Piret Ehin: Kuidas mõõta riigist võõrandumist?

Piret Ehin Foto: Postimees.ee

Demokraatlikud poliitilised režiimid vajavad püsimajäämiseks oma kodanike toetust. Politoloog Robert Dahl on võrrelnud toetust veehoidlaga – kui toetuse tase langeb alla teatud kriitilise piiri, on probleemid kiired tulema.

Politoloogide arusaama režiimitoetusest kui mitmetahulisest nähtusest annab edasi võrdlus astmikpüramiidiga – sellisega, nagu neid ehitasid maiad või tolteegid.

Püramiidi põhja moodustab toetus omariiklusele ja konsensus selles, kust jooksevad riigi piirid ja kellest koosneb kodanikkond. Teise korruse moodustab toetus režiimi aluspõhimõtetele, näiteks demokraatiale.

Astmikpüramiidi kolmandaks kihiks on kodanike rahulolu režiimi toimimisega. Kas riik saab oma ülesannetega hakkama, suudab tagada avalikke hüvesid ning kasutab maksumaksja raha tõhusalt ja ratsionaalselt?

Püramiidi ülemisteks, kitsamateks korrusteks on usaldus riigi institutsioonide vastu ja toetus konkreetsetele poliitikutele.

Võrdlus püramiidiga aitab mõista ka usaldusdefitsiidi võimalikke tagajärgi. Mõne poliitiku sulitembud päädivad skandaalidega või tõsisemal juhul valitsuse tagasiastumisega. Räsida saab püramiidi tipp, kuid ehitis ise jääb püsima.

Mõrad püramiidi põhjas võivad aga tuua tõsisemaid tagajärgi. Ühiskonnad, kus puudub ühine arusaam sellest, kes moodustavad poliitilise kogukonna, millisel grupil või gruppidel on õigus oma riigile ning milliste reeglite järgi käib võimule pääsemine ja võimu teostamine, võivad kogeda vapustusi riigipöördest kodusõjani.

Arenenud Lääne ühiskondades on püramiidi põhi kindel. Omariiklus on väljaspool kahtlust, piirid paigas, kodanikkond välja kujunenud. Üsna üksmeelselt peetakse demokraatiat parimaks valitsemisvormiks.

Samas on rahvusvahelised uuringud näidanud, et rahulolu poliitilise režiimi toimimisega on Euroopa ja Põhja-Ameerika arenenud demokraatiates viimase poolsajandi jooksul järjepidevalt vähenenud – seda hoolimata suurenenud jõukusest ja üldisest ühiskondlikust edenemisest.

Paradoksaalsel kombel näib, et paranenud haridusvõimalused ja info kättesaadavus ei ole aidanud kujundada klassikalise demokraatiateooria ideaaliks olevat aktiivset, ühiselu edendamisele orienteeritud kodanikku. Vastupidi, traditsiooniliselt aupaklik suhtumine võimusse ja võimukandjatesse on asendunud kasvava küünilisuse ja kõrgenenud ootustega.

Postkommunistlikes riikides sellisest langustrendist rääkida ei saa. Varasemad uuringud näitavad, et idaeurooplaste rahulolu oma valitsuste tegevusega järgib üleminekuaastate jooksul U-kujulist kõverat.

Sametrevolutsioonide aegne eufooria vaibus kiiresti ning andis maad rahulolematusele, mida toitsid elujärje halvenemine, tööpuudus, inflatsioon, kuritegevuse kasv ning teised majanduse ümberstruktureerimise ja poliitiliste reformide valusad tagajärjed. Koos elujärje paranemise ja poliitilise stabiilsuse kasvuga hakkas ka režiimiga rahulolu taas kasvama.

Poliitiline võõrandumine on saanud käibefraasiks kõigis kolmes Balti riigis. Valimisaktiivsus nii parlamendi- kui kohalikel valimistel on iseseisvusaja jooksul langenud nii meil kui naabritel.

Esimestel parlamendivalimistel pärast iseseisvuse taastamist osales Eestis 68, Lätis 90 ja Leedus 75 protsenti valijatest, viimastel valimistel aga Eestis 58, Lätis 62 ja Leedus kõigest 46 protsenti valijatest.

Poliitikas pettumisest ja alternatiivide otsingust kõneleb ka asjaolu, et kõigis kolmes riigis on kiire tähelennu teinud «uut poliitikat» lubanud uuserakonnad: Res Publica Eestis, Jaunais Laiks Lätis ning Naujoji Sajunga Leedus.

Kui suur on rahva toetus Balti poliitilistele režiimidele? Kuidas on režiimi toetamine aastate jooksul muutunud? Kuidas erinevad põhirahvuse ja venekeelse elanikkonna seisukohad?

Neile küsimustele otsib vastust Eesti Teadusfondi toetusel läbi viidav uurimisprojekt «Režiimitoetus Balti riikides 1993–2004», mis tugineb küsitlustesarja New Baltic Barometer (NBB) andmetele (vt ka www.balticvoices.org).

Küsitlused viidi läbi kuuel korral aastatel 1993–2004, hõlmates iga kord 1000 kuni 2000 inimest igast riigist.

Režiimitoetuse vundament – toetus omariiklusele ja jagatud arusaam sellest, kes moodustavad demos’e – on Eestis ja Lätis laotud ebaühtlastest kividest. Riikluse taastamist alustasid need kaks riiki keerulisest seisust, asudes kujundama rahvusriiki mitmerahvuselise elanikkonna baasilt.

Kuueteistkümne iseseisvusaasta jooksul on omariiklus saanud reaalsuseks, mida vähesed vaidlustavad. Samas ei ole Eestis ja Lätis lõimumispüüdlustest hoolimata kujunenud välja ühtekuuluvat poliitilist kogukonda.

Balti venelaste identiteet on jätkuvalt etnilis-territoriaalne (näiteks nähakse end venelasena ja Narva elanikuna), vaid väike osa identifitseerib end Eesti või Läti riigiga.

Ka kodakondsuse asjus jätkuvad eriarvamused: venekeelsete elanike toetus Eesti ja Läti kodakondsuspoliitika aluseks olevale põlvnemispõhimõttele on peaaegu olematu.

Siiski viitavad NBB andmed teatavale seisukohtade lähenemisele: 2004. aastal oli 47% eestlastest ja 41% lätlastest valmis andma kodakondsuse kõigile siin sündinud inimestele; vaid veerand arvas, et õigus kodakondsusele on üksnes sõjaeelse vabariigi kodanikel ja nende järeltulijatel.

Toetus demokraatiale kui valitsemisprintsiibile on Balti riikides aja jooksul suurenenud, kuid demokraatiast ei ole saanud ainus aktsepteeritav mäng.

Lääne demokraatiates peab üle 90% elanikest demokraatiat parimaks valitsusvormiks, samas leidis 2004. aastal vaid 46% eestlastest ja 39% siinsetest vene keelt kõnelevatest elanikest, et demokraatia on eelistatav teistele valitsemisviisidele. 18% eestlastest ja 29% venelastest arvas, et teatud juhul võib autoritaarne kord olla parem. Veerand vastanuist leidis, et neil on ükskõik.

Sama uuringu andmetel nõustus veerand eestlastest ja enam kui kolmandik siinsest venekeelsest elanikkonnast väitega: «Oleks parem, kui vabaneksime parlamendist ja valimistest ning meil oleks tugev juht, kes võiks kiiresti kõike otsustada.»

Läti ja Leedu venekeelsete elanike hulgas näikse kõva käe ihalus olema veelgi suurem, ulatudes ligi pooleni vastanutest.

Rahulolu majandussüsteemi toimimisega on kõigis kolmes Balti riigis alates 1993. aastast järjepanu kasvanud. Rahulolu poliitilise süsteemiga järgib U-kujulist kõverat, mille madalaim punkt jääb 1990. aastate keskpaika.

Silma torkavad suured riikidevahelised erinevused. Eesti elanikud, rahvusest hoolimata, on olnud kogu siirdeperioodi vältel oma riigi toimimisega märksa enam rahul kui Läti või Leedu elanikud. Seega kinnitavad subjektiivsed hinnangud seda, mida objektiivsed majandusandmed Eesti edukuse kohta varem on öelnud.

Ka usaldus poliitiliste institutsioonide vastu pakub mõtteainet. Kõigis kolmes riigis on vähim usaldatud institutsioonideks parteid ja parlament – seega just need institutsioonid, mille side kodanikega peaks olema kõige vahetum ja tihedam.

Usaldus erakondade vastu oli kesine juba 1993. aastal, ulatudes umbes 10-15 protsendini.

Usaldus parlamendi vastu on aga kolinal kukkunud kuueteistkümne iseseisvusaasta jooksul. 1993. aastal usaldasid parlamenti umbes pooled Balti riikide elanikest, 2004. aastal vähem kui viiendik.

Kokkuvõttes näitab uuring, et režiimitoetuse vallas on Balti riikides kolm peamist probleemi: ebalev toetus demokraatiale kui valitsemisprintsiibile, massiline rahulolematus parteide ja parlamentidega ning ühtse poliitilise kogukonna puudumine Eestis ja Lätis. Viimane avaldub ka vene keelt kõnelevate elanike madalamates hinnangutes režiimile ja selle toimimisele.

Piret Ehin on Tartu Ülikooli politoloogia osakonna vanemteadur.