Võimalus sunnita mõelda

Ines Aru Foto: Raigo Pajula

Kui enamikule inimestele seondub mõte heast puhkusest eksootilise ja luksusliku reisiga, siis näitleja Ines Aru meelest on hea puhkus hoopis midagi muud. «See on unistamise võimalus. Kui saab uneleda. Kui saab igasuguse sunnita mõtelda ja olla,» ütleb ta.

Ines Aru pakub oma Kose-Lükati eramu õuel kohvi meega, mitte suhkruga. Nii on ju tervislikum. «Mesi on mu mehe sõbra tarudest toodud. Ta saab alati oma sünnipäevaks sõpradelt mett,» askeldab perenaine tagasihoidlikult ning rehmab tõrjuvalt käega, kui meekannu kohal hakkab tiirlema herilane. «Nii, seda ma kartsin! Olen viimasel ajal nende mesilaste ja herilastega tõeliselt kimpus olnud,» ütleb ta. «Ülemöödunud aastal tegime «Ruudi» filmi. Sõitsin lennukiga Saaremaale, sõin midagi magusat ja just enne kui minu võte algas, tuli herilane ja nõelas mind huulde. Võtet ei saanudki teha. Mind viidi arsti juurde, kes võttis paistetuse mingi rohuga maha,» naerab näitleja lõbusalt.

Tööpuuduse üle ei pea Ines Aru tänini kurtma. Aga kuidas on lood puhkusega?

Teie maja juures on väga kaunis kiviktaimla – on see teie enda kätetöö?

Ei, minia töö kõik. Mind tegelikult huvitab see küll, aga mul ei ole «rohelised sõrmed» ja siis ma saan enda peale vihaseks. Ja kodutöid ma ei oska teha, mitte midagi ei oska. Olen ju eluaeg teinud seda näitemängutööd. Kui pean midagi tegema, aga see ei kuku nii hästi välja nagu tahaksin, olen enda peale kuri.

Milline roog on kõige hullemini välja tulnud?

Kõik road. Ainus, mida oskan, on silgu marineerimine, ja kunagi oskasin ka pannkooke teha. Ei teagi, kas enam oskan...

Elu pakub teile vist praegu rahuldust rohkem kui kunagi varem? Teete, mida tahate?

No ei ole ju nii, kuidas siis on?! Aga kui saab töö tegemist ja vaba aega rahulikult ühendada, siis küll. Õigemini, kui saab mõttega asja juures olla ega pea ennast vägistama. Selles mõttes, et kui ma PEAN midagi tegema, mis mulle ei meeldi. Kui saad teha tööd, mis meeldib, on see samal ajal ka puhkus.

Aastaid perega mägimatkal

Sõna otseses mõttes – milline on olnud teie elu parim puhkus?

Paraku selgub see, milline on olnud elu parim puhkus, alles aja möödudes, siis, kui see puhkus juba LÄBI on. Kui see aeg käes, ei saagi ju sellest aru, sest kõik need igapäevased mured ja tegemised võtavad tunnetamise ära.

Ma mõtlesin selle üle täna öösel sügavalt järele. Kui meie lapsed olid väikesed – nüüd on nad juba pealt kolmekümnesed –, mõtlesime abikaasaga, et võiks kuhugi kaugele sõita. Seda enam, et tütar oli väiksena pidevalt haige, bronhiaalastmas, ning midagi pidi ette võtma. Kartsime, et rohtude laviin, mis lapsele peale pandi, teeb teda veel haigemaks. Nii läksimegi kõik mägimatka kooli, et kurudel – mäetippude vahelistel aladel – ronimist õppida.

See kõik oli tegelikult kohutavalt raske – seljakott kaalub ju paarkümmend kilo, lähed viis tundi, tunnikese puhkad ja lähed jälle. Ülesminek oli tol ajal kerge, nüüd on vastupidi... (Ines naerab oma nakatavat naeru.) Ja laskumine oli kah raske, kunagi ei teadnud ju, kas jalgealune variseb või mitte...

Ja ronimas käisite lastega koos?!

Lastega koos. Oh, nemad ületasid neid kurusid mängleva kergusega! Kõigepealt käisime Kaukaasias, siis Kirgiisias ja Pamiiris.

Te ei tundnud mingit hirmu?

Muidugi tundsin. Õudne hirm oli.

Kui olin väike – mind kasvatas vanaema –, palusin teda, et ta mind võimlemisest vabastaks. Mulle ei meeldinud võimlemistunnid absoluutselt. Mõttetu pingutamine ja mõttetute liigutuste tegemine. Mäletan, et hiljem, kui käisin Tallinnas kultuurhariduse koolis, siis sealne võimlemisõpetaja piinas mind eriti. Leidis, et mul on sporditegemiseks suuri eeldusi. Mõtlesin siis igasugu põhjendusi välja, et sellega mitte tegelda.

Loogiline siis, et kui pidin lastega mägedesse minema, oli see minu jaoks ikka ränk. See pidev ronimine. Ja muidugi mure laste pärast. Ning ma kartsin kohutavalt äikest... Mäletan, Kirgiisias – eriti kõrgel me ei olnud, nii 3000 meetri kanti –, oli mul kirka käes juhuks, kui hakkame kaljudel ronima, aga ega ma osanud tegelikult sellega midagi teha. Ja siis hakkas välku lööma... Kuhugi pugeda ka ei olnud! Viskasin siis kirka maha ja umbes selline tunne oli, et võtku mind loodus...

Kusjuures meie abikaasaga olime alati grupis kõige vanemad, enamik olid 20-aastased, ja mägedest alla tulime alati tund aega teistest hiljem. Venisime, ega see teistele eriti meeldinud.

Aga tegelikult – mis see elu parim puhkus ikkagi on? See on unistamise võimalus. Kui saab uneleda. Kui saab igasuguse sunnita mõtelda. Olla. Nagu üks Tuuliku kirjanikupoistest ütles: et talle meeldib vaadata, kuidas kärbes mööda akent üles ja alla ronib.

Olete ühes varasemas intervjuus öelnud, et polegi elus puhata saanud, sest ei oska?

Ega ma oska küll. Sest teisest küljest – puhkust kui sellist polegi ju olemas.

Minu meelest võiks kõigil inimestel olla töö hästi vaheldusrikas. Et inimene saaks ennast stambist välja viia. Kui vaatad näiteks neid Hollywoodi näitlejaid – ühed mängivad üdini positiivseid kujusid, teised selliseid kahtlase väärtusega tüüpe, kolmandad väga halbu kutte või naisi, kel kohutav salaplaan tagataskus. See ongi stamp. Ja ega neil inimestel kerge ole. Tähendab, kerge on küll, teevad seda nagu stamptööd, aga loomingule see küll kaasa ei aita.

Näeb inimesi läbi

Teid ennast on alati ümbritsenud komöödianäitleja aura?

Elu on minu meelest tragikomöödia. Need kaks – tragöödia ja komöödia – käivad alati käsikäes. Kui mul näitlejana midagi väga hästi õnnestub, on see sellepärast, et teine, see traagiline pool, on ka juures. Kui seda pole, kui blää-blää-blää ainult nalja teen, siis noh, üheks hetkeks saab naerda, aga see ei anna ei vaatajale ega mulle mitte midagi. Mulle peab jääma rolli juures mõttevabadus!

Näiteks mängime päevast päeva Rakvere teatris «Täismängu». Mõtlesime ise alguses, et teeme kusagil 50 etendust, siis lõpeb ära, aga sügisel saab juba 150 etendust täis. Võib-olla tuleb rahvas meesnäitlejate lahtiriietumise peale, aga tüki sees on ka väga tõsine poolus – see, mille pärast on mehed võimelised ennast lahti kiskuma, ükskõik millised kõhud neil ees ei ole. Sellepärast, et nad teevad seda oma perede heaolu nimel, ning vaataja saab ennast tegelastega samastada.

No vaadake kas või iseenda elu – see on ju tragikomöödia? On ju?

See ongi minu suur vaev, et nüüd, mil olen vanaks saanud, olen nii palju sellele mõelnud. Ma vaatan inimest – ja mul hakkab peas automaatselt tööle register, et mis on tema liikumapanevaks jõuks. Ja sellest lähtuvalt, millised kurvad momendid on tema elus olnud, millises vahekorras on temas traagika ja koomika.

Te ei saa oma kutsega kaasas käivast inimeste vaatlemise kombest üldse lahti?

Ongi nii! Ja see on kole. Ma tahaks väga lihtsameelselt uskuda pilti, mida ma hetkel näen. Tõesti tahaks! Aga ma näen liiga palju inimesi läbi.

See väsitab?

See väsitab, see teeb kurvaks. Võib-olla on see sellest, et kasvasin vanaemaga – oli sõjajärgne aeg –, ja tema tahtis kogu aeg teisi inimesi aidata. Kui muidu ei saanud aidata, siis ta rääkis inimestega. Nii minagi – tajun kohe ära, kui inimene on hädas ja siis tahaks midagi tema heaks ära teha. Aga kui ma ei suuda seda... Olen nüüd nii vanaks ja targaks saanud ning mõistnud – jutt ei aita samuti. Sest inimene saab ennast aidata vaid ise.

Leidke elamise õige skeem

Mille üle olete viimasel ajal siiralt imestanud?

Aastaid tagasi oli telekas saade «60 minutit» ja seal toodi näide mehest, kes tegi oma arvutifirma ning sai miljardäriks, sest ta suhtus oma töölistesse nagu iseendasse. Lõi töölistele kõik tingimused selleks, et nad saaksid mõnusalt tööd teha, ei kehtestanud neile kindlat tööaega, lõi tingimused sportimiseks ja lastega tegelemiseks ja isegi lõunat sõid nad lastega koos. Lõi tingimused, et inimesed saaksid pühenduda elamisele, mitte tööle. Aga see on vaid ÜKS näide!

Miks on loonud inimesed endale musterskeemi, et vaat sellest kellast selle kellani pean ma tööl olema, tööd tegema? Üht ja sama tööd. Aastaid. Usun, et see on kõik vaid selleks, et inimene ei fantaseeriks, ei unistaks. Töö muutub vastikuks, aga seda peab tegema, kuna on ju vaja ära elada – süüa, lapsed üles kasvatada.

Vaat see panebki mind kõige rohkem imestama, et nii palju sajandeid on mööda läinud, ja ikka pole inimesed välja mõelnud enda jaoks kõige armsamat olemise viisi!

Minu elukutse on selle poolest tore, et võin eri rolle teha kas või elu lõpuni.

Olla vabakutseline, see annab ju veel erilise vabaduse?

Ma ei ole vabakutseline, ma olen pensionär. Oleks sellist vabadust kõigil! Mul on tõesti vedanud, sest ega ma suudakski üheski süsteemis eksisteerida. Pealegi olen – kuidas öeldagi – eluaeg sellise lõdva suuvärgiga olnud. Nagu Luule Komissarov ütles – alles viimasel ajal olen rohkem vaikima hakanud. Varem oli ikka nii, et mida sülg suhu tõi, seda välja ütlesin. Ja ega see eriti hästi ole kunagi mõjunud.

Inimestele ei meeldi tõde kuulata?

Ei tea, mispärast see just tõde on, mida minu lahtine suuvärk ütleb? Me kõik oleme harjunud üsna palju teesklema. Miks me lapsi imetleme? Sest nad ei teeskle. Teesklevad vähem kui täiskasvanud. Ja kujutage ette, me kasvatame nad üles ja nad hakkavad täpselt samuti teesklema nagu meiegi...

Stagnaaegne süsteem pani meie mõtlemisele ikka väga suure teeskluse peale. Millist udu kõik suust välja ajasid! Mina ise ka. Lugesin koolis luuletusi maipühadest ja Leninist. Mulle tehti selgeks, et muidu esineda ei saa. Ja nii ma neid lugesin, sest mulle lihtsalt MEELDIS esineda.

Mida oleksite tahtnud lugeda?

Tõeliselt head luulet. Mulle on eluaeg luule meeldinud. Luule on lühike vorm, milles luuletaja on ennast, oma tahet maksimaalselt teostanud.

Umbes 12-aastasena lugesin hästi palju romaane, mul oli sõbranna, kel olid enamiku Nobeli preemia laureaatide Eesti ajal ilmunud teosed olemas. Haruldane raamatukogu. Ja ma lugesin need peaaegu kõik läbi, ehkki sisust tihti aru ei saanud.

Kas enamik teie unistusi on täitunud?

Minu meelest polegi see tähtis. Tähtis on, et inimene saaks vabalt mõtelda. Ja uneleda. See ongi unistuste täitumine. Kunagi ei tea ju, mis suunas mõte võib liikuda...

Lapsena veetsin kõik suved koos vanaemaga ema õe juures Hiiumaal. Ta oli baptist, neil oli seal kõrval palvemaja. Ja kui ma sealt igal sügisel hobusega sadamasse sõitsin, jätsin isegi teeäärsete puude ja põõsastega jumalaga. Nüüdki on mul seal väike «onn».

Suvel lähete sinna?

Ikka lähen ja vaatan, mis värk on. Juulis.

Üks mu elu parimaid reise oli Portugali ja Pariisi. Ja vaat Portugal on üks imelisemaid maid, mida mina olen kohanud. Seal on tohutult kultuuri ja ehedust, justkui sümbioos kõigist ilusatest nähtustest. Muuhulgas nägin, kuidas politseinikud kohtlesid ühe tänava ääres ära närtsinud joodikut. Tulid, võtsid väga viisakalt käe alt kinni, viisid oma autosse ja kui ma giidilt küsisin, kuhu ta viiakse, vastas giid, et LOOMULIKULT koju!

Keda te praegu mööda Eestimaad tuuritavas «Elu parimas puhkuses» kehastate?

Ämma, keda siis veel!

Tulge meid vaatama, sest see on päris mõnus suve ja olemise tükk. Ka selle lavastuse tegelased arvavad, et parim puhkus on see, mis ees, ja see, millest me unistame. Iseasi muidugi, kuidas see puhkus välja kukub... IaI

Teised Inesest

Hannes Villemson
produtsent

Ines on erakordselt soe, südamlik, lahe, lustakas ja seltskondlik inimene, kes ei tekita iial enda ümber tunnet, nagu oleks tegu suure staariga. Temaga on alati mõnus ja hea suhelda ning ei tunneta ka mingit vanusevahet – võid rääkida maast ja ilmast.

Tuuribussis on alati põnev pealt kuulata Inese ja Merle Palmiste omavahelist juttu, sest mõlemad on Hiiumaa juurtega. Ajavad oma Hiiumaa asja, suguvõsast alates. Kahju, et kõiki nüansse nende jutust ei kuule, osa läheb kaduma.

Kui veel vürtsi lisada, siis Rednar Annusega «nokivad» nad bussis teineteist sõbralikult. Rednar hea parodistina teeb Inese häält ja miimikat järele ning seetõttu peab bussis korduvalt kuulma, kuidas kaks Inest omavahel vestlevad.

Merle Palmiste
näitleja

On hästi kummaline, et kuigi ma polnud varem kunagi Inesega kokku puutunud, siis nüüd nende kahe kuu jooksul, mil oleme ette valmistanud «Elu parimat puhkust», olen aru saanud, milline klapp meil on. Nagu oleksime vanad tuttavad ja sõbrad. Juttu jätkub kauemaks, tundub, et meil on sarnane huumorimeel, ehk on siin tõesti mängus meie Hiiumaa juured.

Loodan väga, et meie koostöö ei jää viimaseks. Hästi hea kolleeg ja kaaslane, kui oma bussikesega mööda Eestit sõidame, selline nooruslik ja särav ja... Super!