Panta rhei – kõik voolab

Jaan Kaplinski sõnul on Kõlleste vald olnud alati kunstnike ja kirjanike meelispaik oma puutumatu looduse tõttu. Foto: Sille Annuk

Igat Jaan Kaplinski etteastet ootad põnevusega. Eesti ühiskonnas – aga Kaplinski on autoriteet Soomeski – on tal juba ammu õpetaja, mentori, guru, mõne jaoks ehk prohvetigi staatus, ehkki ta ise pole kunagi seesugust ambitsiooni üles näidanud. Luuletaja, filoloog, mõtleja, erudiit, kommenteerija, tõlkija, poliitik, veerukirjutaja, viimastel aastatel ka üha kõnekam prosaist – mis kõik Kaplinski kirjanikuisiksus endas ka ei mahutaks.

Aga põhiolemuselt on ta jäänud eneseotsijaks, teelolijaks – või nagu äsja müüki tulnud romaani kontekstis peaks ütlema: jões viibijaks, jõe poolt kantuks, ujujaks kord vastu-, enamasti ikka pärivoolu, kord sukeldudes, kord keeristega silmitsi seistes, kord koolmetel kaldale tõustes, et siis taas voogudesse vajuda. Selleks et kogeda – kõik ongi voolamise päralt, nii nagu Platon Herakleitose õpetuse kokku on võtnud – panta rhei.

Kaplinski tuleb nende arutluste juurde mitmes kohas, otsesõnu romaani koodas (lk 304), kus ta möönab, et Herakleitosel oli olnud õigus: ei saa astuda kaht korda samasse jõkke. Kõik on igaveses ringkäigus, vesi vahetab vaid vormi, olles kord aur, udu, sadades vihmana lompideks, tiikideks, järvedeks, peitudes allikatesse, et sealt imbuda ojadeks, edasi jõgedeks, valgudes lõpuks merre, ookeani, et alustada uut ringkäiku.

Seesama jõgi – Kaplinski romaanis Emajõgi, Mater Acquarum – ongi igavese ringkäigu metafoor, milles inimene on ometi määratud läbima erinevaid elukogemusi, igaüks neist omamoodi pidevalt inimeseks saamise ja inimeseks jäämise proov, mõnes olukorras aga koguni murdepunkt.

«Seesama jõgi» on initsiatsiooni, täiskasvanuks pühendamise, uude eluteadvusse sisenemise lugu. See algab jõe niisugusest seisundist – mida kreeka mütoloogia tunneb Styxina. Loo jutustaja – kellel on mitmeid sarnasusi 1960ndate alguse ülikooliaastate Kaplinskiga, niipalju kui me tema elulugu teame – on romaani algul tulnud ära saatma oma Õpetajat Styxi voogudesse. Ta on tulnud matustele koos oma naise Irinaga, kelle ta tõenäoliselt oli leidnud Leningradist, kuhu ta sellesama Õpetajaga juhtunud loo pärast oli läinud, seal abiellunud ja peregi loonud. Sellele viitab romaani lõpp. Ent alguses me seda kõike veel ei tea. Ajaliselt ühe suvega piirduva romaani esimeses pooles on lehekülgede kaupa dialooge, diamonolooge, pihtimuslikku sisekõnet usu, maailma, inimese ja Eesti saatuse, erinevate rahvaste ja nende keelte päritolu, luule ja kirjanduse olemuse üle.

Jutustaja oli kiindunud oma Õpetajasse. Teoloogihariduse saanud Alol – nii on Õpetaja nimi – on alati kõige kohta öelda midagi olemuslikku.

Luuletaja kalduvustega jutustaja viib talle näha oma luuletusi, siseneb Alo lähikondsete ringi, naudib enesesse tarkuse voolamist. Seda kogeb ka romaani lugeja. Mulle nagu jutustajalegi avanevad paljud romaanis kõneks võetud seigad üllatuslikuna.

Alo – kelles virvendab Uku Masingu kuju – on oma mõtetes ja ütlemistes kategooriline, mis mõnel hetkel koguni paisub vihkamiseks (lk 80–81). Jutustajale on aga just kõik Aloga seotu otsekui vaimne initsiatsioon, mis paneb ta ka ühe katsumuse ette.

Nimelt on Alo andnud talle lugeda Marie Underi paguluses ilmunud luuletuste käsikirja, mille jutustaja aga omakorda on andnud edasi kaasüliõpilasele Peetrile, kust see satub julgeolekutöötajate kätte.

Jutustaja ei reeda Õpetajat, väites, et on need niinimetatud nõukogudevastased luuletused ise oma Rootsis elava sugulase käest saanud ja ümber kirjutanud ning ülekuulamiskutse saanuna ka ära põletanud. Ent juhtum sellega ei ammendu. Jutustaja sunnitakse lahkuma ülikoolist n-ö pehme maandumise kaudu – õppima suunamisega Leningradi ülikooli.

Romaani teine liin on seotud jutustaja füüsilise initsiatsiooniga, seksuaalse esmakogemuse otsimise ja armumistega. Ta kohtab raamatukogus kõigepealt Malle-nimelist tüdrukut, armub temasse.

Nad jõuavad ühel kevadsuvisel Vapramäe välul parteiajaloo eksamiks valmistudes (!) suguühteni, kuid see ja järgnevadki katsed luhtuvad. Jutustaja hakkab end süüdistama, et ta polegi loodud «normaalseks» vahekorraks, kuhu tema eakaaslased kergelt jõudsid, sest tema ei oska naisi «vallutada».

Siis tuleb ta ellu Ester, kes aga keeldub suhtest, tehes ettepaneku jääda üksnes sõpradeks. Õige pea selgub aga šokeeriv tõsiasi: Estrit armastab ka Alo, pühendab talle luuletusi ja manitseb teda jätma «seda poisikest». Jutustajale on see piitsahoop näkku. Õpetaja on teda reetnud. Ta jätab nii Õpetaja kui ka Estri, leiab üheöösuhte – mis kustutab ta initsiatsioonijanu – ja lahkub õpingutele Leningradi.

Kaplinski romaan pakatab pingelistest arutlustest, enesejuurdlusest, millesse on pikitud Õpetaja, aga ka jutustaja enda luuletused. Mitmed passused valgustavad filoloogilisi, filosoofilisi, poliitilisi probleeme. Kohati jääb mulje, et kuigi romaani arutlev-mõtisklev peategelane on alles kahekümnendates aastates, meenutab oma lapsepõlve, vahendab oma suguvõsa lugu – mõnedki mõttekäigud meenutavad romaani «Isale» –, juhib tema tõdemusi ometi ajakaugusest filoloog ja filosoof Kaplinski ise.

Üks romaani võimsamaid ja ühtlasi võtmekohti on jutustaja «ujumisretk» vanatädi kodus Võrumaal (lk 157–162). See on surmatungi kogemine, kuid mitte enesetapu läbi, vaid sulandumise, jõega üheks saamise läbi: «…kui kaduda, tuleks kaduda ka kõikide mälust, kaduda koos minevikuga, unustada ja ununeda. Nii nagu on ununenud tema kauged esivanemad, need, kes elasid kakssada, kolmsada, kolm tuhat aastat tagasi.»

See ongi «seesama jõgi», milles inimene jätab vaid virve – millest omakorda võib saada aga romaan.

Raamat

Jaan Kaplinski

«Seesama jõgi»

Romaan

Vagabund, 2007

322 lk