eksmaailmameistri Primo Carneraga.

Klausneri mänedzer pani lootused tema hüppekiirusele ja tehnilisele väledusele, et lüüa aeglasemat hiiglast. Itaallane oli Klausnerist 44 kg raskem ja ta lõi eestlase kuuendas raundis nööridesse (ette oli nähtud 12 raundi). Muuseas, seda matši jälgisid pealtvaatajatena ka Brasiilia välisminister ja Itaalia suursaadik.

Järgnevalt üritas Klausner pidada poolteist aastat raamatu- ja kirjatarvete äri, kuid bisnis ebaõnnestus ning mees pöördus tagasi poksiringi. Ta saavutas veel võite, kusjuures Argentiina raskekaallasele Angelo Sotillole tuli matši lõppedes järele kutsuda punase risti auto.

1930. aastate teisel poolel oli lehtedes korduvalt juttu, et Klausner tuleb pikemaks ajaks Eestisse õpetama noori poksijaid, kuid sõitu lükati korduvalt edasi. Klausner olevat kartnud, et teda peetakse väejooksikuks, sest tal jäi kodumaalt lahkudes sundaeg teenimata.

Poksijakarjääri lõppedes töötas Klausner Rio osariigi politsei spordiinstruktorina. Siin viis õnnelik juhus teda kokku Brasiilia presidendiga ja järgnevalt sai temast president Vargase ihukaitsja.

1930. aastate lõpul püüdis Klausner kasvatada oma koduaias Eesti aedvilju ja marju: kaalikaid, kõrvitsaid, maasikaid jms.

Samal ajal kulutas endine spordimees usinalt koolipinki, sest Eestis oli ta saanud haridust vaid kolm talve. Ervin Klausner lõpetas Brasiilias algkooli, siis progümnaasiumi, siis gümnaasiumi, siis mitu täiendkoolitust ning 1951. aastal – muuseas, koos oma tütrega – ülikooli (isa arstiteaduskonna, tütar filoloogia).

1950. aastate algul töötas Klausner mitu aastat president Vargase ihuarstina ja oli esimene, kes 1954. aastal konstateeris presidendi surma.

Klausner abiellus Brasiilias hispaanlannast tsirkuse köietantsijaga, neil sündis poeg Leonard, kes töötas lendurina, ning tütred Isabel ja Janette.

Mees, kel on oma tänav

Johannes (Juhan) Kartau emigreerus Brasiiliasse 1928. aastal. Võrreldes Stunde ja Klausneriga oli tema pagas tunduvalt suurem: Tartust gümnaasiumiharidus pluss õpingud Petrogradi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonnas, suus mitu võõrkeelt – vene, saksa, prantsuse ja ladina keel –, lisaks arvestatav töökogemus ja tõsine stardiraha. Võõrsil olid aga temalgi keerukad alguspäevad.

Johannes Kartau nägi ilmavalgust 1882. aastal Tartumaal Uderna vallas. 1914. aastal astus ta Petrogradi ülikooli, mis jäi maailmasõja tõttu lõpetamata.

Kartau töötas õpetajana, sattus Petrogradis sandarmite jälitamise alla ja elas mõnda aega Vologdas, Krimmis ja Kaukaasias. Jaanuaris 1918 (vkj 1917 detsembris) arutles Juhan Kartau Petrogradis ilmunud ajalehes Eesti kodumaa tulevikuvariantide üle. Ta pakkus järgmisi võimalusi: Eesti kui osariik föderatiivse Venemaa kooseisus, Eesti kui osariik föderatiivse Saksamaa koosseisus, liit Skandinaavia riikidega või iseseisev Eesti riik.

1919–1920 oli Kartau Eesti Asutava Kogu liige ja 1919. aastal Asutavas Kogus kinnitatud Eesti esimeses parlamentaarses valitsuses töötas ta haridusministrina.

1920. aasta algul saadeti Johannes Kartau tööle Moskvasse, esimehena juhtima Eesti kontroll-opteerimiskomisjoni tööd (sisuliselt täitis see asutus neil aegadel saatkonna rolli).

Hiljem tegeles Kartau veel Eesti-Läti piiriküsimustega ning äriga: talle kuulus Tallinnas makaroni- ja nuudlivabrik. Seejärel müüs Kartau oma vabriku maha ja saadud raha eest emigreerus maailma kuklapoolele, ostis seal maad ja alustas täiesti uut elu farmerina. Kohalike majandusolude ja looduse mittetundmine said talle aga saatuslikuks ja peagi tuli tal farmeriametist loobuda.

Nii sattus Kartau poliitilikasse ja 1932. aastal sai temast Brasiilia haridusminister. Selles ametis oli ta kaks aastat. Järgnevalt seondus Kartau nimi Brasiilia transpordi arenguga: ta töötas 33 aastat, kolm kuud ja kolm päeva Brasiilia raudteeühingu majandusdirektorina.

Laulu- ja muusikalembese mehena asutas Kartau 1939. aastal Brasiilias laulukoori ja oli selle ees 25 aastat, kuni oma surmani, kusjuures meile nii tavapärane laulukoor oli seal päris uudne nähtus.

Juhan Kartau suri 24. jaanuaril 1964 Sao Paulo lähedases Jundiai linnas. Leina-aasta möödudes ilmutasid koorilauljad initsiatiivi ja ning Jundiai linnas asub tänaseni Rua Maestro Juhan Kartau ehk siis Juhan Kartau nimeline tänav.

Johannes Kartau oli abielus Aliidega, neil sündis Eestis tütar Lydia ja mõlemad läksid aasta pärast pereisa lahkumist talle Brasiiliasse järele.

Johannes Kartau tegevus kauges Brasiilias mõjutas ka tema sugulaste elu: üks tema sugulasi Heino Kartau võeti 1945. aasta suvel metsavennana kinni. Prokurör nõudis: «Need inimesed, kelle lähemad sugulased ja omaksed on istunud välismaal ministritoolidel, tuleb meil isoleerida ja likvideerida.»

Kohus määras prokuröri nõutud surmanuhtluse asemel Heino Kartaule siiski 15 aastat sunnitööd ja viis aastat asumist ning tal õnnestus vangilaagritest eluga tagasi tulla.

Kodunt kaugele

Eesti esimese iseseisvusaja kahe aastakümnega emigreerus parema elu lootuses umbes 17 000 inimest.

Rekordiliseks jäi 1925.aasta, mil Eestist lahkus 2646 inimest.

Valdav osa väljarännanuid suundus kaugetele maadele, kas Brasiiliasse või Austraaliasse.