Kersti Kaljulaid: Kui kauaks veel eesti meest?

Kersti Kaljulaid Foto: Postimees.ee

Töö on eesti mehe põhiline paradigma. Tee tööd, siis tuleb ka armastus. Eesti mees on töökas, tööalase tunnustuseta jääb ta kängu.

Aga au(stus)väärse töö mõiste on Tammsaare ajaga võrreldes palju muutunud. Töö, mis väärib praegu eesti meeste arust tegemist, on midagi sellist, millesse puutub peaasjalikult jutt, paber ja raha. Harvem tegu. Selline hea töö ja eduka tegevuse mõiste teisenemine ohustab iga eesti mehe elu üksikult ja rahvuse säilimist üldiselt.

Ärkamisajal käis võitlus selle nimel, et luua rahvuslik eliit, mis asuks seda tärkava rahvusteadvusega maarahvast eestvedama ja innustama. Meie rahval puudus kultuurikiht, linnakiht, kõvakübarline juhtkond, aga tootsime, kündsime ja külvasime meie ise.

Esimesel iseseisvusajal saavutas ühiskondlik ja majanduslik areng sellise kooskõla, kus enamikus ettevõtlusharudes tegid nii tehnilise kui praktilise, nii arendusliku kui juhtimistöö ära eestlased. Ärkamisaja unistus – kehtestada ennast rahvana – saavutati ka majanduse vallas. Tegime õiglast äri või väikest sikku, aga me tegime seda ise.

Mille nimel pingutame nüüd? Kogu uue iseseisvusaja oleme ühiskonnana tegelikult püüdnud mingit veidrat eesmärki. Me oleme kujundanud haridus-, palga- ja, mis eriti oluline, ka väärtuste süsteemi selliselt, et võimalikult suur hulk eesti mehi ihkaks teha mittetootvat tööd.

Ei ole kunstlik siduda seda muret just meeste tööga! Naised lepivad vähem prestiižsete ametitega ja on oma karjääriotsustes vähem mõjutatud ühiskondlikust mentaliteedist. Niisiis – juhtoina rolli on pidanud ühiskonna survel ja heakskiidul ronima sellisedki mehed, kes oleksid õnnelikumad mõnes teises rollis. Spetsialistirollis.

Ma arvan, et palju kiiruseületamisi, kodutülisid ja infarkte oleks olemata, kui 1990. aastatel oleks edukaks peetud ka platookarjääri valinud eesti meest. Hoolimata üle elukaare järjest enam kogunevatest spetsialisti oskustest, on eesti arst, kes ei taha saada peaarstiks, olnud luuser. Õpetaja, kes ei tahagi muud kui olla ikka hea õpetaja – luuser. Insener – ikka luuser, mis muud.

Eesti mees on loomu poolest kehv luuser, ta jätab need vähelugupeetud ametid ning pürib, tervise ja õnne hinnaga, tähtede poole. Ja mis on tulemus?

Üksikisiku tasemel – õnnetu elu. Neid, kes südamest tahavad toimetada valdkondades, kus liigub ainult jutt, paber ja raha, aga pole tegu, ei ole eesti meeste hulgas tegelikult sugugi nii palju, kui tänaste eestlaste karjäärivalikuid vaadates tundub. Seega, paljud neist tegijaist – eesti mehed – elaks kauem ja õnnelikumalt, kui nad võiksid endale lubada tehnilisemat, süvenenumat platookarjääri ja saada selle eest ühiskonnalt head palka, tähelepanu ja tunnustust.

Ühiskondlikul tasemel – praegu on olukord selline, et inimesi, kes tahaks palgata mehi, kes teavad, kuidas maja püsti püsib, sild ei lagune või soe tuppa tuleb, on rohkem kui nende tööde tegijaid. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kodulehel on lugemiseks uurimus, mis ütleb meile, et kõikides inseneritöömahukates valdkondades Eestis ületab nõudmine pakkumise vähemalt kolmandiku võrra, aga mõnel pool ka kaks korda. Ja niigi lähtub see statistika olukorrast, kus ITP töötajate arv neis sektorites on 3–5 korda madalam kui Soome vastavates majandusvaldkondades.

Selge, et aus ettevõtja ei saa sellise olukorraga leppida. Ta kolib sektorisse, kus polegi insenere vaja või nõuab häälekamalt õigust tööjõudu sisse tuua. Esimene valik viib majanduse struktuuri kipakaks – palju nõustamist, palju vahendustegevust läänest itta ja vastupidi, aga väga vähe, tootmist.

Teine valik – tööjõu import – on pealtnäha igati praktiline. Küllap ikkagi toome selle tööjõu sisse, öeldagu praegu mida tahes. Täitsa absurdne lugu, anname ära töökohad, mis võiksid kuuluda meie rahvuskaaslastele. Need kohad on hääpalgalised ja austusväärsed, sest nõuavad tänapäevaseid tehnilisi oskusi, on loomingulised ja pakuvad eluiga pikendavat vaimset pingutust.

Sidudes üksiku ja üldise, jõuame ühe väsinud mehe või meeste põlvkonna juurest rahvuse kestmise juurde. Sissetoodud tööjõud on eestluse Trooja hobune.

Ajutised tööload tagavad ehk küll selle, et esialgu ei saa tulnukad osaleda aktiivselt ühiskondlikus elus. Poliitikas ja ajakirjanduses saavad eesti mehed omavahel edasi rüseleda.

Aga iga üksiku muukeelse töötaja ajutine staatus ei muuda tõsiasja, et eesti keel, eesti mehe emakeel, kaob tootmisprotsesside ja igapäevase operatiivjuhtimise kirjeldustest.

Muutub see töötegemine vene-, ukraina- või hiinakeelseks, mis tähtsust sel eesti mehe jaoks enam on? Ilmselt kujuneb töömehe keeleks vene keel, sest ajalugu on tahtnud nii, et meid ümbritsevad vaesed, enamjaolt slaavlastega asustatud territooriumid, kus on olnud traditsiooniliselt väga hea inseneriharidus. Äraelamist võimaldav palk on sealsetele noortele piisav motivaator. Nii asendavadki nad meie ettevõtete tuumas meid endid.

Need töötajad võtavad meilt kiiresti, ühe põlvkonna vältel, midagi rahvusele üliolulist – igapäevase eesti töökeele. Õigemini, me ise loobume sellest. Kurb lugu ongi, et välist survet selliseks arenguks pole, kui selleks mitte lugeda ekspordinõudlust, meie arengumootorit.

Suurem osa eestlastest ei pane isegi tähele, et midagi on valesti, sest imporditud spetsialistid on ettevõtetes isoleeritud oma töö olemuse tõttu. Nad ei kohtu oma toodangu tarbijaga, isegi kui see tarbija asub Eestis. Nii ei saa keeleprobleem ilmneda, vähemalt niikaua kui vähemalt toodete kasutusjuhendid kontrollib ning remonti toodud seadmed võtab vastu mõni eestlane.

Me oleme palju rääkinud, et meie majandus ei saa areneda, kui tehnikaharidus ei tõuse au sisse. Minu tees on, et väikese avatud majanduse arengut ei peata miski, kui ümbritsevatel turgudel leidub nõudlust. Väiksemad võbinad muidugi leiavad aset, aga avatud majanduspoliitika jätkumisel on meie muutumine majanduslikult arenenud riigiks üsna kindel.

Aga kas seda naudib eesti rahvas, on hoopis eraldi küsimus. Vähemalt jääb meile alati võimalus olla rahul sellega, et keegi meid ei alistanud, hävitanud ega okupeerinud. Oma Trooja hobuse topime ise täis.

Ma võin tõestada juba korraldatud eksperimendi varal, et niisugune asi, kus rahvusriigi esitatud nõudmised oma kodanikkonnale taanduvad majandusvajaduste ees, saab siin Eestis juhtuda küll. Ja kui on juba juhtunud, ei ole väge, mis võiks olukorra tagasi pöörata.

Muidugi pean ma silmas energeetikat. Seda valdkonda ei ole, tõsi küll, venestanud iseseisvusaeg, me saime selle 1991. aastal juba venekeelsena. Hiljem asus energeetikasse tööle palju eesti soost insenere, kuid töökeel ei muutunud ja 15 iseseisvuse aasta jooksul ei ole me energeetikat eestlastele tagasi vallutanud. Mitte ainult Narva, vaid ka Tallinna energiatootjad ja isegi tudengkond on jäänud venekeelseks.

Eesti poiste seas on energeetikainseneri amet olnud veel vähem populaarne kui muud insenerierialad. Tõsi, igapäevaelus suudab iga energeetikainsener rääkida eesti keeles, aga tööl ja omavahel ei ole sellel operatiivolukordades mingit mõtet. Igaüks tunneb end kindlamini ja edastab selgemat sõnumit oma emakeeles. See tähendabki, et vene keele oskuseta eesti poiss ei saa alustada katlaoperaatorina ja kasvada elektrijaama peainseneriks. Niisiis ei ole energeetikateaduskonnas ka eestikeelsetes gruppides enamuses eesti keelt emakeelena kasutavad noormehed. Iga tehnikahuviline poiss teab, et energiatootmise alal on lisaks tavalistele kohanemisraskustele oluline sisenemisbarjäär keel.

Energeetika on eestlastele kaotatud ala, aga ühiskond ei ole üldse märganud, et siin kusagil on probleem. Milline valdkond on järgmine? Kindlad kandidaadid on ehitus, transport, juba teel sinnapoole on masinaehitus ja laevaehitus.

Rahvuskehandi säilitamise nimel oli ärkamisajal äärmiselt oluline eesti keeles luuletada, kirjutada ja anda välja Postimeest. See kõik oli väga tähtis ka okupatsiooniajal ja on loomulikult oluline praegugi.

Kuid 21. sajand algab teisiti kui 20. sajand. 21. sajandi alguses sõltub iga majandusharu tehnoloogiast. Ja iga tehnika sõltub insenerist. Niisiis on rahvuse säilitamiseks vaja rohkem lahendada ruutvõrrandeid ja teha seda eesti keeles.

Me ei ole oma hädas üksi. Oleme lihtsalt suuremas hädas oma platookarjäärivaenuliku ühiskondliku arvamuse tõttu, mis on tehniliste oskuste taandumise protsessi oluliselt kiirendanud.

Viimastel sajanditel on olnud kultuurrahva mõõduks ikka tema kaunid kunstid. Haritud inimese tunnus on tema kultuuriteadlikkus. Kultuur paraku pole olnud matemaatika ja füüsika, ikka muusika ja kujutav kunst.

Kuidagimoodi on see lääne kultuuriruum, mille osaks ka meie tahame olla, võtnud omaks tõe, et harituks, kultuurseks ei saa pidada inimest, kes – sõltumata tema erialast – ei käi regulaarselt teatris ega loe raamatuid. Küll aga võib vabalt kultuurseks pidada seda inimest, kes ei mäleta Ohmi seadust ja pole kunagi mõistnud relatiivsusteooria ilu. Nii on baasteadmiste kogum muutunud järjest humanitaarsemaks.

Moodi läks ka meil keskkooli jagamine humanitaar- ja reaalharuks. On selge, et humanitaarharu õpilane ei pea reaalainetesse piisavalt sügava huvi tekkeks üldse kunagi süvenema. Nad saavad loa loobuda füüsikast enne, kui see aine nendega tõsiselt kõnelema saaks hakatagi, selleks peaks jõudma teatud tasemele. Reaalainetest loobumise võimalus tuleb seejuures vanuses, kus eriti poistel pole veel õppimisharjumuski välja kujunenud.

Võtame kokku. Eesti mees tahaks tegelikult rohkem teha tehnilist, arsti- ja inseneritööd, kui ühiskondlik arvamus võimaldab. Eesti haridussüsteem ei kanna keskkoolidiplomini piisavalt reaalainetes haritud noori mehi. Ülikooli üldse satuvad pigem naised kui mehed. Ala ala järel kaob eesti keel töökeelena käibelt. Kõik Euroopa rahvad elavad tehnilise puudega, mis võib olla tingitud humanitaariat enam väärtustavast kultuuritaustast.

Kui me suudame kõik need tegurid ühte võrrandisüsteemi kokku koguda ja selle võrrandi lahendada, siis elab eesti mees kaua ja tõenäoliselt kauem kui mõni teine väiksem rahvas. Trooja hobune tuleb peatada.