Eva Koff otsis üles iseenda teismelise

Eva Koff Foto: Marina Puškar

Kuidas kirjutada lugu noortele? Üks mis kindel, õpetaja rollist peab suutma välja astuda, räägib Rocca al Mare koolis prantsuse keele õpetajana töötav Eva Koff Merit Kasele.

Tuleb unustada, kuidas «peab», ning selle asemel kogu mõistuse ja südamega astuda noorte poolele, armastada neid sellistena, nagu nad on, olla võimalikult nemad ise.

Esmaspäeval VAT Teatris esietenduv «Mirr» on Eva Koffi kolmas näidend, mis lavale jõuab. Eelmine, lastetükk «Sabaga täht», tuli lavale alles detsembris Endla teatris. «Mirri» loo keskmes on 14-aastane tüdruk, kel üksi ja üksildasena oma uues kallis korteris enda ja maailma kohta terve hulk küsimusi tekib.

Mis mõttest või kogemusest sai «Mirri» lugu alguse?

«Mirri» lugu on loodud koostöös lavastaja Katrin Nielseni ja kunstnik Inga Varesega ja see sai alguse meie eneste lugudest – alustasime sellest, et püüdsime üles leida ennast 13–15-aastastena. Mina leidsin näiteks oma päeviku 1988. aastast, mis oli põnev ja isegi üllatav lugemine.

Jutustasime üksteisele lugusid oma teismeliseajast, meenutasime, millised me sel ajal olime ja mis oli siis meile elus kõige tähtsam.

Kõik see, mis oli meile tähtis siis, on seda ka praegu – armastus, inimeste heakskiit, oma koha ja ülesande tajumine siin maailmas –, aga teismelisena olid need asjad tähtsad veidi teistmoodi, nägime elu väga «paksudes värvides», suhtusime kõigesse, nii heasse kui halba, jäägitult. Pooltoone ja kogemustest tekkinud võrdlusmaterjali oli lihtsalt vähem.

Kui me olime hästi palju rääkinud, arutlenud ja mõtteid kirja pannud, asusin mina seda lugu kirjutama.

Siiski, tekstimaailm ja lavastuse maailm on kaks erinevat asja – praegu on «Mirri» lugu saanud veidi teise näo kui paberil või minu mõtteis. Teksti on vähemalt kolmandiku võrra kärbitud. Lavastus elab oma elu. Mingu tal hästi!

Kust üldse saavad teie jutustatud lood alguse?

Kindlasti lapsepõlvest, ja isegi siis, kui kirjutan täiskasvanutele. Mul on lapsepõlvest väga tugevaid elamusi ja ma usun, et iga täiskasvanueas saadud kogemus või tuntud tunne meenutab mõnd lapsepõlves läbielatud hetke.

Näiteks esimene tõeline surmahirmuhetk – astusin nelja-aastasena Õismäel paljajalu porilompi ja seal oli katkine pudelipõhi. Jooksin koju, asfaldile jäi vererida, ja olin kindel, et nüüd suren ära. Ema ütles, et palju verd ei tähenda veel surma… Ma arvan, et sellised tunded, olgu need siis head või halvad, on põhi, millest tõukuvad ja sõltuvad kõik hilisemad kogemused.

Aga kui lapsepõlve tunnetepõhjast edasi liikuda ja otsida, siis kõik lood saavad alguse inimestest, mõtete ja tunnete vahetusest nendega. Need inimesed võivad olla elus, raamatus, filmis, maalidel, unenägudes või mujal.

Miks eelistate kirjutada teatrile?

Kui ma vaatan «Mirri» proovides seda raginal-kräginal, vaeva ja rõõmuga sündivat uut maailma, siis see on põnev. Tasapisi, detail detaili, tööpäev tööpäeva haaval luuakse üks uus väike maailm, mis hea õnne ja väga hea koostöö korral võib vaataja kujutluses muutuda suureks ja elada edasi.

Teatrile kirjutada on risk, sest sa ei tea kunagi, mis sinu tekstiga laval sündima hakkab. Samas on teater võimalus olla oma kirjutatud sõnade ja mõtetega väga tugevas kontaktis, endale näkku vaadata.

Näitleja ütleb sõnad välja ja neist vabaneb mingi energia, mis on võib-olla hoopis teistsugune, kui sa kirjutades ette kujutasid, või ka täpselt selline, nagu ootasid. Teater on elav paik ja ma väga tahan aeg-ajalt teatris olla, olgu siis vaatajana või kaasosalisena.

Teile tundub südamelähedane olevat küsimine ja küsimuste kaudu loo rääkimine. Teie lasteraamatki «Kus tulevad vastused?» oli üks läbi ja lõhki küsimise raamat. Miks nii?

Küsimine ei ole kindlasti mu «eriala» või eriline armastus. Nii palju on muidki võimalusi elada ja inimene olla – võib midagi küsimata laulda, hingata, tantsida, joobuda, tarduda, oodata… Aga tihtipeale on nii, et kui inimese elus on midagi suurt ja tähtsat muutumas, siis tekivad tal küsimused. Ja see, kuidas elu edasi läheb ja mis tegelikult muutub, on vastus neile küsimustele.

Kuidas muutuvad küsimused, kui lapsest saab noor inimene, ütleme siis teismeline?

Mulle tundub oma lapsi vaadates, et viieaastane laps küsib hästi palju maailma tekkimise ja toimimise kohta. Teda huvitavad näiteks küsimused «kui suur on päike?» ja «kuidas tekkis maailm?» vms.

Maailm, mis on tema ümber, on põnev ja uus. Veidi ka hirmutav, aga kui on ema-isa ja kodu, siis on julge elada ja küsida. Teismeline hakkab küsima endalt iseenese kohta: kes ma olen? Milleks ja kellele mind vaja on? Kas mind võidakse armastada sellisena, nagu ma olen? Ta ootab vastuseid eelkõige endalt ja oma sõpradelt.

Ta ei usu sel ajal, et vanemad teda väga aidata saaksid. Aga kui saadakse juba veidi vanemaks, umbes 17–18-aastaseks, sünnib huvi maailma üldiste seaduspärasuste ja imede vastu uuesti.

Tegu on teie esimese noortele suunatud näidendiga. Milliseid ülesandeid peaks täitma üks õnnestunud noorte teatritükk?

Noorteteatril on samad ülesanded mis täiskasvanutele suunatud teatril. Teatris manatakse lavale üks uus maailm, seal vaadatakse elu ja inimesi veidi teise, uue nurga alt. Hea teater suunab vaataja pilgu asjadele, mida ta võib-olla seni pole märganud või teadvustanud. Heal teatril on inimesele puhastav ja «tõstev» mõju. See ei tohiks suruda mutta, vaid peaks andma lootust ja liigutama hinge. Küsimused võivad õhku jääda, aga lootuse võimalus peab jääma.

Kas «Mirri» lugu tegeleb nende küsimustega, mis ajast aega teismelisi vaevavad, või on lähtutud praeguse aja või ajastu probleemidest? Või tajute te üldse, et noorte probleemid ja viis mõelda on aja jooksul muutunud?

Nagu ma eespool ütlesin, tundepõhi on pärit meie enda teismeliseeast. Me leidsime oma lapsepõlvest üles ka praegused noored ja tundsime nad ära, sest kõige olulisem, mis noort vaevab ja rõõmustab, on sama.

Aga lisaks käisime me VAT Teatri foorumgrupiga Tallinna koolides ja Viljandi noortevanglas foorumetendusi mängimas ja vaatasime praegustele noortele otse silma. Palusime neil kirjutada kirjandeid teemal «Minu päev» ja «Kes ma olen viie aasta pärast?».

Pilt «lapsed omaette tühjas majas», mis «Mirri» fooniks on, lähtub praegusest ajast – nii tihti kuulsime lastest ja noortest, kes elavad üksi või õe-vennaga, sest nende vanemad töötavad teises linnas või välismaal.

Mulle tundub, et praegused noored on maailma ja eneste vastu nõudlikumad ja tegutsedes sihikindlamad kui varem, aga sama haavatavad kui alati.

Eva Koff

Sündinud 1973. aastal Tallinnas.

Lõpetanud Tallinna reaalkooli ja Tartu ülikooli prantsuse keele ja kirjanduse eriala.

Töötab Rocca al Mare koolis prantsuse keele õpetajana.

Ta on kirjutanud näidendid «Meie isa», «Sabaga täht», «Mirr», lasteraamatu «Kust tulevad vastused?» ning tõlkinud Amelie Nothombi raamatu «Jahmatus ja värinad». 2004. aastast alates on ta kirjutanud Eesti Raadio lastesaadet «Mina lood».

Abielus Indrek Koffiga, peres kasvab kaks last.