Mihhail Lotman: Miks Venemaa seda teeb?

Mihhail Lotman Foto: Postimees.ee

Aprillilõpu rahutuste põhjused võib laias laastus jagada nelja gruppi: 1) konspiroloogilised, 2) kriminaalsed, 3) sotsiaal– psühholoogilised, 4) kulturoloogilised.

Sündmuste kulturoloogilistel ja märgilistel aspektidel peatusin ma põgusalt artiklis «Märulisemiootika » (PM 2.05). Sotsiaalpsühholoogilisest vaatenurgast on oluline välja selgitada, miks paljud venelased, ennekõike just noored, tunnevad end Eesti Vabariigis ebamugavalt, koguni rõhututena.

On ilmne paralleel möödunud aastal aset leidnud rahutustega Prantsusmaal, kus mässasid teise, vahel kolmanda põlvkonna Põhja-Aafrika sisserändajad, samas kui esimese põlvkonna immigrandid näitasid enamasti oma lojaalsust. Muidugi võiks ja tuleks sellisel puhul rääkida integratsioonipoliitika vigadest, kuid tegu on ka objektiivse seaduspärasusega.

Esimese põlvkonna sisserändajad võrdlevad oma elutingimusi uuel kodumaal päritolumaa omadega. Nende lapsed ja lapselapsed aga võrdlevad oma olukorda põliselanike omaga ning nad ei taha leppida sellega, et nende elutingimused ja väljavaated on sootuks teised kui «rasvastel valgetel sigadel» prestiižikates elurajoonides. Asjaolu, et isegi Marseille’ getostunud linnaosades on olud sootuks paremad kui näiteks Alžeerias, ei lähe neile üldse korda.

Ka kriminaalse aspekti mõju on jälgitav kas või viimaste andmete põhjal, mille kohaselt vähendas aktiivsemate mürgeldajate vahistamine märgatavalt tänavakuritegevust Tallinnas.

Eesti-vastase vandenõu olemasolu on samuti raske vaidlustada: ajakirjanduses on juba välja toodud nii Vene saatkonna tegevus kui ka mitmesuguste äärmuslike gruppide esindajate kohalolu 26.–27. aprilli sündmuste juures, samuti on selged märgid selle kohta, et sündmused Tõnismäel ja Moskvas Eesti saatkonna ees olid omavahel koordineeritud. Siia peaks lisama veel küberrünnakud, massiivse Eesti-vastase kampaania Vene meedias jne.

Üks huvitav, kuid sugugi mitte üllatav asjaolu sealjuures on, et kahe esimese põhjuse esiletoojad ei pea eriti tähtsaks kahte viimast, ning vastupidi: need, kes rõhuvad kultuurilistele ja sotsiaalsetele põhjustele, kas ei taha üldse näha «Venemaa kätt» või ei pea seda aspekti oluliseks. Tavaline argument on see, et Moskva käsi ei juhtinud Ansipit, keda peetakse vähemalt korralageduste kaasautoriks. Samas on selge, et kõik neli faktorit toimisid sünergiliselt ning igaüks neist surus sündmuste kulule oma pitseri.

Iga nimetatud faktor on ise mitmetahuline. Kui jutuks on illegaalne Eesti-vastane tegevus, siis keskendutakse tavaliselt operatiivsele küljele: kes kuidas mida tegi? See aspekt on ülimalt oluline, kuid parem, kui sellega tegeleksid esmajoones kompetentsed eriteenistused, mitte ajakirjanikud või lihtsalt valvsad kodanikud: nõiajahi atmosfääri tekitamine oleks üks halvimaid ühiskonna arengu stsenaariume. Ka riikliku julgeoleku seisukohalt toovad sellised meeleolud rohkem kahju kui kasu. Ja täiesti vastutustundetud on need poliitikud, kes ilma ühegi avalikustamist kannatava tõendita hirmutavad kaaskodanikke riigikukutamise juttudega.

Nende käitumine tuletab meelde lugu karjapoisist, kellel tekkis komme aeg-ajalt karjuda: «Hundid!» Öeldu ei tähenda, nagu ei eksisteeriks väljastpoolt tulevat ohtu Eesti iseseisvusele. Venemaa on konstantne geopoliitiline probleem ja selle probleemiga tuleb pidevalt tegeleda.

Ent ehkki üks ohuallikatest on konstantne, muutuvad suurest naabrist tulenevad ohud pidevalt.

Need tuleb aegsasti tuvastada, adekvaatselt hinnata ning reageerida efektiivselt ja proportsionaalselt.

Pole vähimatki kahtlust, et kõige muu hulgas kujutas aprillimärul endast ka õppust, millest ei tee järeldusi üksnes Eesti eriteenistused.

Järgnevalt tahan keskenduda küsimusele, mis painab Eestis paljusid – miks? Milliseid eesmärke taotleb Venemaa oma pidevate Eesti-vastaste rünnakutega? Pakutud vastused ulatuvad seinast seina. Võime lugeda nii Putini isa kurvast saatusest, mille eest poeg nüüd kätte maksma asus, kui ka postneokoloniaalsest strateegia loogikast.

Sinna vahele mahuvad veel igasugused huvitavad süžeed ja seigad. Ei saa öelda, et need oleksid valed, kuid siiski nad pigem ähmastavad kui selgitavad pilti. Pealegi ei arvesta nad sündmuste juures sellist olulist tegurit nagu ajastus.

Õigel teel on need analüütikud, kes seostavad Tõnismäe kriisi Venemaa presidendivalimistega.

Öeldu vajab täpsustamist: tegu ei ole lihtsalt presidendivalimistega, nii nagu see oli möödunud korral, mis sisuliselt oli Putini volituste peaaegu automaatne pikendamine, vaid valimistega, mis vähemalt kehtiva põhiseaduse kohaselt peavad tooma Kremlisse uue presidendi. Seega ei tuleks olukorda võrrelda mitte 2003. aasta valimistega, vaid 1999. aasta omadega.

Võimuvahetus on Venemaal peaaegu alati seotud ekstsessidega, kusjuures pole erilist vahet, kas tegu on Tsaari-Venemaa, Nõukogude Liidu või postsovetliku Venemaaga. See on otseselt seotud vene kultuuris valitsevate võimusemiootiliste mudelitega, millest meil on juttu olnud (PM 19.05). Kui tsaar on jumal ja jumal on üks, siis kuidas võib tekkida uus valitseja teise eluajal? Siinkirjutaja mäletab veel Hruštšovi mahavõtmisega seotut, mille üks oluline aspekt oli see, et ta jäeti ellu, teda isegi ei vahistatud, ning sellega seoses jutte, et Venemaal on tõesti midagi muutumas.

Mis euroopalikus kontekstis on endastmõistetav, oli Venemaal uus ja üllatav. Ent siiski selgus, et tegemist oli vaid ühe episoodiga ja kõik järgnevad Nõukogude Liidu juhid said ametisse pärast oma eelkäija surma.

Selles mõttes oli täiesti unikaalne olukord Putini Venemaal, kus lisaks võimulolevale presidendile oli elus veel kaks: Gorbatšov ja Jeltsin. Eri valitsejate elusolemine on Vene ajaloos tähendanud alati ühte ja sedasama: isehakku ja segadust.

Kuid ka eelmise valitseja füüsilisest surmast ei piisa. Tähtsam on tema diskrediteerimine. Kui tsaar on jumal, siis käib see tsaari, aga mitte tema eelkäijate kohta, nemad muutuvad automaatselt valejumalateks.

Alates Katariina IIst ei ole ükski vene keiser olnud oma eelkäija elutöö jätkaja, vaid on alustanud otsast (esimene otsast alustaja oli Peeter I, keda erinevalt eelmistest tsaaridest ei kodifitseeritud mitte universumi valitsejana, vaid demiurgi, maailma looja kujundites: Peeter lõi uue riigi, uue pealinna, uue korra ja koguni uue rahva).

Talle järgnenud keisrid kas kuulutasid ta oma eelkäijaks – nagu näiteks Katariina II – või alustasid samuti otsast. Ainsaks erandiks on siin oma isa tööd jätkanud Nikolai II. Erinevalt oma eelkäijatest ei tahtnud ta olla esimene. Saatus aga valmistas talle ette teise rolli: temast sai viimane.

Siin ei ole kohta spekulatsioonideks, kuidas õnnestus Jeltsinil tagada oma isiklik julgeolek ning see, et hoolimata ühiskondlikust vihavaenust ei alustatud tema vastu ametlikult ühtegi otsest kriitikakampaaniat.

Selge on aga, et praeguse presidendi puhul need mehhanismid enam ei toimiks. Putin peab välja mõtlema midagi muud.

Kuid tuleviku pärast ei tunne muret üksnes võimulolev president, tema perekond ja lähikondsed, vaid kogu Venemaa poliitiline ladvik. Selgeid paanikamärke näeme näiteks Venemaa föderatsiooninõukogu esimehe Sergei Mironovi üleskutses pikendada presidendi ametiaega neljast aastast seitsmeni ja kahe tähtaja asemel lubada olla valitud kolmeks.

Kaheksa aastat tagasi nimetas Boriss Jeltsin oma järglaseks täiesti tundmatu Vladimir Putini. Jeltsini vastased, see tähendab kogu poliitiline eliit, suhtusid valikusse põlgliku irooniaga. Kommunistide liider Zjuganov teatas vaevu naeru tagasi hoides, et sel nimetusel pole mingit tähtsust: Jeltsin on poliitiline laip ja laibal ei saa olla järglasi.

Siis aga toimusid kummalised asjad. Moskvas hakkasid õhku lendama elumajad ja Šamil Bassajevi salk ründas Dagestani, abistamaks vendade Hatšalajevite islamistlikku ülestõusu.

Seepeale lubas Vladimir Putin varaste argood kasutades «terroristid peldikus ära kustutada ». Oli käivitunud traditsiooniline rahva entusiasmi tõstev stsenaarium: väike võidukas sõda. Seda stsenaariumi enam korrata ei saa ja mitte üksnes seepärast, et ka vene valija ei ole eriti aldis kaks korda sama reha peale astuma, vaid ka seetõttu, et sõda ei osutunud nii väikeseks ega nii võidukaks, nagu see oli plaanitud.

Seega on käiku lastud teine ja Venemaale veelgi omasem stsenaarium: oleme vaenlastest ümbritsetud. Eestist vaadatuna võib jääda mulje, et meie olemegi Vene rünnakute keskpunktis.

See aga ei ole nii: rünnakute fookus muutub pidevalt.

Kord on see Läti, kord Poola, kord Ukraina, kord Gruusia, oluline on vaid see, et lakkamatult kestaks mingi pinge. Nii polegi imestada, et niipea kui Eesti kriis hakkas näitama esimesi vaibumismärke, muutus järsult pingeliseks olukord Osseetias.

Samas laieneb tekitatud vaenlaste ring pidevalt. Selgelt jälgitav on seaduspärasus: Putin valib oma vastaseks need riigid ja ühiskonnad, mille reaktsioonide tsiviliseerituses pole kahtlust.

Ühesõnaga, ta otsib endale mugavat vaenlast, ja arvan, et Eesti sattus vastaste nimekirja tippu nimelt seepärast, et ta on väga mugav vaenlane: mitte keegi ei usu, et Eesti kujutaks endast Venemaale mingit reaalset ohtu ning et kahe riigi vahelised suhted seaksid löögi alla kohalike venelaste julgeoleku.

Kui poliitikat nimetatakse tihti liitlaste otsimise kunstiks, siis Venemaa juhtkond otsib sageli endale vastaseid. Putini ametiaja lõpul on taas populaarseks saanud keiser Aleksandr III aforism: «Venemaal on ainult kaks liitlast – sõjavägi ja laevastik.

» Viimased demonstratiivsed uute relvade katsetused lähtuvad samast arusaamast.